Telekonverterid (vahel nimetatakse ka telekordisti) vaadatakse tavaliselt kui abivahendit lindude ja loomade pildistajale. Ka nimetuses olev sõna „tele“ viitaks nagu teleobjektiivide pärusmaale.

Ometi on telekordistitest kasu ka lähipildistajal. Lähipildistaja võib telekonverteri kasutamisel arvestada ühe üllatava lisaväärtusega – pildistamismastaap suureneb telekordisti lisamisel täpselt telekordisti numbrilise näitaja võrra. Ehk kui vaikimisi saame makroobjektiiviga kätte mastaabi 1:1, siis näiteks 1,4x telekordisti abiga saame kätte mastaabi 1,4:1 ja 2x telekordistiga mastaabi 2:1. Samal ajal lähim pildistamiskaugus ei vähene.

Muidugi kaasnevad telekonverteri kasutamisega teatavad ebamugavused – valgusjõu kadumine ja pildikvaliteedi mõningane vähenemine. Samas on telekonverter sedavõrd universaalne abivahend, et suure tõenäosusega jõuab ta varem või hiljem meie fotokotti. Miks mitte teda siis ka lähipildistamises kasutada.

Vaatamegi järgnevalt mõne pildinäitega võimalusi, mida telekonverteri kasutamine meile annab. Ma ise kasutan Canoni EF 1,4x II telekonverterit. Kõige rohkem kasutan ma seda Canoni 180 mm-se makroobjektiiviga. Tänu telekonverterile saan selle objektiiviga lihtsalt kätte mastaabi 1,4:1.

Liivapaljandil roniva talikeviku pildistamiseks sain kasutada 180mm-st makroobjektiivi. Et putukas oli tilluke, siis tahtsin veidi suuremat mastaapi ja lisasin objektiivi otsa telekordisti. Mastaabiks 1,4:1.

Canon EOS 5D, EF 180mm F3.5 L USM Macro, f/16, 8 s, ISO 400.

Canoni telekonverteri eteulatuv esimene ots ei võimalda seda panna 100 mm-se makroobjektiivi külge. Sellest ei maksa ennast segada lasta. Telekonverter ei pea sugugi olema vahetult objektiivi küljes. Kui paneme enne telekonverterit objektiivi otsa vaherõnga, siis  telekonverteri võib rahulikult panna vaherõnga taha. Nii saame Canoni telekonvertereid kasutada ka näiteks Canoni 100mm makroobjektiiviga.

Puutüvel puhkama jäänud vaksiku detailide pildistamiseks oli 100 mm-se makroobjektiivi ees lisalääts, taga vaherõngas ja vaherõnga taga omakorda telekordisti. Kõik see kokku andis mastaabiks 2,8:1.

Canon EOS 30,f/22, ISO 100 (Provia 100F), Canon EF 100 mm macro, lisalääts 250D, vaherõngas EF25 ja telekordisti EF 1.4x  II.

MP-E 65mm on selline objektiiv, mille kasutusjuhend ei näe ette telekonverteri kasutamise võimalust. Ometi mahub ta selle objektiivi otsa kenasti ja valgusemõõtmine kui ka ava jäävad tööle. Tänu telekonverterile saan 5:1 mastaabi asemel kätte juba 7:1 mastaabi. Tõsi, telekonverteri kasutamisel MP-E 65mm-ga tuleb arvestada mõningase kujutise kvaliteedi langusega. Sellegipoolest on hea teada, et vajadusel saab asju ka ebastandartselt kasutada.

Tilluke tiibadeta kiletiivaline putukas on pildistatud mastaabis 7:1 ehk pildi pikem serv on täpselt 5,14 mm. Selle mastaabi saavutamiseks lisasin objektiivile Canon MP-E 66 mm telekordisti.

EF 1,4x II. Canon EOS 5D, MP-E65 f/2,8 1-5x Macro, f/16, 1/200s, ISO 640, Macro Ring Lite MR-14EX.

Mis muud kui põnevaid avastusi makromaailmas.

Telekonverterid Photopointis

Vaat akõiki Urmas Tartese artikleid Photopointi ajaveebis

Uuemate digitaalsete fotokaamerate automaatika oskab värvustasakaalu päris hästi paika seada. Siiski on palju olukordi, kus kaamera automaatne white Balance funktsioon ei toimi ning kus ka hallkaardiga midagi peale hakata pole. Need on olukorrad, kus kaadrit valgustab üheaegselt kaks või isegi rohkem erineva valgustemperatuuriga valgusallikat. Näiteks stseen, mida valgustab aknast sisse langev valgus ning lisaks sellele veel kahte erinevat tüüpi lambipirnid.

Sellises olukorras on palju abi vidinast nimega värvustasakaalu filter. Sellised filtrid kipuvad olema päris kalli hinnaga – tuntuim on Expodisk, mille eest tuleb välja käia umbes 100 €. Photopointis on aga olemas sellele alternatiiv: BIG`i värvustasakaalu filter 24,99 € eest. Vaatame lähemalt.

NB! Täna õhtul loosime sellesama Värvustasakaalu filtri välja kõigi vahel, kes kirjutavad alla kommentaariumisse vastuse küsimusele: “Kuidas sina tavaliselt pildistades sobiva värvustasakaalu määrad?”

Filtriks seda ilmselt ei peakski, kui tal sellist nime ei oleks. Pigem on see selline plastikust latakas. Ühelt poolt musta äärega.

Teiselt poolt helehall

Kaasas on nahast nöör, mille saab filtri külge kinnitada.

Nööri abil saab selle pildistamise ajal näiteks endale kaela riputada.

Proovime järgi ka, et kuidas see filter toimib. Pildistamiseks valisime Photopointi kontori alumise korruse. See on ideaalne koht taolise testfoto tegemiseks – paremal pool asuvatest suurtest akendest hoovab sisse tugev päevavalgus. Kontori laes olevad lambid heidavad hõõglambile omast valgust. Kaks erinevat valguse värvust segunevad ning kaamera automaatikal on raske meie silmale meeldivat väärtust leida.

Automaatse värvustasakaalu režiimis pildistatud foto. Nagu näha, võtab automaatne värvustasakaalu režiim liialt arvesse aknast sisse hoovavat päevavalgust ning selle tulemusena on põrand, esiplaanil olev vaip ja ülal olev lagi päris kollakaks värvunud.

“Daylight” režiimis pildistatud foto. Nüüd ei võta kaamera üldse arvesse kollakaid valgusteid ning põrand, esiplaanil olev vaip ja ülal olev lagi on täiesti kollakaks värvunud.

“Tungsten Light” režiimis pildistatud foto. See on juba päris hea, kuid tegelikult on kontori fuajee põrand ja seinad märksa soojema tooniga.

Proovime filtrit. See tuleb asetada objektiivi ette, tume ääris objektiivi poole seda seal pildistamise ajal käega hoides. Värvustasakaalufiltriga ei määrata värvustemperatuuri sellestsamast punktist kus pärast pildistatakse. Värvustasakaalu määramiseks tuleb kaameraga astuda pildistatava objekti kohale ning suunata seal kaamera koha poole, kus pärast pildistama hakkate. Seda seepärast, et värvustasakaalufiltriga ei mõõda kaamera mitte peegelduvat vaid langevat valgust. Mina läksin filtri ja kaameraga näiteks trepi tagumise külje juurde ning pildistasin sealt suunaga tagasi statiivi poole.

Esmalt tuleb kaamera seada manuaalsele värvustasakaalu režiimile. See on ülimalt lihtne. Menüüst tuleb valida “Custom WB”.

Pärast “Custom WB” valimist ilmub ülanurka ikoon “SET”.

Nüüd tuleb filter objektiivi ette seada ning pildi tegemiseks päästikule vajutada.

Canoni kaamera puhul rohkem midagi tegema ei peagi. Kaamera teeb sellise hallika pildi ning määrab selle järgi õige värvustasakaalu.

BIG värvustasakaalu filtri abil seadistatud kaameraga tehtud pilt. Filter aitab leida kahe valgustemperatuuri vahel tasakaalu ja nii ei ole üks neist liiga sinine ja teine liiga kollane.

BIG värvustasakaalu filter Photopointis: 24,99 €

Tamroni 180 mm f/3,5 makroobjektiiv on üks legendaarsemaid Tamroni objektiive. Kitsas vaatenurk võimaldab sellega pildistada pisikesi putukaid ja liblikaid üsnagi pika vahemaa tagant nii et arglikud loomad kaamera eest plehku ei paneks. Hannu Liiväär sai võimaluse seda makroobjektiivi kahe nädala jooksul oma kaamera ees proovida. Mees pildistas üle kahe tuhande pildi ning on need koos põhjaliku inglisekeelse ülevaatega oma blogisse kõigile vaatamiseks-uurimiseks üles pannud.

Iseäranis palavalt kiidab Hannu Tamroni 180mm makroobjektiivi teravust nii poolkinnise kui ka isegi täisava juures. Diafragma tekitatud uduse tausta muster e bokeh on imeilus, objektiivi konstruktsioon on viimase peal ja teravustamisrõngas töötab perfektselt. Autofookus on aga selle objektiivi valupunktiks, samuti veekindla konstruktsiooni ja autofookusmootori puudumine.

Vaata veel pilte siinsamas all. Rohkem fotosid ja täielikku ülevaadet näed Hannu Liivääre blogis.

Loe ülevaadet Tamroni 180mm F3,5 makroobjektiivi kohta Hannu Liivääre blogis

Tamron 180mm f3,5 makroobjektiivid Canonile, Nikonile ja Sonyle Photopointis

Paistab, et tali jääb tänavu taeva, millest on minusugusel talvefännil muidugi äärmiselt kahju. Lootus vastupidiseks veel püsib… Küll aga annab talve hilinemine võimaluse võtta luubi alla üks suvine foto meie rahvuslinnust – suitsupääsukesest. Vaatamata sellele, et suitspääsukesed ise naudivad puhkust kusagil Aafrikas, on detsembris pääsukesest rääkimine tänavu kohane, sest Eesti Ornitoloogiaühing tähistab oma 90. juubelit ning suitsupääsuke on nende vapilind.

Suitsupääsukesi võib Eesti kõikjal kohata. Talle meeldib elutseda inimeste läheduses, mistõttu on kõik temaga tuttavad. Nendel põhjustel on kõik tuttavad ka suitsupääsukese kihutaja tüüpi eluviisiga. Pääsukeste maailmas toimub kõik pöörasel kiirusel. Nende lennuoskused on legendaarsed. Mina võtsingi endale ülesande tabada suitsupääsuke ilusas poosis suurel kiirusel lendamas. Ilmselt mitte kõige kergem ülesanne, on vist kõik nõus.

Kuna suitsupääsukesed on pisikesed linnud, siis nende parajalt suurelt kaadrisse püüdmiseks, arvestasin pildistamisdistantsiks 5-6 meetrit. Suitsupääsukeste lennukiirus on 11-20 meetrit sekundis. Kiire rehkendus ütles, et sihtides pääsukest 10 meetri kauguselt on mul pool sekundit aega, et lind 5-6 meetri kaugusel kaadrisse saada. Seda siis 11 meetrit sekundis lennukiiruse juures. Aeglaseim kiirus on neil madalal vee kohal lennates ja saaki püüdes. Saak käes ja eesmärk naasta pesale pannakse  mootori kiiremini käima ja lennukiirus suureneb. Seega tuleks pildistamise õnnestumise tõenäosuse huvides varitseda seal, kus pääsukesed kasutavad aeglasemat käiku.

Pääsukeste rehnut paigas, oli tarvis teha veel fototehniline kalkulatsioon. Kuna liikumiskiirus on väga suur, eriti kui arvestada distantsi pääsukese ja fotograafi vahel, siis oli selge, et tarvis läheb hästi kiiret säriaega. Lisaks kiirusele muudavad pääsukesed ka väga äkiliselt kurssi, mistõttu võiks objektiiv olla suhteliselt kerge. Sõelale jäi 300mm F2.8 objektiiv. „Aeglasel“ lennul läbib suitsupääsuke 5-6 meetri poole sekundiga. Ka kõige kiirem kaamera ei suuda nii suurt muutust jälgida, mistõttu lülitasin ma autofookuse üldse välja ja kasutasin käsitsi teravustamist. Keredest oli mul valida Nikoni D3s-i ja D3x-i vahel. Ilmne valik oleks vist D3s, mis teeb 9 kaadrit sekundis, kuid mina valisin D3x-i, mis teeb küll vaid 5 kaadrit sekundis, kuid mille suurem sensor annab päris palju lõikamisruumi. Peagi selgus – üllatus-üllatus – et kiire kere polegi kiirete lindude pildistamisel väga oluline, sest pääsuke oli õiges kohas nagunii ainult ühe kaadri ajal.

Tulles tagasi talve juurde, siis praegune aeg on vaatamata lumepuudusele siiski hea aeg pisilindude pildistamiseks. Samasugust loogikat saab kasutada ka näiteks köögiakna taga pekil käivate rasvatihaste jäädvustamiseks. Kõigepealt head talve saabumist ja siis head suvise pildistamistehnika talvist rakendamist!

Pildi esitlus ja tehnilised andmed:

Valgus – Keskpäevane valgus, mis järvekaldal on alati ilusam kui heinamaal

Pildiformaat – Lõigatud 3:2-le kaader. Lõigatud igast servast,e t pääsukest kaadri lähemale tuua. 24-megapiksline algmaterjal lubas kääre julgelt kasutada

Kadreering – Pildistatud käest istudes järvekaldal jalgupidi vees. Algselt oli pääsuke kaadri keskel, järeltöötluse käigus andsin rohkem ruumi ettepoole

Ava – F4, et teravussügavust natukenegi suurendada täisavaga võrreldes

Tehnika – Nikon D3x + Nikkor  300mm F2,8 VRII

Säri – Päevane päikesevalgus andis säriks F4, 1/4000, ISO 400

Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Photoshop Lightroom 3 tarkvaraga

Vaata kõiki Photopointi ajaveebis ilmunud Sveni pildilugusid

Suures esimese lume ootuses kuulutasid Snap.ee ja Artprint novembri keskpaigas välja fotokonkursi “Esimene lumi”. Kuid sel aastal on talv lasknud oodata ja lund saatnud õige vähe. Sellest hoolimata laekus konkursile 175 temaatilist fotot, kus on jäädvustatud esimese lume mitmekesine pale.

Fotokonkursi kolm parimat tööd on nüüd välja valitud. Igale esikolmikusse kuuluvale autorile on auhinnaks fotolõuend.

I koht: Peep Loorits fotoga „Naeratus“. Auhind – fotolõuend 75×50 (väärtus 59.90 €)

II koht: Siim Teder fotoga „Lumine Ratas“.  Auhind – fotolõuend 60×40 (väärtus 39.90 €)

III koht: Kersti Kaiv fotoga „Nukker, aga siiski esimene“. Auhind – fotolõuend 30×45 (väärtus 19.90 €)

Võidupilt paistab teiste konkursil osalenud fotode seast silma eelkõige sellest kiirgava emotsiooni poolest. See on pilt, mida tuima näoga kinni ei klõpsi; pilt, mis end vaatama kutsub. Lumivalge kavala naeratusega lumepall piilub sügisesest metsast vastu ning tavaliselt vastanditena kujutatud rohelus ja lumi muutuvad siin sõbralikeks seltsilisteks. Säritus on kenasti paigas. Teravussügavus oleks võinud ulatuda ka lumepalli “kleidikese” ja “juusteni”, kuid emotsiooni see tehniline pisiasi ei häiri.

Teisele kohale tulnud foto on kunstiliselt väga ilus ja meisterlikult teostatud. Pildil on jutustada sügav lugu, mis haakub otseselt teemaga. Esimene lumi tuleb ilma küsimata ja katab kinni kõik, mis sügisest jäänud. See näitab, et tulemas on uus aeg, mil ülemvõim kuulub talvele ja lumele.

Kolmanda koha foto tõestab, et lume ootus on suur. Eriti ootavad seda lapsed, et saaks lumememme veeretama hakata. Rahvasuu ütleb, et esimene lumi sulab alati ära. Ja nii ongi see pilt sellise esimese lumeootuse õhina ja rahvasuu ütluse ilusti kaadrisse püüdnud. Üksik tilluke lumememm keset avarat väja, kust ongi esimene lumi juba sulanud. See pilt avaldab muljet oma sisu ja lihtsusega.

Snap.ee ja Artprint tänavad kõiki osalejaid ja soovivad meeleolukat talve jätku.

Vaata kõiki konkursil osalenud fotosid siit.