Olympus esitles eile oma uut hübriidkaamerate lipulaeva OM-D E-M1. See on kaamera, mis ei vaheta välja aasta eest turule tulnud OM-D E-M5 aparaati vaid asetub selle kohale kui professionaalsem, võimekam ning muidugi ka kallim hübriid. Olympuse enese sõnul tuleks uut tulijat vaadelda hoopis kui firma 2008. aastal esitletud viimase tõelise peegelkamaera E-5 järeltulijat. Sellisele staatusele vihjab näiteks ilmastikukindel korpus, 1/320 sekundiline välgusünkroaeg, väga muljetavaldavalt rikas juhtnuppude süsteem ja muidugi uus sensor, millel olevad faastituvastusega fookuspunktid aitavad automaatsel teravustamisel Four Thirds peegelkaameraobjektiividega.

Selline hübriidkaamera tekitas minus korraks koguni küsimuse – kas ehk ei või selliselt edasi arenedes viie või kümne aasta pärast valitseda kaameraturul olukord, kus tõsised fotoaparaadid nii proffide kui harrastajate jaoks on Olympuse, Panasonicu ja Sony valmistatud hübriidid ning kus Canonit ja Nikonit vaadeldakse kui ajast maja jäänud klassikuid, kes kuskil perifeerias vaikselt oma asja ajavad… See on ilmselt vaieldav seisukoht. Nii mõnelgi tõsisemal fotohuvilisel ja miks ka mitte päris professionaalil peaks Olympus OM-D E-M1 aga küll näpud võbelema võtma. Muljetavaldaval kaameral on tihti ka muljetavaldav hind – E-M1 eest asutakse detsembris eurosid kasseerima umbes nii 1500 ja peale.

Olympus OM-D E-M1 hübriidkaamera olulisemad tehnilised andmed

• 16 MP CMOS sensor, ISO ulatus: 100-25600, TruePic VII pildiprotsessor
• 5-suunaline mehaaniline värinastabilisaator
• Väga hea lahutusvõimega 2.36 miljoni piksliga elektrooniline pildiotsija. Muljetavaldava suurendusega 0.74x ja proovinute sõnul küllalt kõrge kaadrisagedusega, et ka kiirema liigutuse korral ei tekiks viivitust
• Kahefunktsiooniline autofookus – kaadris on 37 faasituvastusega ja 81 kontrasttuvastusega teravustamispunkt
• Faasituvastus toimib vanade 4/3 objektiividega. Micro 4/3 objektiividega toimib faastiuvastus jätkuva teravustamise puhul.
• 10 fps sarivõte (täissuuruses fotode pildistamisel)
• Korpus on valmistatud ülenisti magneesiumsulamist ning on külma- ja vihmakindel
• 3.0″ puutetundlik, nurga alla seatav LCD-ekraani. Ekraanil on 1 037 000 pikslit
• Tolmueemaldussüsteem
• Säriaegade vahemik: 60 – 1/8000 sekundit
• Sisseehitatud WiFi
• Digifiltrid ja loovat pildistamist abistavad režiimid
• Videosalvestus: 1080p 30 kaadrit sekundis. Kuid ei ole võimalust ühendada 3.5 mm pistikuga mikrofoni
• Aku vastupidavus: kuni 350 fotot ühe laadimiskorraga
• Mõõtmed: 130 x 94 x 63mm
• Kaal koos akuga: 497 g
• Soovituslik jaehind 1299.99£ (1547.25€)

Mida arvata peegelkaamera välimusega hübriidkaamerast? Näiteks sellisest, nagu Sony paari nädala eest välja kuulutatud a3000? Ei ole ta ju peegelkaamera – puudub peegel, katik, pentaprisma, kasutab E-bajonetiga objektiive (neidsamu, mis sobituvad NEX kaamerate ette), ka käsitlemine on äärmiselt sarnane Sony NEX hübriidkaameratele (menüü, juhtnuppude asetus). Samas ei ole a3000 ka tegelikult hübriidkaamera – oma mõõtmetelt on ta pigem peegelkaamera. Natuke raske ongi seisukohta võtta ja päris lõpuni mõista sellist kontseptsiooni.

Sony A3000 on Alfa-seeria kaamera, selles pole kahtlustki, sest nõnda on ta nimetatud. Alfa-seeria on siiani olnud Sony niiütelda peegelkaamerate seeria. Peamiselt just a-bajoneti pärast ja isegi kui see peegel oli lõpuks poolläbipaistev ja ilma optilise pildiotsijata. Mis mulje see kaamera meile jättis, saate teada videoülevaatest.

Sigma on väga pika ajalooga objektiivide tootja ja olnud tuntud kui hea ja soodne alternatiiv originaaltootjatele, pakkudes kavliteetseid objektiive märksa taskukohasema hinnaga. Praeguseks on Sigma üks vähestest, kes ei ole oma tootmisliine Jaapanust ära kolinud – see aga tähendab suuremaid tootmiskulusid. Seega ei saa Sigma võib-olla enam lüüa hinnas, küll aga püüab ta lüüa kvaliteedis.

Sigma 18-35mm F/1.8 on üks selline näide. Lainurksuum, millel kogu suumivahemikus püsivalt lahtine ava 1,8, on üsna ainulaadne. Objektiiv on mõeldud APS-C suuruses kaamerasensorile, seega 1,8 ava on oluline esiteks poolkaadri ees väikese teravussügavuse saavutamiseks ja samas ka parema valgusjõulisuse tagamiseks. Headeks omadusteks on minimaalne (peaaegu olematu kromaatiline aberratsioon, marginaalne vinjeteerumine ka 18mm ja ava 1,8 juures, ning hea teravus. Samuti on objektiivi ehiusele rõhku pandud – metallist bajonett, korralik objektiivi korpus – kusjuures suumirõnga ja bajonetivaheline osa on ka metallist, sujuvad ja mugavad suumi- ning teravustamisrõngas, kõik see viitab  kvaliteedile.

Canoni versioon on küll juba välja tulnud, aga kõik on välja müüdud ja millal juurde saab, ei osatud paraku öelda. Nikoni versiooni veel polegi. IFA 2013 messil näidati vaid mock-up versiooni.

Aasta eest esitles Nikon pisitillukest kompaktkaamerat nimega Coolpix S01. Nüüd on Nikon siin IFA 2013 tehnikamessil Berliinis välja toonud selle järglase – väikese digikaamera nimega Coolpix S02. Sarnaselt senisele mudelile mahub ka uus tulija ära pildistaja pihku. Selle metalne korpus peidab nüüd aga endas CCD sensori asemel 13 MP CMOS sensorit, LED-välgu asemel on lisatud Xenon välk. Kaamera suudab teha Full HD videot, mida HDMI pesa kaudu ka otse suurel ekraanil maha mängida saab. Aku on kaamerasse sisse ehitatud ja seda eemaldada ei saa. Samuti ei ole aparaadil mälukaardi sisestamise võimalust – pildid ja videod salvestuvad otse kaamera 7.3 GB sisemällu. Nagu Ardo tabavalt ütles, on see “ridikuulselt” pisike kaamera sobilik näiteks daamide ridiküli. Vaatame, kui pisike sees siis on: 

Panasonic GX-7 võib täitsa vabalt ollagi maailma parim hübriidkaamera. Panasonic on hoolega jälginud oma konkurente ja võtnud malli nii Sony NEX-7 kui ka Olympuse OM-D kaameratelt. Tulemusena on valmis saanud aparaat, mille pisikesse metallkorpusesse on mahutatud praktiliselt kõik omadused, mida tõsised fotohuvilised ühelt hübriidkaameralt ootavad. Berliinis, IFA 2013 tehnikamessil on Panasonic päris suure ala oma messihallist pühendanud just kaameratele – kõige keskmes on muidugi seesama GX7. Ardo näitab: