Mida püüda pildile jaanuarikuus?
autor: Remo Savisaar

Selle kuu soovitused jõuavad Teieni paraku hilinemisega … vabandan selle viivituse pärast.

Viimaste nädalate ilm on olnud üsna tujukas ja muutlik – paukuv pakane ja järgmisel päeval juba suur sula. Talvekuudel domineerivad siiski külmakraadid ning järgnevatel nädalatel on taas oodata varbaid näpistavat külma. Sellel kuul soovitan loodusest otsida järgmist:

Poolveelised

Juba mitu kuud võimutsenud külmakraadid on kaanetanud enamus veekogusid. Vahepeal väisanud sula tõi küll juurde vaba vett, kuid külmakraadid on taas võtmas võimust.

See on aeg, kus ma hakkan liikuma tihedamini mööda veekogusid. Vaba vesi tähendab poolveelistele toidulauda ning see koondab neid selle lähedusse. Jälgede muster lumel ja jääl on positiivne märk, mis lähemal uurimisel jutustab kui avatud raamat. Kui on jälgi, siis järelikult käiakse. Paraku ei tähenda mitte iga vaba veelaik kohe soodsat paika toitumiseks. Neid tiheda liiklusega kohti tuleb ikka omajagu otsida. Otsida tuleks ojade, kraavide ja jõgede äärest ning vaadata ka kohtadesse, kus nimetatud näiteks järve suubuvad. Sealt võib leida vaba vett ning sellistes kohtades on jälgede rohkus sageli üsna suur.

Poolveelise eluviisiga loomad on näiteks saarmas, mink ehk naarits, kobras ja ondatra ehk piisamrott.

Poolveelise eluviisiga väikekiskja – ameerika naarits ehk mink

Sobiv koht leitud, tuleks seda külastada võimalikult sageli. Enamus neid loomakesi on öise eluviisiga, mis tähendab, et jälgi võib olla küll ohtralt, kuid peategelased end näole ei anna.

Minul on talviti selliseid kohti mitmeid, kus ma siis aeg-ajalt passimas käin, lootuses, et tühi kõht ajab mõne neljajalgse sinna tegutsema ka valgemal ajal. Mida rohkem käia, seda suurem on võimalus ka neid kohata.

Ühel päeval aga ongi oodatud loomake kohal. Läheneda tuleks teisele alles siis, kui viimane on vee all saaki püüdmas või mõne muu tegevusega hõivatud. Suures ärevuses ei maksa ära unustada madalat võttenurka, kui koht seda võimaldab ja soosib. Lebades ise kalda veerel, võib loota ka sellele, et loom teid millalgi märkab ja lähemalt uudistama tuleb. Naaritsa puhul olen mina näiteks huvi äratamiseks kasutanud nippi, kus tõstan vaikselt lamades oma jalgu. See on aga natukene riskantne ettevõtmine, kui looma käitumist ja tema edastatavaid signaale hästi ei tunne – nii võib viimase hoopiski ära hirmutada. Seega võib lootma jääda ka lihtsalt juhusele, et jälgitav teile millalgi ise lähemale satub.

Saarmas on vetesügavustest välja toonud konna

Konnad, kalad, vähid ja limused kuuluvad saarma talvisele toidulauale

Ameerika naarits on armas loomake, kuid armutu kiskja

Kellele need jäljed kuuluvad?

Erinevate jälgedega tutvumiseks on hea abimees Jäljeaabits, mille leiab Keskkonnaministeeriumi väljaannete hulgast.

Saarma jäljerada, mis viis vaba veeni

Lumi ja detailid

Ohtralt taevast alla sadanud lume ning väljadel vilistava tuule koostöös on sündinud mitmeid pilkupüüdvaid nikerdusi, taieseid ja muud põnevat. See kõik on väärt märkamist ning jäädvustamist. Keskendudes detailidele, muutub mastaap sageli hoomamatuks. Kasutades selle jäädvustamiseks veel madalat, horisondil rippuvat talvepäikest, võib nähtule lisada ekstra vunki – valgus ja vari, külm ja soe. Proovige järgi ning mõõtke säri kõige heledamalt objektilt.

Minu siinsed pildid sündisid mere ääres, kus tuul oli tuisujoonise eriti terava noaga valmis lõiganud. Tuisutaadi kätetööd ja põnevaid vorme võib leida aga ka kohtadest, kuhu muidu vaadata ei oska – näiteks manteede äärsete kraavidele pervedelt.

Mastaapi omamata võib lasta fantaasial rännata

Valgus ja vari, värv ja vorm, külm ja soe

Hoidkem silmad lahti ning kaamera käepärast! :)