Panasonicu GH-seeria hübriidkaamerad on juba aastaid olnud videograafide seas kõrgelt hinnatud. Entusiastide sõnul teevad need aparaadid video osas silmad ette isegi Canoni palju kiidetud 5D Mark seeria kahele viimasele võsukesele. Nüüd on 43rumors.com veebileht visanud tõsise pommi. Oma hiljutises postituses viitavad nad “väga usaldusväärsele allikale”, kes kinnitab: Panasonic asub esitlema uut hübriidkaamerat, mis filmib 4K videot. Kõne all olev aparaat ei vahetaks tõenäoliselt välja aasta eest esitletud Panasonic GH3 hübriidi vaid oleks sellest aste kõrgemalseisev ja seega ka märksa soolasema hinnasildiga mudel. Poelettidele teatakse seda tulevat juba 2014 aasta alguseks.

4K videosalvestus ei ole praeguseks ajaks enam midagi utoopilist. Wikipedias on ära toodud hea ülevaatlik loend seadmetest, mis hetkel 4K video salvestamiseks võimalised on. Loomulikult leiame sealt hirmkallid profikaamerad nagu RED Epic ja Canon EOS 1DX. Samas aga suudavad 4K lahutusvõimega videot salvestada ka GoPro Hero 3 märulikaamerad ning kaks nutitelefoni: Acer Liquid S2 ja Samsung Galaxy Note 3. Panasonic GH4 oleks aga esimene selline aparaat, mis tooks 4K videosalvestuse indie-filmitegijate ja niisama asjaarmastajate õuele.

Praeguseks hetkeks veel tehnilisi andmeid ega tootefotosid veebi lekkinud pole. Eks lähinädalad heidavad sellele kuulujutule loodetavasti rohkem valgust – või siis varjutavad selle pilka pimedusega.

Allikas: 43rumors

Fotograafiat on tihti kutsutud ravimatuks haiguseks. Nikon teab seda ja on oma videoklippide peaossa kutsunud mehe, kes on tõsiselt haige. Mehe, kes on proovinud maha jätta, seisab nüüd aga tühermaal, silmitsi oma kirega ja – allub sellele. Võib-olla oli tema viimane doos ajast, mil toodeti veel filmikaameraid ja ta jäägitult fotograafiale andus. Aastaid pole tema sõrmi paitanud valikuketaste metalne tekstuur ja kõrvu kostnud joovastav katikuheli. Nüüd aga on ta oma kätte saanud selle…

Ülalolev video on esimene viiest teaser-stiilis promovideost uue, seni avalikustamata kaamera kohta. Aparaadi arvatav nimi on Nikon DF ja selle eeldatav esitlemise kuupäev on 06. november. Päris kindel võib nüüdseks olla selles, et kaamera saab sarnaselt Fujifilmi ja Olympuse viimastele tippklassi fotoaparaatidele olema retrovälimusega. Lisaks on ülimalt tõenäoline, et Nikon DF saab olema täiskaadersensoriga peegelkaamera, mille ette saab keerata Nikkori F-bajonetiga peegelkaameraobjektiive.

Nüüd aga läheb huvitavaks. Erinevalt tavalistest peegelkaameratest arvatakse Nikon DF-il olevat kahefunktsiooniline pildiotsija. Pentaprisma ja peegel on sel aparaadil kenasti olemas nii et kui peegel alla lastud on, näeb fotograaf kadreeringut läbi objektiivi – täpselt nii nagu tavalise peegelkaamera puhul. Kui aga kaamera Live View režiimi lülitada ja peegel üles tõuseb, kuvatakse pildiotsijas kadreeringut elektroonilise pildiotsija abil. Sarnane patent esitati Nikoni poolt 2013 aasta algul.

Nikon reklaamib seda kaamerat väljendiga “Puhas fotograafia”. Ei tea kas ainult selle väljendi pärast või ka muude faktide ja lekete alusel – kuid NikonRumours veebileht sedastab, et Nikon DF kaameral videorežiimi üldse polegi. Selle asemel on aparaadil hoopis ka kahefunktsiooniline (elektrooniline ja mehaaniline) katik ning loomulikult on sensor ilma madalpääsfiltrita. Teravustamissüsteem tulevat ilmselgelt sama 39-punktiga nagu D610 kaameral.

Paljud peegelkaameraarmastajad kritiseerivad teravalt elektrooniliste pildiotsijatega hübriidkaameraid, öeldes, et nende pildiotsijad on aeglased ja pikslised ja muidu kasutamiskõlbmatud. Selge on aga see, et võrreldes optiliste pildiotsijatega pakuvad elektroonilised ka olulisi eeliseid. Näiteks info kuvamine pildiotsijas kadreeringu peal või särituse hindamine pildiotsijast paistva vaate põhjal. Nikon asub nüüd tegema julget sammu, püüdes pakkuda parimat mõlemast maailmast. Seda muidugi juhul, kui kuulujutud ikka tõele vastavad…

No kurja, jälle üks Canoni PowerShot, mis eelmisest erineb ainult hinna ja mudelinimetuse poolest? Seda võis vabalt arvata esimesi pressiteateid lugedes ning ka kaamerat esimest korda kätte võttes. Näeb PowerShot S120 esmapilgul täpselt samasugune välja, nagu eelmise aasta septembris tutvustatud PowerShot S110. Viimane neist oli WiFi toega S100 – ei midagi uut ja huvitavat. Lisaks maandub see oma funktsioonide ning hinnaga niigi ülerahvastatud edasijõudnutele suunatud suurema sensoriga ning võimekama sisuga kompaktsemate kaamerate segmenti, ons seda siis vaja?

Segment on tõesti ülerahvastatud. PowerShot S120 konkureerib otseselt aasta alguses tutvustatud Fujifilm FinePix X20, sel suvel turule tulnud tiba kallima Sony DSC-RX100 II, tiba soodsama Olympus XZ-2 või natuke kohmakama Panasonic DMC-LX7′ga. Igal tootjal on omaltpoolt midagi vastu pakkuda ning viimases võrdluses jäi paratamatult S110 natuke teistele alla. Lisaks on veel Panasonic Lumix LF1, mis on loodud konkteetselt Canoni kandadele astumiseks. Tulles nüüd PowerShot S120 juurde – Canon ei hakanud siinkohal ilmselgelt jalgratast leiutama ning uue tootekontseptsiooniga välja tulema, kuid rattad pani küll kiiremalt välja.

“Karbist Välja” rubriigis vaatleme uute toodete välimust ja heidame põgusalt valgust nende funktsionaalsusele. Need pildilood on kirjutatud esmaste kogemuste ja muljete põhjal ning ei sisalda endas reeglina seadmega filmitud, pildistatud või muul moel toodetud testmaterjali. Põhjalikumad tehnikaülevaated leiad veebilehelt www.digitest.ee.

Olulisemad Canon PowerShot S120 tehnilised parameetrid

• 12,1 megapiksline 1/1,7″ BSI-CMOS sensor, tundlikkus ISO 80 – 12800
• Uuem ja parem DiG!C 6 pildiprotsessor
• 5× suumiga valgusjõuline f/1.8 – 5.7 objektiiv (35mm ekvivalendina 24 – 120 mm)
• Terav 3-tolline puutetundlik ekraan
• Kiire autofookus
• Salvestab FullHD videot kuni 50 kaadrit sekundis (60 kui kasutame NTSC standardit)
• Manuaalrežiimid, oskab salvestada RAW faile
• Sarivõte kuni 12 kaadrit sekundis
• Integreeritud WiFi

Karbi sisu on Canoni jaoks tavapärane lähenemine: lisaks kõnealusele kaamerale leiab sealt liitiumaku, randmepaela, laadija ning paki dokumente, milles peitub garantiitalong, juhend ning juhendite/tarkvara CD.

Canon PowerShot S120 on nagu Canoni S seeria ikka – viisaka ja tagashoidliku disainiga ning võrreldes eelmise mudeliga suuri visuaalseid muudatusi ei ole. Samas tähelepanelikud lugejad võivad kohe märgata seda, et S120 objektiivil on maksimaalne ava lainurga peal f/2.0 ning teleasendis f/5.7 mis on võrreldes PowerShot S110′ga laiemas nurgas tervelt kolmandiku stoppi võrra valgusjõulisem, teleasendis on see vahe väiksem kui neljandik (S110 objektiiv f/2.0 – 5.9).  Pisike erinevus ning palju juurde see valguse püüdmisel ei anna, pigem on natuke mugavam eraldada pildistatavat subjekti taustast.

Objektiivi ümber on muudetava funktsiooniga rõngas, mida vastavalt pildistamisrežiimile kasutaja ise saab ümber seadistada. See annab teatud mõttes peegelkaamerale sarnase kasutusergonoomika, kuna tagumisel küljel on samamoodi pööratav funktsiooniratas (kahjuks ei ole selle funktsionaalsus muudetav, vaid eelmääratud sõltuvalt pildiprogrammist). Niimoodi on manuaalrežiimides või poolautomaatsetes režiimides askeldamine kiire ning välistab pildistamise ajal menüüdes tuulamise. Automaatrežiimis ning stseeniprogrammides saab aga sellest objektiivi fookuskaugust täpselt seadistada.

Tagumisel küljel ilutseb suur 3-tolline mahutundlik puuteekraan. Puutetundliku ekraani pealt saab peaaegu kogu kaamera juhtimise teostada. Menüüdes liikuda, teravustamispunkti valida (PowerShot S120 lubab ka videorežiimis ekraanilt teravustamispunkti valida, S110′l see funktsioon puudus). Lisaks on piltide vaatamine kiiremaks tehtud – sõrmega üle ekraani libistades tuleb teine kaader kiirelt ette.

Juhtnuppude asetsus ekraanilt paremal on klassikaline Canoni lähenemine ning midagi seal teistmoodi ei ole. Nuppude kohal on ka pisike pöidlatugi, mis lihtsustab kaamera hoidmist ning käsitlemist ühe käega. Eesmine külg on sellel ju sile ning puudub korralik kinni haaramise koht.

Rääkides antud kaamera teravustamisest – uus DIG!C 6 pildiprotsessor on toonud PowerShot S seeria samale tasemele võrreldes lähikonkurentidega. S120 teravustab äärmiselt kiirelt nii pildistamise eel kui filmimise ajal ning seda ka nõrkades valgusoludes. Lisaks saab käsitsi teravustamise ajal kasutada Focus Peaking võimalust – kõige teravamad/kontrastsemad alad kuvatakse ekraanile (kasutaja saab valida kollase, punase või sinise markeeringu vahel). Lõpuks saab mugavalt ka käsitsi teravustada.

Lisaks tõi DIG!C 6 protsessor kaasa ka parendatud videosalvestuse – nüüd saab salvestada FullHD videoid kuni 50 kaadrit sekundis. Võrreldes varasema 24 kaadriga on edasiminek korralik.

Kaamera peal on klassikaline režiimiratas, kus on valikus vajalikud automaatrežiimid ning manuaalrežiimid. Lisatud on neile veel üks kasutaja poolt seadistatav pildistamisrežiim ning ka HDR võtte võimalus. PowerShot S120 juures on parendatud tublisti ka mikrofoni tööd. Antud mudelil on võimalik kaamera sees aktiivselt tuulekohina summutust teha, mis toimib üllatavalt hästi. Tagumises ääres peitub pisike integreeritud välklamp.

Põhja all on antud kaameral pesa aku ning mälukaardi jaoks. Kui tootja ütleb, et aku vastupidavus on ~230 kaadrit, siis tuleb arvestada sellega, et WiFi’t kasutades saab kaameral aku väga kiiresti tühjaks.

Rääkides WiFi kasutamisest – Canon on teinud väga suured sammud WiFi funktsionaalsuse kasutamisel. Sa võid ühendada kaamera otse sülearvutiga, laadida pilte internetti või ühendada nutitelefoniga läbi Canon CameraWindow rakenduse. Juhtmevaba võrgu töörežiime on ka mitmeid – kaamera võib luua ise enda võrgu kui keset metsa soovid näiteks seda kasutada või siis hoopis ühendada olemas olevasse infrastruktuuri. Lisaks on kogu seadistus puutetundlikult ekraanilt kiire ja intuitiivne. Miinusküljena – WiFi kaudu saab ainult tehtud pilte vaadata ning jagada – nutitelefonist vms ei ole võimalik üle WiFi kaamerat juhtida. 

Canon PowerShot S120 on kaamera, mis peaks huvi pakkuma fotograafidele, kes otsivad kompaktset kaamerat, mis teeks kvaliteetset pilti. Suur 1/1,7″ sensor suudab kinni püüda detailsuse ka keerulisemates valgusoludes. Müraga ei teki alla ISO800 üldjuhul probleeme ning teravustamine toimib probleemideta.

Võrreldes eelneva mudeliga, PowerShot S110′ga, siis ei ole vast mõtet kohe poodi joosta ning uut mudelit soetada. Juhul kui sul on taskus veel vanem eksemplar, S100 või lausa S95, siis on viimane aeg kaaluda uuema mudeli vaatamise peale – kaht kaamerat kõrvutades on muutused kardinaalsed. Parem pilt, kordi kiirem teravustamine ning loomulikult WiFi ja puutetundliku ekraani lisandumine.

Paratamatult on antud kaameraga ka teatud miinusküljed, nagu näiteks 519€ hinnasilt. Sama raha eest saaks ju võimekama Panasonic Lumix DMC-LX7 kaamera, mis on küll suurem ja kohmakam, kuid pildikvaliteedis teeb silmad ette. Teisalt, pikslite piilumisest pole kasu, kui kaamera on liiga suur kaasas kandmiseks. Sama loogika kehtib ka Fujifilm X20‘ga võrreldes. Panasonic Lumix DMC-LF1 on soodsam ning samade mõõtudega, kuid pildistamise osas natuke ebamugavam kasutada. Mis toobki meid kõige viimase soovituseni – kui sa otsid kaamerat, mis on väike ja kompaktne ning teeb head pilti, siis S120 on just sinule.

Canon PowerShot S120 Photopointis 519€

“Ta annab end tasuta kätte”, olid nad seal Photopointis öelnud ning nõnda oligi asi otsustatud.

Pika pilguga takseeris K-500 peegelkaamera nüüd oma uut partnerit. Matsaka rohelise korpuse ja madala laubaga binokkel ei tundunud suursugusele peegelkaamerale sugugi vääriline kaaslane. Videot see teha ei mõistnud ja pildistada ei osanud. Nii ta seal siis päev läbi lösutas, vahtides oma kahe sinise silmaga vapralt kaugusesse nagu muud tõepoolest ei oskakski.

Küll proovis K-500 oma objektiivi vasemale ja paremale kruttida, et näha mis seal taamal siis nii huvitavat on – kuid tulutult. Binokkel nägi aga kauguses kord sipelgapesi ja metssigu, kord ilusaid tüdrukuid ja efektseid fassaade. Nägi ja ütles kaamerale, et mine ja pildista.

Nii said partneritest pikkamööda head sõbrad ja kui november veel läbi pole, annab binokkel end koos K-500 peegelkaameraga ka sinule täiesti tasuta kätte.

Tõepoolest – kuni 2013 novembri lõpuni saab Photopointist Pentax K-500 peegelkaamera komplektiga kaasa kingituseks Pentax Jupiter III binokli. See rohelist värvi binokkel sobib oma kompaktse korpuse tõttu hästi kaasa võtta nii spordivõistlustele, kontserdile, matkale kui ka fotoretkele. Väike binokkel mahub ilusti kotti ja ei väsita vaatlemisel käsi. Ometi on selle suurendusastmeks 8x (paremate profiklassi binoklite tavapäraseks suurendusastmeks on 10x).

Binokliga koos on karbi sees pehme sisemusega vutlar, millel on tagaküljel ka aas näiteks püksirihma külge kinnitamiseks. Veel on kaasas väike mikrokiust puhastuslapp esi- ja tagaläätsede puhastamiseks ning randmepael.

Binokli korpuse rohekas pind on näppude all sametiselt pehme. Keskel on teravustamisratas, mida keerates saab teravustada päris laias vahemikus  – lõpmatusest kuni 2.5 m kauguseni. Teisisõnu – selle binokliga saab vaadata ka päris lähedal – 2.5 m kaugusel asuvaid objekte.

Väiksetest mõõtmetest hoolimata on binoklil hea suurendusaste – 8x. Kallimatest profiklassi binoklitest eristab Jupiteri aga eelkõige väiksem esiläätsede diameeter. Esiläätse diameetrist sõltub, kui palju valgust jõuab objektiivi sisse. Suuremate esiläätsedega binoklid võimaldavad seetõttu kaugust vaadelda ka päris hämaras või üsna pimedas. Jupiter III binokkel on mõeldud eelkõige valges vaatlemiseks. Suhteline eredus on 12,96 ja läätsed on mitmekordselt vääristatud  – selleks, et valguse ülekandmist parandada ning läbi objektiivi paistev pilt oleks eredam ja moonutustest vaba.

Binokli okulaarid on ääristatud pehme kummiribaga. Prillikandjatele meeldib see, et 100% vaatevälja nägemiseks ei pea silmi üldse okulaari vastu suruma – piisab kui vadata okulaari 10 mm kauguselt või lähemalt. Okulaari kummosast keerates saab korrigeerida dioptrit +3/-3 ulatuses. Binokli allosas on kummeeritud alad mis peaksid tagama pöialdele parema haarde.

Selline on see Pentax K-500 kaaslane, mis annab end tasuta kätte kuni novembrikuu lõpuni.

Klõpsa end Pentax K-500 kaamerate juurde ja vaata pakkumist:

Mul on üks asi südamel ja tahan ära rääkida. Seepärast seekord pildistamise kodusest poolest. Teame, et RAW on nö ilmutamata digifail kui filmiajastu mõistes rääkida. RAW failidega töötades on loomulik, et konverteris avatud failidega tuleb midagi teha, ei piisa ainult export nupule vajutamisest ja ongi fail ilmutatud. Lisada tuleb kontrasti ja värve. Tihti küsitakse minult, millised on sinu standardseaded RAW faili avamisel.

RAW failidega tööd alustades on väga hea, kui oma kaamera ja RAW tarkvara kasutamisel on tekkinud teatud tunnetus, mis aitab tarkvara seadistada niimoodi, et pilt oleks avamisel juba täitsa valmis või siis sellele väga lähedal. Mina olen viimastel aastatel kasutanud Adobe RAW konvertereid eesotsas Lightroomi erinevate versioonidega. Praegu on mul kasutuses Lightroom 4. Minu tunnetus ütleb, et head sätted foto avamiseks on järgmised:

• Clarity +10;
• Vibrance +10;
• Saturation +10;
• RAW info tõlgendamiseks valitud Camera Standard profiil (Vaikesättena pakutav  “Adobe standard” tundub kuidagi lame ja liiga soe. Vähemalt minu Nikoni kaameratega).

 Ülejäänud sätted on nii nagu konverter need ise pakub, kõik on nullis ja valge tasakaal on tarkvara enda tõlgendatud. Varasemad tarkvara versioonid pakkusid kontrasti vaikeväärtuseks 25, uuemates on see nulli viidud. 25 ja 0 on ühtlustatud, kuid mulle tundub, et umbes +10 kontrasti lisamine uuemates versioonides on täiesti õigustatud. Minu salvestatud sätetesse pole see aga veel jõudnud.

Viimastel aastatel olen märganud, et RAW töötlemise tarkvara tootjad on hakanud kehvemat tööd tegema. Funktsionaalsusi tuleb juurde, aga pildi algse tõlgendamise oskus pidevalt halveneb. Ma mäletan aastaid 2005-2007, kui kasutasin Capture One tarkvara, versioone 3.x.x. Kui säritus oli paigas, siis ei tulnud absoluutselt mitte midagi failiga teha, pilt oli kohe selline nagu ma looduses nägin. Praegu tuleb selliseid juhuseid harva ette. Suvel rohelist muru pildistades küll, aga ilusat päikesetõusu valgust kaamerasse püüdes võib kindel olla, et pärast tuleb selle tõeselt esitamiseks tublisti vaeva näha.

Ma ei tea millest selline allakäik tuleneb. Minu teooria on see, et praegu paisatakse turule liiga palju kaameraid, mille failide kasutamist kõik tarkvaratootjad jubedalt lubada soovivad. Selles virvarris ei suuda nad enam tarkvara piisavalt optimeerida, et see kõigi nende erinevate kaamerate tulemusi tõlgendada oskaks. Kõiki lüüakse nö ühe keskmise puuga, et oleks enam vähem. Peamine paistab olevat see, et tarkvara faili avada suudaks – milline pilt sealt avades vastu vaatab, paistab olevat jäänud vähem tähtsaks momendiks. Kvantiteet on kvaliteeti välja tõrjumas. Väga kahju!

Tihti juhtub nii, et olles näinud looduses võimast värvidemängu ja tules õhinal koju arvuti taha, võtab kiiresti võimust pettumus. RAW konverter justkui ei taha uskuda, et selline punane värv taevas olemas oli ja tõmbab selle jõuga maha. Kaamera ekraanil oli see olemas, aga ka kaameraga kaasas olnud RAW tarkvara ei suuda seda värvi taasesitada! Müsteerium! Siis on ikka tükk tegemist, et õige värv tagasi saada. Peab mässama värvikanalite jms tööriistadega, mida esimestes RAW konverteites üldse polnudki, sest neid polnud tarvis, kuna tulemus oli kohe paigas.

Vahepeal juhtub ka vastupidi, et tarkvara ei taha uskuda värvide puudumist, eriti paistab konverteritele meeldivat sinise värvi lisamine ja moonutamine. Kui tehes pilti tõusu või loojangu ajal, mil domineerivad pikad varjud, juhtub aastaajaks olema talv ja motiiviks midagi lume ning jääga seotut, siis võib kindel olla, et koju arvuti taha jõudes võib müsteeriumsiniseid näha. Sama kehtib ka öövõtete puhul.

Ma loodan, et tulevikus tehakse konverterite vallas edasiminekuid. Minu pärast võiks kasvõi midagi niisugust olla, et saab soetada endale ainult paari fotoaparaadi profiilid, mis on tõesed ning ainult nende eest maksta. Ostes uue kaamera, ostan ka uue kaamera profiili. Mul pole vaja osta tarkvara, mis oskab minu arvutis avada sadade aparaatide RAW-faile, kuid tõlgendab neid kõiki ühtemoodi valesti.

Pildi esitlus ja andmed

Motiiv – Päikesetõus pärast tuisku. Varjualad ongi sinised, kuid peegelsile jääpind edastas nii intensiivset kollast, et sain terve pildi osas värviküllastust vähendada ilma eraldi sinise kanali kallale minemata.

Valgus – päikesetõus, päike on ennast umbes 15 minutit tagasi üle horisondi upitanud;

Kadreering – esiplaanil tuisutuulte poolt töödeldud lumekoorik, keskplaanil lumetuks puhutud jää jlainetavate pilvedega tagaplaanil;

Säritus – F11, 1/25s, ISO 100. Päike ja peegeldus on nimelt ülesärisse lastud, sest nad paistsid sellistena ka silmale.

Tehnika – Nikon D800E + Nikkor PC-E 24mm F3,5 + Lee 3-astmeline kiilfilter.

Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom 4 tarkvaraga.