Nissin Di866 Mark II välklampi võib esmapilgul pidada keskmise kaliibri tegijaks. Sellele tunduvad viitavat nii 249-eurone hinnasilt kui ka värviliste ikoonidega LCD-ekraan lambi tagaküljel. Tegelikult on selline esmamulje vägagi petlik. Di866 on Nissini tippvälklamp ning loodud konkurentideks sellistele kahuritele nagu Nikon Speedlight SB-910, Canon Speedlite, 580EX II ja Metz 58 AF-2. Nissinil on olemas kõik omadused, mida peetakse professionaalse välklambi pärisosaks alustades välgusünkropesaga lõpetades juhtmevaba slave ja master režiimidega. Lisaks on Nissinil ainulaadne menüüsüsteem, mis muudab selle erinevate funktsioonide kasutamise väga lihtsaks. Vaatame lähemalt:

Nissin Di866 Mark II (ja selle eellane Nissin Di866) oli kuni 2012 aasta sügiseni Nissini tippvälklamp. Selle tõukas troonilt Nissin MG8000 Extreme, mis on menüüde ja funktsionaalsuse poolest vaat et identne Di866 Mark II välguga. Viimasest eristub MG8000 Extreme oma välgupea poolest, mis on ülekuumenemise ärahoidmiseks täiesti teistsuguse ehitusega. Seega – kui sa oma välklambi ja välise akupakiga sadu korda järjest kiirelt välgutada ei plaani, on Di866 Mark II sinu jaoks igati sobiv.

Nissin Di866 Mark II olulisemad omadused

• Saadaval nii Canoni kui ka Nikoni kaameratele
• Toetab Canoni E-TTL, E-TTL II režiime/ Nikoni i-TTL/i-TTL-B režiime
• juhtarv: 60 (ISO 100, 105 mm)
• särijuhtimine: manuaalne, automaatne (välklampi integreeritud sensoriga),  TTL
• välgupea pööratav vertikaalselt üles kuni 90 kraadi, vasakule kuni 90 ja paremale kuni 180 kraadi
• suumreflektor: katab 24 – 105 mm objektiivi vaatenurgad (täiskaadri korral)
• laadimisaeg: 0,1 kuni 5,5 sek.
• kompensatsioon: -0,3 kuni +3 EV
• traadita töö: orivälk või juhtvälk. Kaks nn optilist orjarežiimi.
• vooluallikas: neli AA elementi
• mõõdud: 74 × 139 × 113 mm
• kaal: 380 g ilma patareideta.

Karbis on: vutlar, Nissin Di866 Mark II välklamp, välgujalg ning kiirjuhend välklambi menüüde kasutamiseks.

Kui sinu jaoks on oluline välklambi võimsus siis – seda Nissinil kahtlemata on. Juhtarvuga 60 sähvib see täpselt sama heledalt ja kaugele, nagu Canoni enda lipulaev, 700€ maksev 600EX-RT. Et sellest võrdlusest siit valet muljet ei jääks, siis ütlen kohe ära, et see 600EX-RT on Nissin Di688 lambist üle peaaegu igas muus aspektis.

Näete seda valget piklikku ala välklambi keskkohas, Nissini logo kohal? Seal on teine välklamp – juhtarvuga  12. Selle saab nii TTL kui ka käsirežiimis sisse lülitada ning siis võimsust 8-astmeliselt muuta skaalal 1/128 – 1/1. Miks see vajalik on? Kui põhivälk ei valgusta pildistatavat objekti otse vaid on keeratud peegeldama valgust laest või seinalt, siis saab lisavälgu sisse lülitada, et objektile ka eestpoolt pisut valgust heita.

Välguga tuleb kaasa plastikust välgujalg. See on väga vajalik siis, kui pildistamise ajal välklampi kaamerast eemale asetada tahate. Märkimist väärib, et statiivikeere välgujala alumisel küljel on metallist. Nii mõnelgi konkurendil on see plastikust.

Vutlar ei paku välklambile nii palju kaitset nagu Nissin MG8000 vutlar, mis on märksa paksem ja pehmem. Vutlari tagaküljel on aas selle kinnitamiseks näiteks vööle.

Esiküljel all paremal on üks pisike augukene, mille taga on välklambi enda valgust mõõtev sensor. See rakendub tööle siis, kui valida välgurežiimiks kõige esimene ehk “AUTO”.	Välklambi taga on suunanuppude sõõr, mille keskel valikunupp. Kui valget nuppu 2 sekundit all hoida, lülitub välklamp kas sisse või välja. Üks kiire vajutus välgu töötades sellele nupule keelab aga välklambi töö või lukustab nupud. “Pilot” signaallamp on tegelikult ka nupp, millele vajutades saab valla päästa testvälgu.

Di866 välklambi kinnitus on keeratavat tüüpi – mitte selline hoovaga kiirkinnitus nagu näiteks uuematel Canoni välklampidel. Samas ei ole see tingimata miinus. Kui Canoni kiirkinnitusega on mugav välku kaamera peale asetada, siis keermega kinnituse abil on välklampi lihtsam kinnitada igasuguste adapterite külge.

Paremal pool kummist luugi taga on ühenduspesad.	Vasakult poolt saab avada akukambri.

Ühenduspesadest on kenasti olemas nii sünkropesa kui ka pesa välise akupaki kasutamiseks. Ülal paremas nurgas on mini USB pesa, mille abil saab välklambi ühendada arvutiga – tarkvarauuenduste jaoks. See on olulisem omadus, kui alguses tunduda võib – sellega tagab Nissin, et Di 866 Mark II välklamp töötab ka kõigi tulevaste Canoni või Nikoni peegelkaameratega.

Akukambri luuki tuleb lükata allapoole ning siis saab kogu akupaki välklambi seest välja tõmmata. Neli AA mõõdus akut või patareid lähevad akupaki sisse kõik ühtepidi. See on üsna mugav, sest nii väheneb võimalus ühte või mitut akut kogemata valetpidi välgu sisse panna.

Ilma lainurkhajutita (vasakul) on välklamp võimeline valgustama 24mm fookuskaugusele vastava nurga ulatuses. Lainurkhajutiga suureneb valgustusnurk vastavaks 18 mm fookuskaugusele. Seda on vähe. Konkureerivate Metz välklampide vastavaks näitajaks on näiteks 12 mm.

Kiirjuhendis on muuhulgas ära toodud ka välklambi menüüde skeem. Siin on kõik menüükuvad ning nende kuvamise kord.

Menüüd on värvilised, lihtsad, intuitiivsed. Avaekraanil on kuus valikut. Automaat-, TTL automaat-, Manuaal-, Strobovälk- ja, Juhtmevaba režiim. Viimane, mutrivõtmega tähistatud ikoon juhatab välklambi seadetesse.	Automaatrežiim on täiesti automaatne. Mitte midagi siin muuta ei saa – isegi kompensatsiooni mitte. Selles režiimis mõõdab välklamp ise välgu tugevust – esiküljel oleva sensori abil. Seejuures peab välklamp kuidagi teadma ISO ja avaarvu. Kui Canoni välklambid suudavad seda teavet välgule automaatselt edasi anda, siis Nissini puhul tuleb need väärtused

TTL režiimis saab parem-vasak nuppudega muuta särikompensatsiooni. Keskmist nuppu 2 sek vajutades ilmub oliivroheline alammenüü (vaata ülalolevat skeemi)	Manuaalrežiimis saab taas muuta parem-vasak nuppudega välgu tugevust ja keskmisega siseneda alammenüüsse.

Strobovälk on selline režiim, kus saab lambi seadistada tegema palju välke kindlate vahemaade tagant mingi aja vältel. Siin saab valida välkude sagedust, välkude arvu, välkude võimsust ning valgustusnurga laiust. Üles-alla nuppudega valid muutuja, parem-vasak nuppudega muudad. Ülilihtne.	Juhtmevaba välgurežiim annab kohe valida, kas soovid kasutada välku Master või Remote režiimis.

Master Režiimi valikud.	Remote režiimi valikud.

Välklambi üldised seaded. Taas saab üles-alla nuppudega valida muutuja ja parem-vasak nuppudega seda parameetrit muuta.

Valge nupp välklambi taga toimib kahel viisil. Kaks sekundit all hoides lülitab see välklambi sisse ja välja. Kui välklamp töötab, saab ühe kiire valgele nupule vajutusega teised nupud lukustada. Alternatiivselt saab lukustusfunktsiooni vahetada välja funktsiooni vastu, mis välgu tegemise keelab. See on hea võimalus välklambiga pildistamise vahepeal ka mõni ilma välguta pilt teha – ilma, et selleks peaks välklampi päris välja lülitama

Tavapäraselt on välklampidel ainult üks juhtmevaba orjarežiim. Nissin Di866 Mark II välklambil on neid aga kaks. Esimene (SF režiim) – on tundlik kaamera TTL välgule. Teine aga (SD režiim) ignoreerib E-TTL, iTTL ja P-TTL eelvälke ning reageerib ainult peamisele, nähtavale sähvatusele. See teeb võimalikuks Nissin Di866 kasutamise näiteks stuudiovälkudega, millel TTL eelvälku ei ole.

Üheks plussiks on Nissini välklambi puhul veel see, et välgupea liigutamiseks ei ole vaja alla vajutada mingit nuppu. See liigub vabalt. Probleemiks võib see ehk osutuda mingite raskemate välgutarvikute kasutamisel. Muul juhul aga on välgupead väga mugav kiirelt õigesse asendisse seada. Välgupea liigub vasakule poole 180° ulatuses, paremale poole aga ainult 90° ulatuses.

Nissin Di866 Mark II on profiklassi välklamp, mis tõuseb teiste sama klassi välkude seast esile väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega. Tõepoolest – näidake mulle mõnda teist alla 250€ maksvat välklampi, millel on PC sünkropesa, välise akupaki ühendamise võimalus, juhtarv 60, “auto” režiim ning kaks optilist orjarežiimi. See on üsna muljetavaldav komplekt, millele Nissin lisab veel intuitiivse menüüsüsteemi, väiksema lisavälgu ja tugeva koostekvaliteedi.

Muidugi ei ole kõik alati nii roosiline, nagu algul paistab ning nii on ka Di866 Mark II välklambil omad puudused. Esiteks võiks selle korpus olla ju profiklassile kohaselt ilmastikukindlate tihenditega. Teiseks võiks lainurkhajuti valgustada laiemalt kui 18mm vaatenurgaga kaadrit. Kolmandaks on režiimide valimisel ja menüüdes liikumisel ühelt väärtuselt teisele liikudes häiriv viivitus. Kas need miinused sinu jaoks määravaks osutuvad või mitte… see sõltub juba sinust endast. Igal juhul tasub välklampi ostma minnes Nissin Di866 Mark II üle vaadata. Minu arvates lööb ta oma hinnaklassis platsi üsna puhtaks.

Nissin Di866 Mark II välklamp Canonile Photopointis: 249€

Nissin Di866 Mark II välklamp Nikonile Photopointis: 249€

GoPro kaamerad on kõikjal. Neid kasutavad nii algajad rulapoisid, profitasemel trikiratturid, sukeldujad kui ka Hollywoodi produktsioonitiimid. Põhjused on väga lihtsad – GoPro suudab pakkuda oma konkurentidest paremat pildikvaliteeti, kiiremaid kaadrisagedusi ja reeglina ka väga tugevaid (kuigi kalleid) kinnitusvahendeid.

GoPro kuulutas oma kolmanda põlvkonna kaamerad välja mõned kuud tagasi (vaata GoPro uudislugu siit). Nendeks olid kolm mudelit – GoPro Hero White Edition, GoPro Hero3 Silver Edition ja kõige kõvem – GoPro Hero3 Black Edition. Kaks esimest on kolmanda kõrval ausalt öeldes üsnagi plassid karbid. Nende sees on vanad sensorid ning pole seal ka neid magusaid, seninägematult kiireid kaadrisagedusi. Väliselt on kõik kolm aga identsed, nii et võtame siin all karbist välja WiFi ja 11 MP sensoriga GoPro Hero 3 Silver Edition videokaamera.

GoPro Hero3 pakend on klass omaette. Karbi otsa on istutatud läbipaistvast plastikust kamber, mille sees troonib kaamera ise.

GoPro Hero 3 Silver Edition olulisemad tehnilised andmed:

•  f/2.8 avaga objektiiv
• H.264 standardile vastav video.
• 1080P režiimis on kaadrisagedusteks 25 ja 24 fps
• 720p režiimis on kaadrisagedusteks 30 ja 60 fps
• WVGA lahutusvõimega filmides on kaadrisagedusteks 120 fps
• Värvustasakaalu saab määrata nii automaatselt kui käsitsi
• Saab klõbistada 11, 8 ja 5 MP suuruseid fotosid tippkiirusega 10 fps.
• Intervallvõte – 0.5, 1, 2, 5, 10, 30, 60 sekundiliste vahedega pildistamine
• WiFi ühendus
• 3.5 mm mikrofonipesa, microSD mälukaardipesa

Tavakasutaja jaoks, kes oma videot järeltöötlusprogrammides ei lõigu, on GoPro Hero Silver Edition igati hea kaamera. Kui on aga soov pärast arvutis kokku panna ilusaid, sujuva aeglustatud liikumise ning värvuskorrektsioonidega videot, siis peaks igal juhul vaatama GoPro Hero 3 Black Edition kaamera poole. Sellel on 1080p režiimis võimalik filmida nii 24, 25, 48 kui ka 50 fps kaadrisageduste vahel. See tähendab, et järeltöödeldes video kaadrisagedust poole võrra vähendades saame 24 kaadrit sekundis ilusa sujuva aegluubis videopildi. 720P režiimis on aga video filmimise tippkiiruseks 100 fps! See tähendab, veel aeglasemat sujuvat videot. Nii kiiret filmimise võimalust ei paku hetkel ükski GoPro konkurent.

Jätame selle Black Edition`i korraks sinnapaika ja vaatame, mis on Silver Edition karbis. Siin on: GoPro Hero3 Silver Edition videokaamera, heliavadega tagavarakaas, kolm kleepsu GoPro promomiseks, USB kaabel,  aku, kummist kinnitus, üks lisakinnitusadapter, üks multiliigend ning kaks kiirkinnitusplaati (kumerale ja sirgele pinnale).

Hero 3 kaamera on muutunud oma eelkäijaga võrreldes pisemaks. GoPro ise reklaamib, et uus kaamera on senisest 30% väiksem ja 25% kergem. Väiksem kaal on päris oluline, kui kaamera kiivri peal su kaelalihaseid proovile panemas on. Pisem korpus on aga saavutatud esiteks SD mälukaardi asemel micro SD mälukaardi kasutuselevõtuga. Teiseks pisut väiksemate mõõtmete ja mahtuvusega akuga.

Objektiivi vaatenurk on umbes sama mis 10mm kalasilmobjektiivil täiskaadersensori ees – ehk et üsna lai ning moonutab ka perspektiivi vastavalt. 1080p režiimis saab aga vaatenurka näiliselt kitsamaks muuta, salvestades sama lahutusvõimega videot väiksema osaga sensori keskel. On kolm valikut – Ultra Wide, Medium ja Narrow.

Ülal on klamber, milles abil saab vee- ja põrutuskindla kesta avada ning sealt kaamerakarbikese välja võtta. Klambri avamiseks tuleb esmalt lükata keskel olevat nuppu vasakule. Seepeale saab tõsta tagumise lingi üles, nii et tagakaas lahti tuleks.

Tagakaas avaneb ning siis saab Hero3 kaamera oma kesta seest lihtsalt välja tõsta.

Aku 1050 mAh mahtuvus tähendab, et kui on vaja pikemalt sõite või hüppeid salvestada, siis peaks kaamerale juurde muretsema ka 1-2 varuakut. Erinevates ülevaadetes hinnatakse aku kestvust 50 minutile, mis väheneb drastiliselt siis, kui kasutada WiFi ühendust või välist monitori.

Nagu näha, annab GoPro kaamerale eriomase välimuse just see veekindel kest. Ilma kestata on GoPro täitsa alasti kuubik. Kaamera peal olevad põhinupud on aga võrreldes eelmise mudeliga suuremad tehtud, et neid ka ilma kestata mugavam tabada oleks. Kui GoPro kaameratele midagi ette heita, siis on selleks kindlasti seadete muutmise keerulisus. Pisike, korraliku taustvalgustuseta ekraan näitab ikoone ja lühikesi sõnu. Seadete paikapanek võtab omajagu aega ja kui see kord tehtud on, siis ei taha seda ilmselt enam niipea ette võtta. Kui aga põhiasjad paigas, saab MODE nupuga lihtsalt režiime valida ja pealmise RECORD nupuga videosalvestamist alustada ja lõpetada.

Siin tuleb appi WiFi ühendus. Android või iOS nutitelefoni GoPro Hero3 kaameraga WiFi abil ühendades saab muuta telefoni abil kõiki kaamera seadeid ning isegi kadreerida. Kadreerimise otsevaade jõuab telefoni muidugi 3-4 sekundilise viivitusega, kuid see on siiski parem kui mitte midagi.

Ühendused on paigutatud ühtekokku kummist katte alla. Siin on HDMI, USB ja micro SD kaardipesa.

Nii ees, taga, all kui ka üleval on märgutulukesed, mis video salvestamise ajal vilguvad. Nii ei jää hoogsa tegevuse käigus märkamata, kui mälukaart täis või aku tühjaks saab ja kaamera video filmimise lõpetab. Need hakkavad siniselt vilkuma ka siis, kui WiFi ühendus on sisse lülitatud. Siin ülal on näha ka mikrofoniaugukesed – nende taga salvestab heli monomikrofon.

Veekindel korpus, korpuse veekindel tagaluuk ning heliavadega varuluuk. Viimane on vajalik siis, kui soovite, et lisaks videole salvestuks ka enam-vähem korralik audio. Kinnise luugiga jääb sisseehitatud mikrofon veekindla korpuse sisse.  Heli salvestuse poolest ei pidavat GoPro kaamerad muidugi väga head taset näitama. Isegi mobiiltelefonid salvestavat paremat heli. Hero3 kaameraga on aga võimalik kasutada välist mikrofoni, mis helikvaliteeti kindlasti parandab

Karbis on ka 2 kiirkinnitusplaati. Ühe neist saab liimida sileda pinna peale, teise kumera pinna peale.

Kest koos kinnitustega. Madal kinnitus, kõrgem kinnitus ning multiliigend, mis lubab kaamerat kinnitatuna liigutada lisaks vertikaalsihile ka horisontaalselt.

Kolm nuppu on toodud selliselt läbi veekindla korpuse. Esiküljel olev režiiminupp, küljel olev WiFi nupp ja ülal olev salvestusnupp.

GoPro Hero 3 Silver Edition on suurepärane kaamera video filmimiseks vee all ning olukordades, kus on oluline löögikindlus ja kiire videosalvestus. See on tugev kaamera hea pildikvaliteedi  ja laia valiku kinnitusvahendite ja lisamoodulitega (lisaaku moodul, puutetundlik ekraan). Lisaks on selles olemas WiFi ühendus mis teeb võimalikuks kaamera seadete muutmise (ja ka kadreerimise) Android või iOS nutitelefoni abil.

Kui sa tahad parimat pildikvaliteeti ja enneolematut paindlikkust aegluubis efektide loomiseks, siis võta GoPro Hero 3 Black Edition.  Kui sa aga filmitud videoid järeltöötlusprogrammis aeglustada ei soovi, on sulle sobilik GoPro Hero 3 Silver Edition

GoPro Hero 3 Silver Edition

Äkki sul vedeleb kodus mõni M42 keermega objektiiv? No tead küll, selline, nagu sai keerata vanade Zenit või Pentax peegelkaamerate ette. Neis vanu objektiive saab kasutada ka uute peegelkaamerate ees – adapteri abil. Tänases kasulike vidinate fotoloos vaatame me BIG adapterit, millega saab kinnitada M42 keermega objektiive Canoni peegelkaamerate ette. Katsejänesteks on kaks Nõukogude optikapärli – Helios-44 ja Industar 50-2. Vaatame siis, kuidas see adapter toimib.

NB! Esmaspäeva hommikul loosime sellesama piltidel poseeriva M42 adapteri Canonile välja kõigi vahel, kes kirjutavad siia postituse alla kommentaariumisse, millise objektiivi tema M42 adapteriga oma peegelkaamera külge kinnitaks.

Adapter tuleb lihtsas papist karbikeses. Karbikese sees on kile sisse pakitult üks metallist adapter. Ja ongi kõik.

Siis on meil siin kaks legendaarset fiksobjektiivi. Esimene neist on  58mm fookuskauguse ja f/2.0 – f/16 avavahemikuga Helios-44. Teiseks on alates 1959-ndast aastast vorbitud Industar-50 objektiivi peegelkaameratele sobiv versioon Industar-50-2. See on praegu oma kompaktsuse pärast üsna populaarne just adapteri abil uuemate peegelkaamerate ees kasutamiseks.

M42 objektiivid kinnitusid kaamera külge keerme abil. Ärme meiegi pikalt oota, vaid keerame Industarile adapteri külge.

Keeratud. Nagu näha, on adapteril teisel pool juba tuttav, Canoni EF bajonett. M42 objektiive saab vabalt sellise lihtsa adapteri abil kasutada nii Canoni, Pentaxi, Sony, Olympuse ja kõikide hübriidkaamerate ees. Nikoni kaamerate puhul on kahjuks asjad keerulisemad, sest Nikoni kaameratel on kaugus sensori tasapinnast objektiivikinnituse tasapinnani suurem kui M42 objektiivid ette näevad. Nikoni kaamerate puhul tuleb kasutada seega kas läätsega varustatud adapterit või leppida sellega, et lõpmatusse teravustada enam ei saa…

Nüüd ei jää muud üle, kui adapter kaamerale külge keerata. Pisut kentsakas närb see komplekt küll välja, aga huvitav ka.

Foto pildistatud Helios-44 objektiiviga, kinnitatuna adapteri abil Canon 5D Mark III kaamera külge. F/11.

Sellise adapteri kasutamine seab pildistamisele muidugi omad piirangud. Teravustada tuleb käsitsi ja säritus (ava, säriaeg, ISO) tuleb määrata käsitsi. Üldiselt ei ole käsitsi säri määramine probleemiks, sest kaamera särimõõtja mõõdab valgust ka M42 objektiiviga täiesti korrektselt ning särinäidiku abil peaks küll igaüks, kes kaamera kasutusjuhendi läbi lugenud on, õige säriaja ja avaarvu seadmisega hakkama saama. Manuaalne teravustamine võib algtaseme APS-C sensoriga digipeegelkaameraga olla muidugi raskendatud, sest pildiotsija on käsitsiteravustamiseks lihtsalt liiga pisike ja pime.

Foto pildistatud Helios-44 objektiiviga, kinnitatuna adapteri abil Canon 5D Mark III kaamera külge. F/16.

Teine asi, mida peab silmas pidama on see, et nende vanade Nõukogude objektiivide teravus jätabki soovida. Kui kaadri keskosa ongi terav, siis kaadri äärealadel pole teravusest juttugi.

Foto pildistatud Helios-44 objektiiviga, kinnitatuna adapteri abil Canon 5D Mark III kaamera külge. F/2.8.

Kui sul on kusagil mõni M42 objektiiv või kui sa tead kedagi, kellel see on ja kes seda ei kasuta siis – proovi ära. On äraütlemata huvitav proovida sama objektiivi, millega su isa või vanaisa mitukümmend aastat tagasi filmile pildistas enda uue digitaalse peegelkaamera ees. Ja fotod – kusjuures – on soojad ning kuidagi teistmoodi.

Adapter M42 objektiivide kinnitamiseks Canon EOS peegelkaamerate ette: 19.99€

Kõik M42 adapterid Photopointis

Pentax on valmis saanud esimese tarkvarauuenduse paari kuu eest poelettidele jõudnud Pentax K-5 II ja Pentax K-5 IIs peegelkaameraile. Uuendus kannab numbrimärki 1.01 ning see lisab kaamera [LCD settings] alammenüüsse valiku [Contrast]. Seega saavad nimetatud Pentaxi kaamerate omanikud nüüd lisaks heledusele endale sobivaks timmida ka ekraani kontrastsust. Lisaks parandavat tarkvarauuendus ka kaamerate üldist stabiilsust.

Lae alla:

• Pentax K-5 II tarkvarauuendus v1.01 Windows
• Pentax K-5 II tarkvarauuendus v1.01 Macintosh
• Pentax K-5 IIs tarkvarauuendus v1.01 Windows
• Pentax K-5 IIs tarkvarauuendus v1.01 Macintosh

Nikon S800c on pealtnäha täiesti tavaline digikaamera. Üks pilk selle aparaadi ilusale OLED-ekraanile võib aga tehnikakaugema fotohuvilise päris segadusse ajada. Sealt vaatab ju vastu täiesti pesuehtne Android. Ekraan on täis pikitud rakenduste ikoone, sealsamas veiklevad silme eest mööda veebilehtede päised, rulluvad lahti uuemad meilid, tuhisevad vihased linnud ja vihisevad Facebooki püstised pöidlad. On see fotokaamera või nutitelefon?

Natuke mõlemat. Nikon on võtnud järeleproovitud ja hea kompaktkaamera Coolpix S6300 ning pistnud selle sisse nutitelefonidest tuntud Android-nimelise kasutajaliidese koos kõikide, nutitelefonidele omaste villade ja kiledega nagu GPS, WiFi ja puutetundlik ekraan. Tulemuseks on maailma esimene Android operatsioonisüsteemiga kompaktkaamera nimega Nikon Coolpix S800c. Kuidas Nikonil see sümbioos välja kukkunud on? Kas seda aparaati osta ka tasub? Kas sellise Androidikaamera arendamise idee üldse kriitikat kannatab? Nendele küsimustele leiad vastuse altpoolt. Lisaks on seal ka palju kenasid pilte nii et – vaatame aga lähemalt:

Nikon S800c olulisemad omadused:

• 16MP 1/2.3″ diagonaaliga taustvalgustusega CMOS sensor
•  10x suumiga objektiiv; Maksimaalne ava: f/3.2-5.8; Fookuskauguste vahemik: 25-250 mm (35mm ekvivalent)
• 3.5″ diagonaaliga puutetundlik OLED-ekraan. 819 000 pikslit
• Android v2.3 operatsioonisüsteem
• Wi-Fi, Bluetooth ja GPS
• 2GB sisemälu 1.5 GB selleks on reserveeritud piltide jaoks, ülejäänu on rakendustele
• SD mälukaardipesa, HDMI, USB
• Automaatrežiim ja pildiprogammid. Säri manuaalselt juhtida ei saa.
• Sarivõte kuni 8 kaadrit sekundis
• 1080p videorežiim kiirusega 30 kaadrit sekundis

Tehnikaga antakse tihti kaasa eestikeelne juhend CD-plaadil. Siin on see aga kenasti ka eestikeelsena paberi peale köidetuna olemas. Mõnus õhtul diivani peal lugeda.

Karbis on: Nikon Coolpix S800c kompaktkaamera, USB-kaabel, randmepael, liitiumaku, laadimisadapter koos pistikuga.

Nikon S800c kaamerat on olemas nii valge kui musta korpusega. Photokina fotomessil juhtusime Antoniga näppima valget kaamerat (vaata Nikon S800c käed-küljes videot siit). Peab ütlema, et musta korpusega kaamera on palju soliidsema väljanägemisega, kui läikiva pealispinnaga valge. Nagu ka ülalt pildilt näha, on musta värvi S800c pind muudetud matimaks. See helgib valguse käes ilusti ja ei korja endale nii palju näpujälgi, nagu läikega pinnad seda teevad.

Kaamera all olevasse pessa libisevad aku ning SD mälukaart. Nagu paljudest S800c ülevaadetest selgub, on just aku selle aparaadi üheks nõrgaks küljeks. Väikese mahtuvusega klotsike ei suuda energianäljast Androidi kuigi kaua toita ja kooleb juba pärast 140 foto tegemist (CIPA standardse testi järgi). Tavaliselt on kompaktkaamerad võimelised tegema vähemalt poole enam pilte.

Kui aku sisse susata ja kaamera tööle panna, kostitatakse uuendusmeelset fotohuvilist kohe tubli annuse Androididoosiga. Kaamera esmasel töölepanemisel tuleb teostada mõned, Androidile omased seaded nagu keele valik, WiFi seadistamine, Google`i konto seadistamine jne.

Ülal on kaamera jaoks täiesti tavalised juhtnupud. Sisse-välja lülitamise nupp ning päästik koos suumirõngaga selle ümber. Ekraanilt paistab Android 2.3 lukustusekraan. Siit on juba näha, et OLED-ekraan on ülihea, sest tavalise ekraani puhul ei oleks sellise terava vaatenurga alt pildistatuna suurt midagi paista.

Miks Android 2.3? Miks ei ole siin uusimat 4.2 liidest või siis vähemalt 3.0 tarkvara? Nikon ütleb, et 2.3 tarkvara kasutatakse eelkõige stabiilsuse pärast. Tegelikult ei leidnud mina, et vanema Androidiversiooni kasutamine oleks selle kaamera kasutamismugavust väga halvemaks muutnud. Ma usun siiralt, et see ei ole asi, mida S800C kaamera puhul miinusena esile tõsta tuleks.

Kaamerat käima pannes on vaikimisi režiimiks nn nutitelefoni režiim. Pildistamiseks tuleb ekraanil puudutada kaamerarakenduse ikooni. Seepeale käivitub kaamera ise. Objektiiv vihiseb korpusest välja ning ekraanile kuvatakse läbi objektiivi paistev vaade koos mõnede puutetundlike nuppudega.

Kaamera tagaküljel on kolm füüsilist nuppu. Android nutitelefonide standard: Tagasi, koju ja menüü.

Neilt piltidelt on paremini näha kaamera pealispinna matt ja kergelt valguse käes sädelev tekstuur. Päästikunupp ning suumirõngas selle ümber on korralikult nimetissõrme all ning toimivad väga hästi.

Vasakul pool küljes on kaks ühenduspesa – ühte saab susata USB kaabli arvutiga ühendamiseks. Teise HDMI kaabli piltide ja videote teleriekraanil suurelt vaatamiseks.

Kaamerarakendust avades kuvatakse ekraanile kompaktkaameralikum vaade. Siin käib kogu kaamera seadistamine ja juhtimine (välja arvatud suum ja pildi tegemine) puutetundliku ekraani abil. Vasakul pool on põhiparameetrid, mida vastavas pildiprogrammis muuta saab. Nagu tähele panite, ei ole neid just palju. Särikompensatsioon, makrorežiim, aegvõte ja välklambi seaded.	Särikompensatsiooni nupule vajutades ilmub ekraanile skaala, kust sõrmeliigutusega pildistatavat kaadrit heledamaks/tumedaks muuta saab.
Aegvõtete valikus on 10 ja 2 sekundilise viivitusega pildistamisvõimalused.	Välklambi seadetes on lisaks tavalistele valikutele võimalus lülitada sisse täitevälgurežiim või sünkroniseerimine aeglasema säriajaga (vajalik hämaramates valgustingimustes pildistamisel)
Ekraani paremal pool on nupp, millele vajutades satume särirežiimide valikusse. Meile pakutakse kahte automaatrežiimi. “Scene” alla on peidetud pildiprogrammid (portrait, landscape, night jne). Siis on olemas veel digifiltrite valik, nn “Tark portree” režiim, mis pildistab foto automaatselt siis, kui leiab kaadrist naeratava näo. Kõige viimane on filmirežiim.	Piilume korraks digifiltrite ehk efektide valikusse. Siin on viis täiesti primaarset võimalust pildistatava foto värve, heledust ja tonaalsust muuta. Ühegi filtri juures ei ole aga võimalust muuta selle täpsemaid seadeid. Sellist laadi kaamera juurest oleks oodanud pisut loomingulisemat valikut. Samas ei keela keegi laadida Play rakenduste seast endale alla mingit muud pildistamiseks mõeldud programmi, kus filtreid juba kuhjade viisi leidub.
Taasesitusrežiim. S800c OLED-ekraan on väga detailne, värvid on kirkad ja pildid kontrastsed. Võib isegi juhtuda, et see on kõige parem ekraan, mida ma ühel fotokaameral näinud olen.	Taasesitusrežiimis on ekraani paremal pool keskel kaks nuppu. Ülemisest saab WiFi ühendust sisse-välja lülitada. Alumisest saab fotosid jagama minna. Vaikimisi jagamiste valikuks on Gmail, Google+ ja Picasa. Erinevate rakenduste/kontode loomisel lisandub siia ka valikuid juurde.
Taasesitusrežiimi menüü	Pildistamisrežiimi menüü

Nikon S800c fotod on tänu suuremale sensorile ning kvaliteetsemale objektiivile kindlasti mäekõrguselt paremad, kui ükskõik millise nutitelefonide omad. Samuti lisab pildistamisel paindlikkust 10x suumiga objektiiv ning mugavust ilusa pildiga ja hea puutetundlikkusega OLED-ekraan. Pildistatud fotosid on tõeliselt mugav kiirelt üle WiFi internetti saata ning vabalt saab kaamera hea ekraani abil loetud nii meilid kui ka olulisemad uudised. Kogu see kompott töötab tegelikult üllatavalt hästi ning kui siin ainult veel tavaliste telefonikõnede võimalus ja paindlikumad kaamera seaded oleksid, siis oleks see üks igavesti killer aparaat.

Esimese omataolisena on S800c aga palju võimekam ja kasulikum seade, kui see alguses tunduda võib. Selle ainsaks tõsiseks miinuseks on tegelikult soolane hind. Sama raha eest saab juba kompaktkaamera, millel on manuaal- ja poolmanuaalsed särirežiimid, suurema suumi või avaga objektiiv ja muud tõsisemale pildistajale vajalikud pildistamisvõimalused. Kui sellised viimatimainitud asjad sinu jaoks olulised pole;  kui sa hindad neist enam Androidi rakendustepoe mõõtmatuid võimalusi ja pildistatud fotode jagamist, siis võib Nikon Coolpix S800c sulle suurepäraselt sobida.

Nikon Coolpix S800c Photopointis: 399.00€