Fujifilm FinePix X-S1 on  nii visuaalselt kui ka käsitsemise poolest vaat et äravahetamiseni sarnane peegelkaameraga. Peegelkaameraga siin aga siiski tegemist ei ole. Miks? Esiteks on optilise pildiotsija asemel elektrooniline. Teiseks on pildisensor märksa väiksem kui digipeegleil tavaks ja kolmandaks ei saa siin vahetada objektiive. Hinna poolest on see aparaat aga veel kallim, kui kõige soodsamad peegelkaamerad – maksab ju näiteks Canon 1100D hetkel soodushinnaga 449€. Finepix X-S1 aga koguni 729€. Miks peaks siis keegi terve mõistuse juures olev kaameravajaja eelistama Fujifilmi pakutavat?!

Fujifilmi supersuumid HS30 ja HS20 on samuti väga tugeva ehituse ning omadustega kaamerad. X-S1 on aga täiesti teisest klassist relv. Usun, et ei eksi kui kirjutan, et nii hea koostekvaliteedi ja funktsionaalsusega supersuumkaamerat pole seni tehtud. Tummise korpuse pind on üleni kaetud kummeeritud kihiga. Käepide, pöidlaoaas ja objektiiv on kaetud eriti pehme kummiga. Valikukettad, nupud ning objektiivi detailid on metallist. Objektiiv on tõeliselt paindlik – 26x suumi juures on maksimaalne ava F/2.8-5.6. Lähimaks teravustamiskauguseks on kõigest 1 cm ning suurematel fookuskaugustel aitab teravat pilti saada optiline värinastabilisaator. Tegelikult on selle kaamera juures nii palju väärt funktsioone, et nendest tähtsamaidki siin sissejuhatuses nimetada ei jõua. Vaatame neid koos kaamera endaga:

Fujifilm X-S1 digikaamera olulisemad omadused

• Fujinon 26x optilise suumiga objektiiv katab fookuskaugused 24-624mm (35mm ekvivalent)
• Lähim teravustamiskaugus 1 cm
• Kummeeritud korpus, metallist objektiiv ja valikukettad
• 12 MP EXR CMOS sensor
• Kuni 10 fps sarivõte (7 fps täissuuruses pildimõõtmete juures)
• 1.44 MP elektrooniline pildiotsija
• Üles-alla kallutatav 3″ 460 000 px LCD
• Full HD video
• 200 fps filmiklipi salvestus (aegluubis video jaoks)
• PASM režiimid
• RAW formaat
• Digifiltrid
• Üliväike viivitus päästikule vajutades – 0.01 sekundit
• Liitiumaku – 500 säritust ühe laadimiskorraga
• Optiline värinastabilisaator
• 360° panoraamrežiim.

Karbis on: Fujifilm FinePix X-S1 digikaamera, kaamerarihm, laadimisadapter, liitiumaku, toitekaabel, USB-kaabel, metallist varjuk, objektiivikork ning nöör korgi kinnitamiseks objektiivi külge, tarkvara CD ja kasutusjuhend.

Kogu korpust katab tõepoolest kummsena tunduv kiht. Kaamera tundub käes väga tummine ning märksa tugevama ehitusega, kui sama hinnaklassi peegelkaamerad.

Ükskõik kuhu ka ei vaataks matkitakse nii disainilt kui ka nuppude asetuselt ja funktsionaalsuselt peegelkaamerate juures välja kujunenud standardeid. Paremal pool objektiivi olevast hoovast saab muuta autofookusrežiime. Sealsamas ülal on nupp välgu avamiseks – see töötab mehaaniliselt nii et välklambi saab lahti teha ka siis, kui kaamera välja lülitatud on.

Eestvaadates paremal pool kummist katte all on ühenduspesad – AV väljund, HDMI, mini USB ning 3.5 mm mikrofonisisend.

Fujifilm on tahtnud kõigest hingest näidata, et see on päris tõsine – pea profiklassi mõõtu kaamera. Nii et ole ta juhtnuppudega koonerdanud. Vasakul pool ekraani on neid terve rida – nagu näha, saab kahe alumise abil muuta ISO ja värvustasakaalu. Miks nii olulised nupud nii ebamugavalt vajutatavas kohas on – sellest ma aru ei saa. Vasak käsi on ju pildistamise ajal objektiivi hoidmas…

Ainuke väline element, mis reedab kaamera tõelise kompaktkaameraliku olemuse, on tagaküljelt välja turritav optilise pildiotsija okulaar. Vasakul pool olevas rattakesest saab korrigeerida dioptrit. Pildiotsija serva peal on sensor, mis lülitab elektroonika sisse siis kui tunneb enda läheduses silma (või midagi muud).

Mäletatavasti oli ka Fujifilmi muidu väga hea kompaktkaamera X10 juures probleemiks kummalised otsused nii korpuse juhtimissüsteemis kui ka menüüdes. Siingi võtab kukalt kratsima otsus, mille kohaselt on RAW nupp paremal ja AE, AF, ISO ja värvustasakaalu nupud vasakul pool ekraani. No hea küll. Vähemalt on kaamera peal üks vabalt programmeeritav funktsiooninupp ja kaamera taga teinegi.

LCD-ekraan ei ole just kõige parema lahutusvõimega. Sellises hinnaklassis ootaks miljoni piksli lähedast ekraani – mitte enam 460 000 px ekraani. See-eest on X-S1 LCD aga nurga alla seatav. Teatud pildistamisolukordades on see teravuse ja kompositsiooni hindamisel suuresti abiks.

Mälukaartki sisestatakse peegelkaamerate eeskujul eraldi luugist – mitte akukambrisse nagu kompaktidel tavaks.

Ülal domineerib suur režiimiketas ning siis veel üks valikuketas, millest saab muuta säriaega, ISO ja kõike muud parasjagu aktiivset. Märkimist väärt on ka fakt, et režiimikettal on kolm kasutaja poolt programmeeritavat režiimi C1, C2, C3.

Välklamp on kavala konstruktsiooniga ning liigub avanemisel ettepoole – selleks, et objektiiv valgust vähem varjaks. Eks ta mingi võidu annab.

Üks olulisemaid asju selle objektiivi juures on objektiiv. Seestpoolt metallist silindriga ning väljast eriti sügavate kummist ribadega palistatud toru saab keerata kaugele välja nii et kaamera paksus sellest kahekordistub.

Metalne konstruktsioon tähendab sujuvamat liikumist.  Valdaval osal supersuumidest on suumifunktsioon elektrooniliselt töötav. Fujifilmi mehaaniline peegelkaameralaadne süsteem tähendab täpsemat ja kiiremat suumimist.

Särikompensatsiooni seadistamiseks on nupp mugavalt päästiku taga. Sealdamas on ka nupp ISO seadmiseks kiirelt sarivõttele lülitamiseks. Jumal tänatud, et ruumi on jagunud ka seadistatava nupu “Fn1″ jaoks.

Võib-olla oled sinagi kuulnud ühte lihtsat tõde: “Kes fotograafiaga tõsisemalt tegeleda tahab, peaks endale hankima peegelkaamera.” Sellised universaalsed tõed ei pea aga alati paika. Fujifilm FinePix X-S1 on fotoaparaat, mis sobib imeliselt hästi algajaile fotohuvilisele, kes soovib oma uuelt kaameralt tõsist välimust, paindlikke pildistamisvõimalusi ja head pildikvaliteeti. Fotohuvilisele, kes ei soovi soetatud kaamerale erinevaid objektiive juurde osta, vaid tahaks hakkama saada selle ühega, mis juba ostes ees on. Kui sa just kindlasti optilist pildiotsijat ja suurt APS-C mõõdus sensorit ei vaja, siis võib Fujifilm X-S1 sinu jaoks olla määratult ideaalsem kaamera kui algtaseme digipeegel.

Fujifilm FinePix X-S1 Photopointis: 729€

Kui Pentax mai lõpus oma K-30 peegelkaamera välja tõi, pälvis see kohe fotohuviliste sooja vastuvõtu. Tõepoolest – pole ju enne juhtunud sellist asja, et 750€ maksev peaaegu algtaseme digipeegel ilmastikukindla korpuse ja kogu kaadrit katva avara pildiotsijaga varustatud on. K-30 kaamerat kätte võttes ei tundu, nagu oleks tegu Nikon D5100, Canon EOS 650D või Sony a57 digipeeglitega konkureeriva aparaadiga. Nii tugev ja ühtne tundub K-30 korpus – pigem sarnane Pentaxi lipulaevale K-5. Viimase seest pärineb ka K-30 sensor ja see tähendab tipklassi pildikvaliteeti vägagi mõistliku hinnaga. Siin ta on – Pentaxi viimaste aastate üks tugevamaid peegelkaameraid K-30:

• Pentax K-30 + 18-55mm suumobjektiiv Photopointis:799€
• Pentax K-30 kere Photopointis: 749€
• Kõik Pentax K-30 komplektid Photopointis

Õige suve juurde on alati kuulunud ka veemõnud, mida Eesti kliimas kahjuks väga palju nautida ei saa. Aura veekeskus ei jäta  külmemal ajal hätta ning pakub tegevust kõigile veesõpradele. Kui naudid vett ja vees olemist, siis jaga oma veearmastust ja osale Aura  fotokonkursil “Vesi on mõnus”.

Oodatud on nii avaveekogude pildid, rannapildid kui ka sanatooriumites ja veekeskustes tehtud fotod. Mida vesisem, seda mõnusam! Kolme parima pildi autorit ootavad igati sobilikud auhinnad veesõpradele Auralt ja Photopointilt. Peaauhinnaks on veekindel digikaamera Pentax Optio WG-2. Lisaks antakse välja eriauhind parima Aura veekeskuses tehtud foto eest.

Üks autor saab konkursil osaleda kolme võistlustööga. Fotosid saab esitada Snap.ee pildipanga lehel kuni 10. septembrini.

Osale konkursil.

Väljalõige täissuuruses pildist (vaata altpoolt)

Juulikuu, hapukurgihooaeg, südasuvi… kuum ja kuiv (mitte tänavu). Mida nüüd teha? Putukaid saab pildistada küll, aga kuidas kuuma ja piiratud nähtavuse ajal loomi pildile saada?

Praegusel ajal fotograafi kasutuses olevad avamaastikud on kas niidetud või on neil hein liiga kõrgeks kasvanud, et keegi peale põtrade sealt välja paistaks. Niidetud heinamaad ei paku just väga ilusat keskkonda metsloomade pildistamiseks. Vaatlemiseks ja pildistamise hajrutamiseks aga küll.  Tihti tulevadki loomad just niidetud heinamaadele toituma. Metskitsed uusi värskeid kasve sööma ja oma pulmatantsu lööma ning rebased niiduki alla jäänud konnade ja hiirte jäänuseid otsima või siis madala heina seest uut elusat saaki püüdma. Tegevuses loom on fotograafile alati kergem saak, sest looma tähelepanu on tegevusele suunatud. Niidetud heinamaale jäetud heinapallid pakuvad ka head varju hiilimiseks. Niisiis niidetud heinamaadel ja jõeluhtadel tasub praegu pilk peal hoida ning kui on oskusi ja õnne, siis saab mõnele elukale nii lähedale, et niidetud keskkonda eriti pildile ei jäägi.

Niitmata aladel on pilti raskem teha, kuid tulemused võivad huvitavamad olla. Nii kipub see tihti olema, et raskemast situatsioonist võib saada põnevamaid võtteid.

Tänavusel tuulisel suvel saab tuult just niitmata aladel väga hästi ära kasutada ning seda on ka vaja, sest tiheda heina sees liikumine tekitab tahes tahtmata heli, mis loomi häirib ja peletab. Loomade leidmine on kõrge heina puhul raskem ja juhtub tihti nii, et keegi hüppab heina seest püsti ja põgeneb ilma et oleks teda varem märganudki. Nii sai alguse ka selle kitsepildi lugu. Ma lonkisin mööda metsaserva lootuses kedagi kohata, kui see korraliku sarvepaariga sokuisand minust paarikümne meetri kauguselt pikkade hüpetega minema putkas.

Kuna ma olin tulnud tuule suunda arvestades õigelt poolt, siis oli tema hirmu allikaks heli. Kuna lõhn temani ei jõudnud, siis ei saanud ta teada, kes heli tekitas ning jäi pärast kolme-nelja hüpet seisma ja tagasi vaatama. Mina olin selle aja jooksul juba põlvili laskunud, mistõttu jäi ainult minu peanupp heinast kõrgemale. Sokuke kuulas ja nuusutas, nuusutas ja kuulas, kuid ei suutnud kuidagi midagi ohtlikku tuvastada. Kõndis siis natuke edasi-tagasi ja rahunes ning otsustas püsti toituma hakata. Esimese paari minuti jooksul tõstis veel paar korda igaks juhuks pead ja heitis pilgu minu, kui heli tekitaja suunas, kuid suutmata kõrgest heinast midagi ohtlikku eristada rahunes jällegi. Õnneks võttis ta ka õige pea suuna minu poole. Kohati oli raske näha, kas loom ikka sööb või on juba pikali heitnud, sest hein oli tõesti kõrge.

Kümmekond minutit sääskede toitmist möödas, jõudis metskits pildistasmiskaugusesse. Sellel puhul on alati raske võtta vastu otsus, millal teha esimene pilt, sest fotoaparaadi katikuklõps võib looma käitumist muuta või ta sootuks peletada. Minu kindel soov oli just tekkinud olukorda edasi anda, mis tähendas kujutada metskitse kõrges heinas. Ootasin veel kolm-neli meetrit ja kui sokuke pea tõstis vajutasin päästikule.

Muidugi kuulis loom teda jäädvustanud aparaadi tekitatud heli, aga ei saanud ikkagi veel asjast täit selgust ja jätkas söömist ning lähenemist. Järgmised pildid tegin veelgi lähemalt ja nüüd loom peatus, et asja korralikult uurida. Alguses proovis kõrvadega midagi tabada, siis võttis ka nina appi ja oligi minu vaimusilmas ettekujutatud hetk saabunud, sest ninaga millegi kahtlase tabamiseks ajas sokuisand kaela õieli ning see oligi kõrge heinaga pilt, mida ma olin soovinud. Loom kael õieli ja nina töös leidmaks endale teed ja tuvastamaks ohtusid.

Pildi esitlus ja tehnilised andmed:

Valgus – Pilvine õhtu, tunnike enne päikeseloojangut.

Pildiformaat – 3:2, pildistatudki püstkaadrina.

Kadreering – Klassikaline kadreering elusobjekti jäädvustamisel, kus vaatamise (seekord siis nuusutamise) suunas jäetakse rohkem ruumi. Hea taustaelemendi moodustas taamale jääv metstukk.

Säritus– Täisava F5,6, et taust võimalikult ühtlaselt uduseks lasta. Säriaeg 1/250 sekundit, ISO 4000. Pildistatud maas istudes käest.

Tehnika – Nikon D4 + Nikkor 300mm F2,8 VR + Nikkor TC-20EIII konverter.

Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom  4 tarkvaraga.

Loe kõiki Sveni pildilugusid siit

Lõpule on jõudnud kaks viimast nädalat kestnud fotokonkurss “Külade väravad”, mis kutsus eesti fotohuvilisi jagama oma pilte väravatest, ja ennekõike külaväravatest. Konkurss on toimunud kolmes vanuseklassis:
A – lapsed vanuses kuni 12 aastat
B – noored vanuses 13-19 aastat
C – üldarvestus (osavõtjate vanus ei ole piiratud)

Ja siin on ka konkursi tulemused ehk võitjad igas vanusekategoorias.

Lapsed
1. Lambavärav, ka lambad vajavad väravat , Lembevere küla. Kasutaja jussake
2. Omanikuta , Lembevere küla. Kasutaja jussake
3. SüdameVära. Kasutaja AnnL

Noored

1 Lihtne taluvärav. Kasutaja Gete
2. Seto talumuuseum. Kasutaja Gete
3. Uusrikaste “värav”…:) Kasutaja MisterX 375

Üldarvestus
1. Vana-vanaema suvekodus väravast viib tee mere äärde. Kasutaja Pirko
2. Vana ununenud karjavärav. Kasutaja Freiya
3. Ajahambast puretud kloostri väravakoht Padise külas. Kasutaja marmor

Ära märgitud žürii poolt sai pilt “Ootel” kasutajalt Kayvo. Palju õnne kõigile! Korraldajad võtavad võitjatega järgmise nädala jooksul ühendust. Ka võitja võib ise ühendust võtta aadressil rinaldo@rahinge.ee

Vaata kõik fotokonkursile laekunud pildid siit