Võin üsna kindlalt väita, et enamusele meist ei meeldi asju kaasas tassida. Pildistama minnes võtame kaamera ning vajadusel ehk mõned lisatarvikud. Kui nende hulka kuulub statiiv, siis on see tavaliselt kandekotis ja ripub õlal. Kuid mida teha, kui statiiviga pole kotti kaasas või soovid liikuda võimalikult kergelt ja vajadusel statiiv kiirelt lahti võtta? Täna näitame, kuidas võimalikult hõlpsalt ja soodsalt valmistada statiivi kanderihm.
Vaja läheb:
- teipi (kaitseks statiivi kriimustamise vastu)
- tugevamat niiti + nõela (rihma õmblemiseks)
- 2× vooliku/toru kinnitusrõngad (võib plekist ise välja lõigata)
- võtmerõngas (1-2×, vastavalt soovile)
- kanderihm – meie kasutame vana fotokoti reguleeritava pikkusega rihma, millel on kiirkinnitus
Kõigepealt valmistame kesksamba rihmakinnituse. Selleks teibime piisavalt laia ala kinni, et kinnitusrõngas statiivi ei vigastaks. Seejärel libistame rihma lahtise otsa läbi rõnga ning liigutame need teibitud alale.
Järgmine samm on selle töö juures kõige aeganõudvam: õmblemine. Lahtine rihma ots tuleks nüüd kinnitada, õmblesime umbes tolli jagu rihmast kinni. Õmbluse vastupidavust tuleks korralikult kontrollida, mida raskem statiiv, seda tugevam rihm ja kinnitus olema peavad.
Nüüd on aeg teha teine kinnitus, seekord statiivi jalale. See võib olla ka täpselt samasugune püsiv kinnitus, nagu kesksambal. Siin tegime lihtsa kiirkinnituse: rihma teise otsa (klambriga) saab võtmerõnga abil kiirelt kinnitada ja vajadusel lahti ühendada. Samasugune variant võib olla ka ju kesksambal, siis saaks rihma hõlpsalt statiivi küljest täielikult eemaldada.
Viimane ja iseenesest mõistetav samm ongi rihma vaba otsa kinnitamine vastvalminud rõnga külge. Ka siin saab seda varieerida: kas õmmelda täiesti kinni või näiteks kasutada kiirkinnitusklambrit 
.
Igal juhul jätab kinnituse disainimine piisavalt ruumi meistri enda lahenduse välja mõtlemiseks.
Nii lihtne see oligi. Kaamera kätte, statiiv selga ja pildistama!
Olen ajakirjanikuna reisinud väga erinevates riikides. Piinavalt külmades, lõikavalt tuulistes ja uskumatult märgades. Arvestades minu ameti eripära, milleks on televisiooni müstiline maailm, kätkevad need reisid erinevate telekaamerate katsetamisi. Olen siiski ammu soovinud leida sinna kõrvale kompaktset ja igasugu ekstreemsustele vastavat fotokaamerat. Tundub, et nüüd on see õnnestunud.
2013. aasta juulis avanes mul võimalus lennata nädalaks reisile Afganistani islamivabariiki. Paika, kus on vaid igav liiv ja tühi väli, seltsiks paar kunstlikult loodud rohelist silma, mille elus hoidmiseks tuleb neid suvisel ajal päevast päeva voolikust kasta. See oli ideaalne võimalus anda mu fotomasina kandidaadile korralik väljakutse. Photopoindi blogi toel sain tuhandete kilomeetrite taha kaasa isendi, mille servale pressitud nimeks Pentax ja pealkirjaks WG-3 GPS.
Tutvustuses öeldakse, et Pentax WG-3 suudab pildistada 14 meetri sügavusel vee all, see talub kukkumisi kahe meetri kõrguselt ja peab vastu 100-kilosele survele. Kui välja arvata asjaolu, et kõrbekuumuses pole seda 14-meetri sügavust vett kusagilt võtta, tundus see olevat hea katsumus.
Esmamulje
Kuigi mulle ei antud poes võimalust valida aparaadi värvi (ja ma mõistan, et see pole ühe fotoaparaadi sisu mõttes üldse primaarne!), kuid lillat karva vidinat endale kaasa pakkides tabasin end irooniliselt muigelt – see on paganama hea siht neile relvameestele, kes ihalevad üht kahvatut eurooplast Allahi juurde saata. Kõrbekarva riietuselt hakkas see lilla vidin liigagi hästi silma.
Meeldib!
Fotoaparaadi esimene pluss oli võimalus seda püksirihma, vöö või mõne aasa külge klammerdada. Kaasas olev klamber meenutab mägironijate varustuses olevat ja sestap on tuha-Juhanite jaoks sinna pealegi graveeritud – „not for climbing!”. Aga just see klamber kaotas koheselt ära probleemi – kus kaamerat hoida. Vahepeal rippus ta mul vöö küljes, ülejäänud aja kuulivesti küljes. See tähendas, et aparaat oli alati käeulatuses, kui oli vaja pilti teha.
Saabumine ja esimesed kaadrid
Kabuli lennuväljal maandudes tervitas meid lämbe kõrbekuumus. Olematu õhuniiskus ning veidralt mahe kollane valgus.
Täielikul automaatrežiimil pildistades liikusime täissoomustatud autodekolonnis Afganistani katseiministeeriumi juurde.
Eesti kaitseministri ja Afganistani ametivenna kohtumine toimus tugevalt konditsioneeritud kabinetis. Ere valgus akendest. 20 sekundit pildi tegemiseks. Ei jõua midagi sättida. Tulebki täielik ebaõnnestumine. Aknast voogav valgus rikub üldpildi. Ministrid jäävad udused – ja ma pole endiselt sisse lülitanud horisondi indikaatorit, mis aitab pildistajat kaamera asendi hoidmisel.
Kabul, Kandahar ja Camp Bastion
Brittide käsutuses olevad monstrumautod on meie soomukitega võrreldes küll pisut paremast klassist, kuid läbivusel jäävad nende näitajad alla. See Kabuli sõjaväelinnaku väheses roheluses tehtud foto on esimene, millel Pentaxi tehnika esitab realistlikke värve ja perfektset peegeldust tegelikkusest. Ilus!
Öö veetsime Kabulis Briti saatkonna territooriumil. Seal viibides pole arugi saada, mis riigiga on tegemist, sest rohelust (ka kunstlikult loodud!) on lihtsalt väga palju. Lisaks silmasin baari kõrval asuvat basseini, mille kõrval sai külma õlut limpsida. Kusagilt ei kostunud ainsatki püssipaugatust ega pommiplahvatust. See oli vaiksem kui Tallinna öö.
Briti saatkonna logoga silt andis teada, et tühjad pudelid tuleb asetada spetsiaalsesse konteinerisse. Selliseid sildikesi oli militaartsoonis ja saatkondade ümbruses ääretult palju. Naljakaid ja vähemnaljakaid.
Pildistamiseks kasutasin eelseadistatud öörežiimi, välk välja lülitatud. Statiiviks käsi. Arvutist vaatamiseks on pilti küll, lähemalt vaadates jäävad kaadrid pisut säbruseks.
Varahommikul leidsime end taas Kabuli lennuväljalt. Mõned väsinumad kasutasid ära võimaluse ja heitsid puidust lavatsitele pikali. Tund und on alati abiks.
Seejärel olime juba ameeriklaste sõjaväe-transpordilennuki Hercules pardal. Ees ootas Kandahar. Istuda tuli transpordilennuki seinte ääres olevates võrk-toolides. See oli ääretult ebamugav, eriti kui miski metallist toru jalge vahele sattus. Tagumik muutus minutitega tuimaks.
Kandahari lennuväljal tundsime Kabulist märksa kuumemat õhutemperatuuri. Eriti kui propellerlennuki tiivikud kuiva kõrbeõhu näkku puhusid. Keegi oleks nagu kerise kohal ventilaatori tööle pannud. Lennuvälja baaris müüdi värvilist jääjooki ja hot-dogi. See ideaalne vaheldus maksis kokku umbes 10 dollarit. Muide, pudelivett saab militaartsoonis kõikjalt tasuta.
Vööl rippuv kaamera oli senimaani kenasti hakkama saanud. Aga iga kord enne pildistamist tuli objektiivilt tolmu pühkida – kõrbes levib selline kummaliselt peene olemusega liiv, mis kõikjalt pragudest läbi tungib ja leiab tee isegi korralikult lukustatud kaamerakotti.
Pärast Kandaharist õhkutõustmist jõudsime järjekordse propellerlennuki pardal sihtkohta – Camp Bastionisse. See on tohutusuur sõjaväelinnak, kus platseeruvad kõikvõimalike rahvusvaheliste vägede kontingendid. Teiste hulgas Eesti – Estcon-15 (kuhu kuulub jalaväekompanii Estcoy-16). Meid võttis lennuväljal vastu kaks soomukit – kurikuulsad Pasid. Ronisime koos kaitseminister Urmas Reinsaluga selle metallist kõhtu ja tundsime hoobilt, et oleme sattunud praeahju. Kandahariga võrreldes lisandus veel mõni soojakraad. Soomuki kõhus oli Celciuse järgi umbes 70 kraadi plussi.
Eestlaste logistilises toetuspunktis asuva sauna juures näitas termomeeter varjus 46.9 kraadi. Õhuniiskus oli 0 protsenti, mis muutis temperatuuri suhteliselt talutavaks. Isegi minister Reinsalu kõneles sõduritele tund aega ühtejutti. Sinna sisse mahtusid ka sõdurite küsimused, mis enamasti kätkesid palgateemat.
Militaartsoonis kehtivad fotografeerimise ja filmimise osas ranged reeglid. Üles ei tohi võtta näiteks õhusõidukite maandumispaiku, rääkimata läbipääsupunktidest. Kui kõndisin ameeriklaste toidupoes ringi telekaamera käe otsas, võeti mind üsna kiirelt kõrvale ja uuriti, kas mul on filmimiseks luba ja mida ma seal üleüldse teen. Ja ma isegi ei filminud!
Enamik Afganistanis viibitud ajast möödus telekaameraga filmides ja need üksikud kaadrid, mis sai vööl rippuva pildimasinaga võetud, olid juhuslikud. Ometigi leidsin fotode hulgast paar pilti, mida võiks välja printida ja näiteks minister Reinsalule kinkida.
Julgen arvata, et Pentaxi WG-3 kaamera oli kõrbetingimuste jaoks sobiv ja ainult seda tüüpi fotoaparaate saabki seal kasutada. Afganistani kõrbes ei pea vastu ükski tehnikavidin, millel on liikuvad osad. Täielikult jäin rahule päevavalguses tehtud fotodega. Öisete ja hämaratingimustes tehtud piltide juures oleks pidanud tegelema rohkem käsitööga ning selleks ei jagunud lihtsalt aega. Fotoaparaadil oli küljes ka välk, kuid see töötas nagu pihukaamera välk ikka – esiplaan valgeks, taust hoomamatuks. Ja sellises tolmus püüdis välk kinni tohutult palju ebemeid, mida kummituseotsijad võiksid põhjendatult pidada teispoolsuse kehastuseks. Kompaktkaamera puhul tavaline nähtus.
Pentax WG-3 on seega hüva kaamera reisihuvilisele, kes hindab vastupidavust. Vee alla ma selle aparaadiga ei jõudnud, kuid arvustuste kohaselt saab ta ka seal hästi hakkama. Suur ekraan, lihtne menüü ja korralikult lukkude taha ära peidetud aku ning mälukaart teevad sellest vastupidava riista.
Mina tänan!
Pentax WG-3 kaamerad Photopointis
Koos DMC-FZ-70 supersuumkaameraga avalikustas Panasonic ka uue kompaktkaamera Lumix DMC-XS3, mis eelkõige oma välimusele vajaks eripreemiat – tegemist on vägagi stiilse ning õhukese kompaktkaameraga. Kuid ega ka sisemus ei jää alla välimusele ning seda kaamerat ei pea endale soetama ainult stiilsuse tõttu.
Panasonicu uus Lumix DMC-XS3 on klassikalise disainiga kompaktkaamera, mis sisaldab endas uut 14.1MP sensorit, millega on võimalik teha kõrge kvaliteediga pilte kui videklippe (1920 x 1080). Antud sensor võimaldab pildistada selgeid pilte minimaalse müraga isegi hämaras. Lisaks väärikale sensorile peidab kaamera endas ka rohkelt lisavõimalusi automaatrežiimil pildistamiseks.
Kaamera iA (Intelligent Auto) automaatrežiim võimaldab kasutajatel kogu pildistamise jätta kaamera teha ning ilma, et tulemuse üle nurisema peaks. Mega O.I.S (Optical Image Stabilizer) pildistabilisaator koostöös intelligentse ISO kontrollimise, stseenide valiku ning automaatse näotuvastusega suudab pildistada ilma, et peaksid mõtlema iga kord kaamerat välja võttes seadistuste peale. Lisaks on viidud iA seadistus pisut kõrgemale tasemele ning lisatud on selline seadistuse valik, mis võimaldab hämaras pildistades teha selgemaid, teravamaid ning parema kvaliteediga pilte. Nimelt antud režiimis pildistades teeb kaamera mitu pilti korraga ning seejärel lisab need pildid kihtidena üksteise peale, saavutades seeläbi parem tulemus kui seda oleks ühe pildi tegemisel.
Kaamerasse on pandud tavapärane 5x zoomiga (24-120 ekvivalendina) objektiiv, kusjuures Panasonic väidab antud kaamera puhul, et kui optiline zoom on 5x, siis sealt edasi minnes 10x digitaalse zoomi juurde, väheneb pildikvaliteet minimaalselt.
Välimuse poole pealt on DMC-XS3 varustatud suure 2.7″ LCD ekraaniga, mida on võimalik vaadata väga kvaliteetselt ka kõige tugevama päikesevalguse käes ning seda iga nurga alt. Klassikalise välimusega kere kõige õhem läbimõõt on 14mm, mis on suurepärane tulemus. Tuleb loota ainult, et antud kaamerat enda õhukese korpuse tõttu on mugav ning turvaline käes hoida.
Pansonic Lumix DMC-XS3 peaks kõigi eelduste kohaselt müügile jõudma aasta neljandas kvartalis, kuid hind on veel selgitamisel.
Pildil on Panasonic FZ-70 koos juurde ostetava telekonverteriga DMW-LT55. Maksimaalne fookuskaugus sellisel juhul on 2040mm.
Kui sulle meeldib suumida, siis oled õiges kohas. Täna esitletav Panasonic Lumix DMC-FZ70 digikaamera on varustatud objektiiviga, mille fookuskauguste ulatuseks (35mm ekvivalendina) on 20-1200 mm. Seega on selle objektiivi suumikordajaks 70x – enam, kui ühelgi teisel tavakasutajaile valmistatud digikaameral maailmas. Vast veel tähelepanuväärsemgi on aga fakt, et selle objektiivi maksimaalne lainurk on laiem, kui ühelgi teisel sarnasel supersuumkaameral. Nõnda paindlik suumivahemik tundub lausa ideaalsena selleks, et püüda kaadrisse nii kaugeid objekte kui ka laiu panoraamvaateid. Seejuures pole objektiiv sugugi pimedam kui supersuumidel tavaliselt. f/2.8 – f/5.9 on ju näiteks valgusjõulisemgi kui 50x suumiga ja 24mm lainurgaga Canon SX50 f/3.4 – f/6.5 tulemus.
Lisaks võimsale suumile võib Panasonic Lumix DMC-FZ70 juures esile tõsta uut 16.1MP CMOS sensorit, mis suudab Panasonicu sõnul salvestada pilte 10-15% võrra digimürast puhtamana (võrreldes eelkäija FZ62 tulemusega). Veel on uuel supersuumil RAW failide salvestamise võimalus, 9 fps sarivõte (aga maksimum 3 kaadrit järjest o_O). 3″ LCD-ekraan on pettumus, sest sellele ei ole kahjuks raatsitud lisada piksleid enam kui 460 000. Samuti ei paku ilmselgelt mõnu elektroonilise pildiotsija abil kadreerimine, sest see näitab pilti vaid 202 000 piksli abil (Fujifilm SL1000 vastavaks näitajaks on 920 000 px). Kaamera peal paistva võre taga peidab end stereo-suundmikrofon, mis on varustatud tuulefiltriga ning mis on Panasonicu sõnul võimeline koos objektiiviga ka enda salvestusnurka muutma.
Lumix DMC-FZ70 asetub Panasonicu kaamerahierarhias supersuumide kategooria kõige kõrgemale astmele, senise DMC-FZ62 asemele. Otsesteks konkurentideks uuele aparaadile on sellised supersuumid nagu Canon PowerShot SX50 HS, Fujifilm FinePix SL1000 ja Sony Cyber-Shot HX-300.
“Sony asub peagi esitlema oma uut nutitelefonide lipulaeva, mille olulisimaks omaduseks on kaamera. Sellised kuulujutud on veebiruumis ringlenud juba mitu nädalat. Viimastel päevadel on esile kerkinud ka uue telefoni tootefotod, tehnilised andmed ning arvatav avalikustamise kuupäev. Milline see nutitelefon siis tuleb?
Hetkel koodnime “Honami” kandva telefoni olulisimaks trumbiks teatakse olevat kaamera. Ja kuidas see teisiti olla saakski – on ju kõik suuremad konkurendid hiljuti välja tulnud telefonidega, mille fookuses on paremad fotod ja ilusam video. Näiteid ei pea kaugelt otsima: säravaks kolmikuks on HTC One oma 4MP ultrapixel kaameraga, Samsung Galaxy Zoom oma suumobjektiiviga ja loomulikult Nokia Lumia 1020 oma 41 MP sensori ja PureView tehnoloogiaga. Tundub, et Sony ei proovi selle trio vastu minna millegi erilisega, vaid kasutab vanu häid relvi:
- Esiteks suurem sensor – see peaks Honami`l tulema sama suur nagu keskmisel kompaktkaameral ehk 1/2.3″
- Teiseks rohkem piksleid – räägitakse 20,7 MP lahutusvõimest, mis peaks küll teoorias andma hämaras pildistades eelise HTC telefonile
- Kolmandaks komponendiks on muidugi parem pilditöötlusprotsessor, mis digimüraga paremini hakkama saab.
Lisaks nendele kolmele uuendusele peaks Sony uue telefoni kaamera teenistuses olema veel G-tähistusega (ehk eriti kvaliteetse klaasiga) f/2.0 objektiiv ning ühte LED-tulukest pildistamisel toetav Xenon välklamp.
Honami muud tehnilised andmed peaksid tulema sellised, nagu ühele lipulaevaks olevale nutitelefonile kohane. Suur 5″ Full HD lahutusvõimega LCD-ekraan, neljatuumaline 2.2 GHz 800 Qualcomm Snapdragon protsessor, 2 GB RAM mälu ja 16 GB sisemälu. Eraldi väärib vast ära märkimist 3000 mAh mahtuvusega aku, mis – arvestades telefoni õhukesust – on üsna märkimisväärne saavutus.
Sony vingeima kaameratelefoni esitlus saab kõigi eelduste kohaselt toimuma 04. septembril. Just siis – paar päeva enne IFA elektroonikamessi algust toimub Sony ametlik esitlusüritus ning ma söön oma kaamerarihma, kui seal seda telefoni rahvale ei näidata. Loodetavasti toob see päev meile ka mõne uue NEX-kaamera, miks mitte ka uue täiskaadersensoriga NEX`i. See on aga juba teine teema. Photopointi Ajaveeb on igatahes septembri alguses oma kaamerarihmadega Berliinis platsis ning toob sealt oma lugejateni kõik huvitavamad palad.
