Missuguse valgusega saab pildistada päevaliblikate tegutsemist? Valgetäpp-pajuliblikas ja väike-kiirgliblikad väljaheitel. Canon EOS 5D Mark II, EF180mm f/3.5L Macro USM, f/11, 1/400 s, ISO 800.

Tihti räägitakse, et hea valgus on looduses siis, kui päike on madalal horisondi kohal kas tõusmas või loojumas. Keskpäevase ülikontrastse või tinahalli taeva vähekontrastse valgusega soovitatakse enamasti vähemalt maastike pildistamisest loobuda.

Päike ei ole vahend

Selliselt hea valguse üle arutledes tehakse aga üks põhimõtteline viga – päike eraldatakse loodusest. Päikest käsitletakse nagu stuudiovälklampi, mis vaid sobiva asendi ja/või sobivate peegeldite-hajutitega head valgust teeb.

See, et loodusfotograafid otsivad loodusest erilisi valgushetki on igati loomulik. Kuldse valgusega maastikupildil või loomaportreel on suurem tõenäosus saada eksponeeritud kellegi elutoa või kontori seinal või koguda internetiportaalides tunnustust.

Aga loodus ei koosne vaid loojuva päikese poolt üle kullatud maastikest. Loomad ei tegutse ja taimed ei kasva vaid loojanguvalguses. Kui jääme otsima vaid ideaalse valgusega hetki, siis võime saada pildirea, millest igaüks võib olla meistriteos. Aga vaid selliseid hetki pildistades ei ole võimalik rääkida mingi paiga või liigi looduse lugu. Kui tuua näide kirjandusanaloogiast, siis vaid ideaalvalguse otsija jääbki kirjutama novelle ega suuda süveneda romaanižanrisse.

Päikesevalgus on looduse osa

Kui tahame mõne koha või liigi lugu rääkida, siis peame oma tähelepanu valguselt kui vahendilt suunama valgusele kui looduse osale. Erineva valgusega tehtud fotod räägivad erinevat lugu. Ka pilvehall taevas, keskpäevane suvevalgus või mõni muu tavaliselt tähelepanu alt välja jääv valgus kuuluvad looduse loo juurde.

Paljud pildiobjektid õitsevad või liiguvad just „halva valguse“ ajal. Missuguse valgusega pildistada õitsevat võilille, karukella või päevaliblikate tegutsemist?

Päike ja tema valgus on samasugune looduse osa nagu on seda maastikud, jõed, järved, linnud, putukad, seened ja palju muudki. Meie pildilood lähevad palju põnevamaks, mitmekesisemaks ja põhjalikumaks kui lisame valguse räägitava loo looduse lugude sekka.

Lammimets erinevas valguses

Üks pilt on tehtud loojanguvalguses. Teine pilt on tehtud loojangu ajal, kuid päike oli pilve taga. Kolmas pilt on tehtud vihmaga. Erinev valgus – erinev lugu.

Canon EOS 5D Mark III, EF24mm f/2.8 IS USM, f/16, 1/6s – 0,6s, ISO 400.

Neljapäeval lõppeva “Sony Talvefoto 2013″ fotokonkursi peaauhinnaks on fotoaparaat, mis väärib pikemat tutvustamist. Sony NEX-6 üks paremaid hübriidkaameraid üldse. Mõne kuu eest siinsamas blogis võtsime selle karbist välja, täna on aga eestikeelsel digitehnika ülevaadete lehel Digitest.ee ilmunud NEX-6 hübriidkaamera põhjalik ülevaade.

Koos testpiltide ja üsna kriitilise resümeega annab see kenasti edasi nii kaamera tugevad kui ka nõrgemad küljed. Kui sul on vaja pisikest kaamerat, mis pildistab peegelkaamera kvaliteediga pilte, siis kliki end NEX-6 ülevaate juurde ja uuri seda lähemalt. Kui sa aga seda kaamerat endale võita tahad – siis pane oma ilusaim talvefoto konkursitulle – “Sony Talvefoto 2013″ fotokonkursile.

Iga kord, kui sa tuled Photopointi esindusse pilte tellima, küsitakse Sinult, mis mõõdus pilte soovite. Samas tahetakse ka teada, kas ääred maha lõigata või valged ääred jätta. Samamoodi on need valikud PhotoExpress tarkvaras ning ka uues PhotoExpress Online piltide tellimise keskkonnas. Miks Photopoint seda infot küll tahtma peaks? Kas ei ole siis võimalik pilt täpselt samamoodi paberile panna? Sellest kõigest ning võimalikest lahenditest räägime kohe lähemalt.

Küljesuhted ning paberi mõõdud

Digiajastu tulekuga hakati tihedamalt rääkima paberi ning pildi küljesuhtest, kuna digitaalse kompaktkaameraga tehtud pildid ei läinud enam üks ühele harjumuspärasele postkaardi mõõtu fotodele. Samas viimasel ajal on lisandunud veel erinevaid standardeid, mis teevad olukorra veel segasemaks. Mida me saaksime teha sellisel juhul, et kallid mälestused saaks lõppkokkuvõttes korralikult paberile ning pilt albumisse või raami?

Üldlevinud probleem on see, et kaamera pildistab 4:3 küljesuhtega pilte. Samas standardne postkaarti mõõtu pilt on 10,2×15,2 cm. Ehk siis küljesuhtega 3:2. Alati saab trükkida pildid hoopis 10,2×13,6 cm paberile, kuid selle probleemiks on fakt, et ei fotoalbumeid ega pildiraame ei ole saadaval sellises mõõdus. Sellest tulenevalt enamuses juhtudel ilmutatakse fotod 10×15 mõõdus. Kuidas me aga need fotod siiski paberile panna saame?

Kompaktkaamerate teine küljesuhe võrreldes peegelkaamerate ning filmikaameratega võib olla tingitud mitmest erinevast faktorist. Kõige lihtsam seletus oleks vast see: ajal, mil kompaktkaamerad muutusid tarbekaubaks ning tavakodanikule kättesaadavaks, olid laiatarbe arvutikuvarid ning ka televiisorid 4:3 küljesuhtega standardil. Kuna neid fotosid alguses suures ulatuses paberile ei ilmutatud vaid vaadati arvutiekraanil, siis ühildati üks standard teisega. Samas jäid paberimõõt, albumid ning pildiraamid samasse mõõtu.

Esimene ning levinum variant on pildi ülemisest ning alumisest äärest natuke “maha lõigata” ning paber fotoga täita.

Teine variant on aga foto mahutada paberile nii, et midagi maha ei lõigataks ning jätta pildi ümber valged ääred.

Kolmas variant on selline, millest me ilmselgelt rääkida ei taha. Nimelt, kui tundub, et Photopoint on mõelnud need asjad välja ainult klientide ahistamiseks, siis võib teha ka nii, et midagi pildilt maha ei lõigata, paberile valgeid ääri ei jäta ning venitame pildi laiaks, et paber kaetud saaks. Aga nagu te isegi näete, ei ole see variant mälestuste talletamise seisukohalt kõige mõistlikum. Kui tegu on pildiga hüppavast kirbust, siis ei paista see väike venitamine eriti silma. Samas kuidas te oma pereliikmetele seletaksite, et “kaamera lisab rohkem kui viis kilo”? Sel väga lihtsal põhjusel me ka sedasorti teenust ei paku.

Viimase 5 aastaga on juurdunud meie elus veel üks standard. See on 16:9 küljesuhe. Alguse saanud teleriekraanidest, kuid oma tee leidnud ka fotoaparaatidesse. Seda suuresti sellepärast, et fotoaparaadid filmivad 16:9 küljesuhtega filmilõike (HD 720p, FullHD 1080p jne) ning neid vaadatakse teleriekraanidel ning arvutiekraanidel, mis on tänapäeval enamjuhtudel sama küljesuhtega.  On ka fotoaparaate, mis pildistavad vaikimisi selles formaadis. Sellise pildi harjumuspärasele paberile mahutamine tähendab veel suuremat kadu või valgeid ääri. Samas arvutiekraanil täidab terve ekraani ning mugavam on vaadata.

Samas pole meie jaoks siin Photopointis sellise küljesuhtega pilt midagi uut. See võeti kasutusele Olympuse poolt koos APS filmiga. Nimelt APS H (10×18 cm) foto on ligilähedane 16:9 küljesuhtega pildile ning me võime selle ka õiges formaadis paberile panna. Kuid sellega on täpselt see samane probleem – ei ole pildiraami ega albumit pakkuda sellisele fotole.

Ning viimase aastaga on populaarsust kogunud ruudukujulised pildid, mis pole tegelikult uue aja leiutis ega moeröögatus. Juba filmiajastul pildistasid osad keskformaatkaamerad 6×6 kaadreid ning need pildid pandi edukalt paberile. Sellisel juhul fotograafid kadreerisid pildid sedamoodi, et 10×15 mõõdus foto puhul tuleks paberpilt selline, et midagi olulist paberilt välja ei jääks. Või siis teise variandina, ilmutasidki pildid ruudukujulisele paberile. Nüüd Instagrami ajastul me tihti selle peale ei mõtle, ning teeme foto telefoniga valmis ning hiljem seisame probleemi ees. Tegelikult saab Photopointis igast digilaborist ka ruudukujulisi pilte tellida.

Samas ei ole lõika/mahuta variandid üldse uued nähtused meie igapäevaelus. Kui te lülitate sisse teleri mil 3:4 küljesuhe (vanad kineskooptelerid) ning vaatate sealt filme, siis näete ekraani ülemisel ning alumisel äärel musta riba. Need on samad ääred, mis jäävad üle kaadri mahutamisel. Kui sundida telerit katma kogu ekraani (mahuta variant), siis lõigatakse piltlikult teised ääred maha. Ning DVD pealt filmi vaatamine, vahet pole kas arvutiekraanil või teleriekraanil, on alati mahutamise või lõikamise variandiga, kuna üks ühele ei mahu ekraanile.

Mida teha, et oluline kaotsi ei läheks?

Lahendusi sellele probleemile on mitmeid. Kõige lihtsam soovitus oleks see, et kadreerida pilt arvestusega, et osa kaadrist ilmutamise ajal lõigatakse maha. Seda just juhul, kui Sinu kaamera ei pildista 3:2 küljesuhtega pilte. Teisisõnu, jätta natuke ülemisele ning alumisele äärele vaba ruumi arvestusega, et kõik oluline ka paberfotol olemas oleks. Samas alati pole see võimalik. Ulatad fotoaparaadi naabrinaise kätte, et tema pildi valmis teeks ning tema ei arvesta sellega. Kiiresti vaja klõps valmis teha ning unustad selle aspekti. Jälle paberfotoga probleeme.

Teine lahend on see, et ilmutada pilte selles küljesuhtes nagu digitaalne foto on. Eelnevalt juba tõstatasime selle lahendiga kaasnevat probleemi – nimelt ei ole pildiraame ei 10×18 ega 10×13 mõõdus piltidele. Mis toob meid ka viimase ning kõige mõistlikuma lahendini.

99% juhtudest saab fotoaparaadis või ka videokaameras, miks ka mitte telefoni fotorakenduses, pildi küljesuhe ära muuta 3:2 peale. Sellisel juhul ei pea pead vaevama, kuidas kadreerida fotot, et hiljem paberfoto tegemisel kadusid ei tekiks. Paljud võivad arvata, et sellisel juhul kasutab kaamera vähem piksleid sensoril ning fotod on vähemkvaliteetsed. Fakt on aga see, et 10×15 mõõtu foto puhul piisab ainult 2,1 megapikslist (10,2×15,2 foto, 300 punkti tolli kohta: 1205 pikslit x 1795 pikslit = 2 162 975 pikslit). Kui Sinu fotoaparaadi sensoril on 8 või 10 või 18 megapikslit, siis sealt 1-2 megapikslit välja lülitada ei mõjuta pildikvaliteeti sisuliselt mitte kuidagi.

Kui Sina ei oska enda fotoaparaati ümber seadistada, siis Photopointi abivalmis klienditeenindajad aitavad Sind väga hea meelega. Tule astu meie juurest läbi ning me aitame fotoaparaati ümber seadistada õigele küljesuhtele kui võimalik ning edaspidi saate südamerahuga pildistada ning talletada enda jaoks olulisi mälestusi.

Loe ka samal teemal Veljo Runneli artiklit: Pildid õigesse mõõtu! ning vaata Point TV videot sel teemal. Lisaks on sellest kirjutatud ka meie Korduma Kippuvad Küsimused nurgas.

Click here to view the embedded video.

Pärast nädalatepikkuseid kõlakaid ja kuulujutte juhtus see, mis pidi. Google esitles eile õhtul enda disainitud sülearvutit nimega Chromebook Pixel. See Chrome OS platvormil töötav süler on fundamentaalselt erinev senistest, Samsungi, Acer`i HP jne poolt valmistatud Chromebookidest. Kui viimased püüdsid sellist – veebi lehitsemist ja pilveprogrammide kasutamiseks mõeldud – masinat muuta võimalikult soodsaks, siis Google… Google on valmistanud sülearvuti, mis on nii riistvaraliselt kui ka hinna poolest vaat et Retina MacBook Pro tasemel.

Ghromebook Pixel`i tehniliste andmete loetelu on üsna muljetavaldav. Gorilla Glass klaasiga kaetud puutetundliku ekraani lahutusvõime on veidi kõrgemgi kui paljuülistatud Retina MacBook süleritel. Sisemuses on Inteli kahetuumaline i5 protsessor HD 4000 graafikakaart, 4 GB muutmälu, 32 GB SSD mälu ja 1 TB kettaruumi Google Drive pilveteenuses.

Igast Pixel`i detailist õhkub tippklassi sülearvuti hõngu – alumiiniumist korpusel ei ole ühtegi nähtavat ventilaatoriava – need on MacBook`ide eeskujul peidetud klahvistiku taha. Vidinat näppinute sõnul on klaasist trackpad veelgi parem kui MacBook`idel, erilist tähelepanu olevat disainerid pühendanud sellele, et sülearvuti kaas/ekraan avaneks nii pehmelt ja sujuvalt nagu “sportauto uks”.

Google Chromebook Pixel olulisemad tehnilised andmed

• Intel Core i5 protsessor (kahetuumaline, 1.8 GHz)
• Intel HD Graphics 4000 graafikakaart (integreeritud)
• 4 GB DDR3 RAM muutmälu
• 32 GB SSD ketas ( 4G modemiga versioonil 64 GB)
• 13″ LCD-ekraan 3:2 külgede suhtega (visuaalselt peaaegu ruut)
• Piksleid ekraanil: 2560 x 1700, @ 239 ppi lahutusvõime
• Ekraani katab tugev Gorilla Glass klaas
• Taustvalgustusega klahvistik
• Klaasist trackpad
• 2x USB pesad, Mini Display pesa, mälukaardilugeja, helisisend/väljund
• Integreeritud kõlarid klahvistiku all, ventilatsioon klahvistiku taga (nagu MacBook`idel)
• Aku kestus – umbes 5 tundi
• Mõõtmed: 298 x 225 x 16 mm
• Kaal: 1,52 kg

Kõik see on viimase peal. Mitte ka nüüd midagi eriti innovaatilist, kuid siiski viimase peal. Ainult et – selline sülearvuti sobib väga vähestele inimestele. Selle operatsioonisüsteemiks on ju Chrome OS, milles ei saa kasutada ei Photoshop`i ega Microsoft Office`it ega videotöötlustarkvara… See on sülearvuti, mis on valmistatud eelkõige brauseripõhiseks ja nn “pilves elamiseks”. Google`i pilves, kui täpsem olla. Ning selline sülearvuti maksab ameerikamaal 1200$. Sama palju nagu 13″ MacBook Air ja mitte üldse nii väga palju vähem kui Retina ekraaniga 13″ MacBook Pro.

Samas võib sellele vaadata mitmeti. Kindlasti on see reklaammagnetiks, mis tõmbab inimesi Chrome OS masinaid uurima ning paneb võib-olla nii mõnegi ostma soodsamat Chromebooki. Siis võib see veel olla märgiks, et Google`il on oma operatsioonisüsteemiga suuremad kavatsused kui hetkel paistab, sest võib ju ülaloleva video pealkirjastki lugeda: “For what`s next” (selle jaoks, mis tuleb). Ning lõpetuseks liigub maailmas ikka ringi neid inimesi, kes arvutit ainult veebi jaoks kasutavad, kel on palju raha ja kes on valmis seda ilusa sülearvuti peale kulutama.

Click here to view the embedded video.

Oled sa mõelnud sellele hetkele, mis on nüüd ja praegu? Oled sa mõelnud, et just see ja just siin on eriline, ning püüdnud siis seda hetke kogemust meelde jätta? Et saaks selle oma mälestuste albumisse talletada ja sealt tõmmata just siis, kui vaja. Eesti Vabariik saab peatselt 95. aastaseks ning meil kõigil on nüüd võimalus meelde jätta üks palju suurem hetk: Eesti hetk, mis talletatakse meie ühisesse ajalooteadvusesse.

Eesti Pressifotograafide Liit ja Riigikantselei kutsuvad sind seda hetke jäädvustama foto abil. Pildistame kõik ühe ilusa foto ühel ja sellelsamal minutil – 24. veebruaril, vahemikus kell 13:00 – 13:01. Saadame selle järgmise kahe nädala jooksul e-mailile foto@eestiminut.ee või laeme selle üles veebilehel www.eestiminut.ee.

Fotode eesmärk on jäädvustada Eesti Vabariigi 95. aasta sünnipäeva, et ka järeltulevad põlved kogeksid seda hetke ja ajastut. Aktsiooni käigus tehtud pildid kogutakse kokku ja edastatakse koos autori nime ja kujutatu kirjeldusega säilitamiseks Eesti Rahva Muuseumi. Üleslaetud piltide autoriõigused jäävad pildi tegijale, kuid piltide eest autoritasu ei maksta. Korraldajad lubavad fotosid projektiväliselt mitte kasutada, kui aga selline vajadus peaks tekkima, võetakse autoriga otse ühendust. Pilte esitatakse alati koos autori nimega.

Vaata lähemalt: eestiminut.ee ja eestiminut Facebooki lehelt

Mina pildistan. Pildista sina ka :)