Photopointi digilaboris saab endale igasuguseid vingeid meeneid meisterdada. Kruuse, kaarte, kalendreid, võtmehoidjaid, puslesid, kristalle ja lugematul hulgal muid asju. Täna aga lisandus fotomeenete hulka täiesti uus kategooria: T-särgid.
Nagu igale Photopointi digilabori fotomeenele, nii saab ka T-särkidele lisada omaenda foto. Olgu sellel siis kujutatud sind ennast, sinu tuttavaid, sõpru, mõnda kaunist vaadet või meeldejäävat sündmust. Särkide tellimiseks ei pea ekslema kaubansuskeskuste rägastikes – Photopointi digilabor võimaldab sul luua oma T-särgi mugavalt enda kodus. Lisaks mugavusele saad särgile lisatava foto ise õigesse mõõtu lõigata ja keerata.
Photopointi digilaboris on hetkel saadaval nii naiste, meeste kui ka laste särgid. Kõik särgid on valget värvi ning valmistatud 100% puuuvillast. Meeste ja laste särgid on traditsioonilise T-särgi lõikega, naiste särgid on aga nn slim-fit tüüpi (keskelt veidi kitsamad). Nii meeste, laste kui ka naiste särgid on saadaval erinevates suurustes nii et endale sobiva peaksid leidma kõik. Täpsed mõõtmed on ära toodud iga särgitüübi juures, lehe all.
Uuri lähemalt Photopointi digilaborist
Pentax toob täna lagedale kolm uut digitaalset kompaktkaamerat: Optio i10, H90 ja E90. i10 ning H90 on esimesed mudelid uutes i- ja H-seeriates. Seestpoolt on need kaks kaamerat üpris sarnased, omades 12.1 MP sensorit, HD videosalvestusvõimalust ning jagades sama objektiivi. Väliselt on mõlema kaamera puhul pandud palju rõhku disainile – H90 on uudse ja minimalistliku disainiga kaamera, i10 aga kujutab endast digikompakti stiilses retrofilmikaamera-laadses keres. E90 kuulub Pentaxi soodsamate digikaamerate kilda.
Uudne, moodne ja retrohõnguline Optio i10
Sellise välimusega digikompakti annab otsida. Pentax on võtnud viimastel aastatel nõuks minna tagasi oma juurte juurde. Viimaste peegelkaamerate nimekuju on sarnane esimeste K-bajoneti kerede omaga. K-x nimeline kaamera oli firmal tootevalikus 35 aastat tagasi ja on ka nüüd. Kui uute peegelkaamerate puhul avaldub juurte juurde naasmine kaamera nimetuses, siis täna esitletava digikompaktkaamera i10 juures tuletab Pentax oma auväärset ajalugu meelde kaamera välimusega. Selle on ta suuresti laenanud 1979 aastal valmis meisterdatud filmikaameralt Auto 110.
Kaamera sees ei ole aga filmirullipesa, vaid puha viimase malli digitehnika. 12.1 MP CCD sensor, mis suudab filmida 720p HD-videoid. 5x optilise suumiga, 28-140 mm objektiiv (35 mm ekvivalendina) ja 2,7″ 230 000 piksliga LCD-monitor. Tähelepanuväärse lisandusena on kaameral olemas sensori liigutamise teel toimiv mehaaniline värinastabilisaator. HDMI-porti HD-videote kuvamiseks otse kaamerast teleriekraanile aparaadil ei ole. Omapärase omadusena on i90 kaameral täiustatud näotuvastusfunktsioon, mis lisaks inimeste nägudele tunneb ära ka kasside vurrud ja koerte koonud. Optio i10 hinnaks Photopointis saab olema 1999.-
Loe ametlikku eestikeelset pressiteadet
Minimalistliku ja selge disainiga Optio H90
Optio H90 puhul on sarnaselt i90 kaamerale pandud rõhku disainile. Mindud on siiski täiesti teises suunas – kui i90 oli oma peegelkaamera-laadse stiili tõttu keskmisest suuremate mõõtmetega (101 × 65 × 28 mm), siis H90 on päris kompaktne (95 ×57× 26 mm). Stiililt on see aparaat modernne, minimalistlik ning Pentaxi sõnul ka lihtne ja mugav kasutada.
Tehnilised andmed on H90 kaameral päris sarnased i90 aparaadiga. Sensor, objektiiv, LCD-ekraan, filmirežiim, 25 pildiprogrammi, Mehaaniline värinastabilisaator aga sellel kaameral puudub. Samuti on i90 kaamera puhul võimalik kasutada distantspäästikut, H90 aparaadil see võimalus puudub.
Loe ametlikku eestikeelset pressiteadet
Soodne ja veidi vähem moodne Optio E90
Pentaxi polmas tänane üllitis on soodsate kaamerate kilda kuuluv Optio E90. See omab 10,1 MP sensorit, 3x suumobjektiivi, 2.7″ (230 000 px) LCD-ekraan, 640 × 480 px suurusega video salvestamine, näotubvvastus, digitaalfiltrid ja “Digitaalne panoraam” režiim.
E90 kasutab vooluallikana spetsiaalaku asemel kahte AA akut/patareid, aparaadi korpus on kaetud libisemisevastase kummikattega.
Loe ametlikku eestikeelset pressiteadet
Point TV esimene juubelivideo võtab vaatluse alla enamkasutatavad filtrid. Käsitletud on kaitsefilter, neutraalhallfilter, UV-filter ja polarisatsioonifilter. Ardo-Jako räägib millal ja kuidas neid kasutada ning näitab kuidas neid kinnitada. Head vaatamist.
[See post to watch Flash video]
Mõned nädalad tagasi rääkis Ardo-Jako Point TV`s telekonverteritest. Need võimaldasid fookuskauguse suurendamise abil pildistada kaugemalasuvaid objekte.
Aga mis saab siis, kui ma ei taha pildistada mitte kaugel asuvaid objekte, vaid väga lähedal olevaid pisikesi detaile? Ka selle jaoks on Ardol rohtu – vaherõngastega saad oma täitsa tavalise objektiivi muuta makroobjektiiviks ja makroobjektiivi veelgi vingemaks lähivõtterelvaks. Head vaatamist!
[See post to watch Flash video]
Inimesed on leidlikud ja ilusad ja head. Eriti leidlikud on igasugused pildiväänajad uute nippide väljatöötamisel. Üks, mis ilmselt ei olegi niiii uus inimkonnale, kuid mingil hetkel oli üsna uus minule ja loodetavasti käesoleval hetkel ka sinule, armas lugeja, on panoraamplaneetide tegemine.
Tegu on üsna lihtsa tehnikaga, ei mingit raketiteadust – algne idee on üles korjatud siit ning seda siis veidi enda jaoks edasi arendatud. Tulemus võib olla küllaltki huvitav ning võib anda ka muidu veidi untsus (või lihtsalt igavale) panoraamvõttele uue elu. Panoplaneedilt nimelt kõiksugused väikesed vead sageli niipalju silma ei torka, sest nagunii on juba tegu moonutatud reaalsusega. Asi siis see veidi kõver silmapiir või kehvad liitmiskohad enam ära ei ole. Ja tegelikult ei pea tegu olema isegi mitte panoraamvõttega.
Seega asja juurde!
Algmaterjal ja selle ettevalmistamine
Kõigepealt on vaja sobivat pilti – parim on 360 kraadine panoraam, kuid sobib ka osaline panoraam. Kuidas ja millega panoraam kenasti ja kvaliteetselt kokku panna, loe aasta tagasi ilmunud loost. Kui ühtegi sobivat panoraami käepärast pole, mine aga õue ja tee üks. Hetke talvised-lumised olud on panoplaneetide tegemiseks päris ideaalilähedased – ühtlane valgus (sest Päike lumepilvedest ju reeglina läbi ei paista) ja saab ka ühtlased pinnad kaadrisse paigutada sinna kuhu vaja.
Kui välja minekuks liiga külm, ära ei heida meelt, sest põhimõtteliselt sobib panoplaneedi tegemiseks ka üks kaader, kui see sobivaks lõigata. Samas pildi küljesuhe ei tohi olla väiksem kui 2:1, sest muidu lähevad moonutused juba liiga suureks.
Juba pildistades (või siis vähemalt enne panoplaneediks keerama asumist) veendu pildil oleva sobivuses – väga oluline aspekt on see, et pildi küljed kokku sobiksid – ehket kui näiteks horisont on vasakus servas kolmandiku peal, siis peaks see täpselt samas kohas olema ka paremas servas. Kui tegu mõne metsapildiga või linnapildiga vms, katsu pilt lõigata sellise koha pealt, kus järsud tekstuurimuutused on samal kõrgusel. Vastasel korral jääb lõpptulemusele kole jõnks sisse ja sellest lahti saamiseks tuleb tublisti vaeva näha. Sama asi käib pildi tonaalsuse kohta – kui tegu pole ringpanoraamiga, võivad pildi otsad olla küllaltki erineva heledusega. Seega tuleks need enne ühtlustada. Üks oluline asi veel – panoraami alumine osa peab olema võimalikult ühtlase tekstuuriga – rohi, vesi, liiv, lumi vms. Sest sellest saab tulevase planeedi südamik, mida enim kokku pressitakse ja moonutatakse. Et pilt liiga silmariivav ei jääks, siis selleks on seal ühtlane tekstuur parim. Ühtlast ala on hiljem lihtsam para(/e)ndada.
Planeetimine vol.1
Esimese asjana ava valmis panoraam näiteks Photoshop Elements‘is (kindlasti saab sama asja teha ka mõne muu piisavalt arenenud programmiga, UTFM). Järgnev õpetus käib just nimelt Elements‘i kohta, kuid üsna analoogiliselt käib see asi Photoshop CS4‘ jt selle perekonna toodetega. Kui silmapiir/üleminekud ning servade tonaalsus on erinev, pead veel veidi vaeva nägema ning pildi omade jõududega korda saama.
Pilt ette valmistatud, tuleb valmis panoraamil jalad ülespidi keerata. Seda saad teha käskluse Image-> Rotate-> 180 abil.
Tehtud? Tubli! Ongi pilt tagurpidi.
Nüüd tuleb pilt ruudukujuliseks muuta. Selleks vali menüüst Image-> Image Size… (Alt+Ctrl+I).
Enne numbrite muutma asumist korja ära linnuke kastist Constrain Proportions. Seejärel muuda pildi kõrgus (Height) sama suureks kui on pildi laius (With). Jah, just nii-, mitte vastupidi. Saab suurema pildi.
Nüüd pressi nuppu OK, ja…
…saad ruudukujulise kokku pressitud pildi, mis ei näe üldse ilus välja. Aga ära muretse, küll me tast ketta teeme. Selleks mine menüüsse Filter -> Distort -> Polar Coordinates.
Avaneb uus aknake, kus näed on oma tulevase planeedi südamikku. Vali sealt Rectangular to Polar.
Klõpsa OK ja jää tulemust ootama. Olenevalt arvuti võimsusest võib väga suure panoraami puhul asi kaua aega võtta või hoopistükkis pooleli jääda, sest virtuaalmälu saab otsa. Siis muuda lihtsalt panoraami veidi väiksemaks ja proovi uuesti. Ehk õnnestub.
Olemegi omale saanud kena planeeditooriku. Pane tähele, et keskosa näeb üsna kole välja ning ka nurkades on mingeid imelike jooni ja värke. Seega lõppviimistluseks keera pilt omale sobivat pidi ning lõika soovi korral väiksemaks. Kui oled väga usin, võid parandada kõiksuguseid vigu jne, samuti tegeleda üldise pildikorrektsiooniga (kui seda juba varem panoraami puhul teinud pole).
Planeetimine vol. 2
Arvasid, et ongi kõik, onju? Nojah tegelikult selle suunaga ongi, aga parendamis- ja eksperimenteerimisvõimalusi on veel.
Esmalt asja paremini tegemisest. Nagu valmis planeedilt näha, on seal moonutused väga suured, kõik objektid pildil on liialt välja venitatud või kokku surutud ning valede proportsioonidega. Loodud võltsreaalsuse puhul ei ole see tingimata paha asi, aga soovi korral saab ka veidi paremini. Selleks tuleb kas valida parem pildistamiskoht ning teha pilti nii, et kõik moonutatavad objektid oleksid silmapiiril ning pildi südamikuks jääv ühtlane ala ulatuslikum (tee pildid kindlasti kaamerat portreeformaadis hoides) või siis tuleb minna digitaalse manipulatsiooni teed.
Nii et läheme peaaegu algusesse tagasi ja võtame uuesti ette selle esimese jalad taevapoole keeratud panoraami ning otsime menüüst ülesse käskluse Image-> Resize-> Canvas Size…
Avanenud dialoogiaknakese abil saab muuta pildi aluse suurust, ehket tekitada juurde seda puuduvat nö tühja ala.
Et asi arusaadavam ning tulemus õige oleks, muudame ühikud pixels‘iks ning Anchor‘ selliseks, et uus osa tekitatakse pildi ülemisse serva.
Nüüd tuleb anda laiendusele uus väärtus, ehket kõrgus (Height). Siin päris ühest retsepti ei saa öelda, sõltub pildi suurusest ja kujust jne, kuid enam-vähem õige suurusjärk jääb maksimaalselt kuni kolmandiku võrra suurendamise juurde. Kui liiga palju kõrgust juurde anda, hakkavad objektid tulevasel planeedil liigse kõrguse asemel liigselt laiaks muutuma ja proportsioonid lähevad jälle paigast ära. Seega eksperimenteeri, kui lõpptulemus imelik, vajuta Undo nuppu ja proovi uuesti. Igatahes antud panoraami juures anname uueks väärtuseks 1500 pikslit ja pressime OK nuppu.
Tehtud.
Nüüd jälle pilt ruuduks nagu eespool õpetatud.
Ja uuesti Polar Coordinates. Kui sa vahepeal programmi kinni pole pannud ning teisi filtreid pole kasutanud, piisab klahvikombinatsiooni Ctrl+F vajutamisest, et seda funktsiooni taasrakendada. Või siis tee nii, nagu ülalpool juba harjutasime.
Tulemuseks saimegi enam-vähem proportsioonis oleva mäe ja muud asjad ning suurelt keset pilti haigutava augu. Edasine on juba igaühe näpuosavuse ja viitsimise küsimus. Kõik vajalikud töövahendid on Photoshop Elements‘is olemas, et see auk enam-vähem usutavalt ära täita.
Lisavõimalused
Eksperimenteerimisvõimalustest ka veidike. Kui näiteks ruudukujuliseks tehtud pilt taas õiget pidi keerata, siis saab panoraamplaneedi asemel panoraamrõngiku.
Antud näite puhul see variant eriti hästi ei tööta, aga on pilte, mis annavad küllatki huvitava tulemuse.
Veel ühe eksperimenteerimisvõimalusena võib näiteks Polar Coordinates käsklust sama pildi puhul rakendada korduvalt. Ja neid kõiki asju võib veel omavahel kombineerida jne jne jne. Ole loominguline. Või midagi. Tee kasvõi omale uus noolemängu märklaud…
Ahjaa käesoleva näite tulemus suuremalt ka ikka (jajah, ma tean et tee oleks veel nokitsemist tahtnud):
Minu tagasihoidlikul hinnangul on veidi huvitavam küll kui algmaterjaliks olnud igav ja üsna kole panoraam.
Veel näiteid valmis panoplaneetidest (tehtud nii esimese kui teise meetodiga):
