Mul on üks asi südamel ja tahan ära rääkida. Seepärast seekord pildistamise kodusest poolest. Teame, et RAW on nö ilmutamata digifail kui filmiajastu mõistes rääkida. RAW failidega töötades on loomulik, et konverteris avatud failidega tuleb midagi teha, ei piisa ainult export nupule vajutamisest ja ongi fail ilmutatud. Lisada tuleb kontrasti ja värve. Tihti küsitakse minult, millised on sinu standardseaded RAW faili avamisel.

RAW failidega tööd alustades on väga hea, kui oma kaamera ja RAW tarkvara kasutamisel on tekkinud teatud tunnetus, mis aitab tarkvara seadistada niimoodi, et pilt oleks avamisel juba täitsa valmis või siis sellele väga lähedal. Mina olen viimastel aastatel kasutanud Adobe RAW konvertereid eesotsas Lightroomi erinevate versioonidega. Praegu on mul kasutuses Lightroom 4. Minu tunnetus ütleb, et head sätted foto avamiseks on järgmised:

• Clarity +10;
• Vibrance +10;
• Saturation +10;
• RAW info tõlgendamiseks valitud Camera Standard profiil (Vaikesättena pakutav  “Adobe standard” tundub kuidagi lame ja liiga soe. Vähemalt minu Nikoni kaameratega).

 Ülejäänud sätted on nii nagu konverter need ise pakub, kõik on nullis ja valge tasakaal on tarkvara enda tõlgendatud. Varasemad tarkvara versioonid pakkusid kontrasti vaikeväärtuseks 25, uuemates on see nulli viidud. 25 ja 0 on ühtlustatud, kuid mulle tundub, et umbes +10 kontrasti lisamine uuemates versioonides on täiesti õigustatud. Minu salvestatud sätetesse pole see aga veel jõudnud.

Viimastel aastatel olen märganud, et RAW töötlemise tarkvara tootjad on hakanud kehvemat tööd tegema. Funktsionaalsusi tuleb juurde, aga pildi algse tõlgendamise oskus pidevalt halveneb. Ma mäletan aastaid 2005-2007, kui kasutasin Capture One tarkvara, versioone 3.x.x. Kui säritus oli paigas, siis ei tulnud absoluutselt mitte midagi failiga teha, pilt oli kohe selline nagu ma looduses nägin. Praegu tuleb selliseid juhuseid harva ette. Suvel rohelist muru pildistades küll, aga ilusat päikesetõusu valgust kaamerasse püüdes võib kindel olla, et pärast tuleb selle tõeselt esitamiseks tublisti vaeva näha.

Ma ei tea millest selline allakäik tuleneb. Minu teooria on see, et praegu paisatakse turule liiga palju kaameraid, mille failide kasutamist kõik tarkvaratootjad jubedalt lubada soovivad. Selles virvarris ei suuda nad enam tarkvara piisavalt optimeerida, et see kõigi nende erinevate kaamerate tulemusi tõlgendada oskaks. Kõiki lüüakse nö ühe keskmise puuga, et oleks enam vähem. Peamine paistab olevat see, et tarkvara faili avada suudaks – milline pilt sealt avades vastu vaatab, paistab olevat jäänud vähem tähtsaks momendiks. Kvantiteet on kvaliteeti välja tõrjumas. Väga kahju!

Tihti juhtub nii, et olles näinud looduses võimast värvidemängu ja tules õhinal koju arvuti taha, võtab kiiresti võimust pettumus. RAW konverter justkui ei taha uskuda, et selline punane värv taevas olemas oli ja tõmbab selle jõuga maha. Kaamera ekraanil oli see olemas, aga ka kaameraga kaasas olnud RAW tarkvara ei suuda seda värvi taasesitada! Müsteerium! Siis on ikka tükk tegemist, et õige värv tagasi saada. Peab mässama värvikanalite jms tööriistadega, mida esimestes RAW konverteites üldse polnudki, sest neid polnud tarvis, kuna tulemus oli kohe paigas.

Vahepeal juhtub ka vastupidi, et tarkvara ei taha uskuda värvide puudumist, eriti paistab konverteritele meeldivat sinise värvi lisamine ja moonutamine. Kui tehes pilti tõusu või loojangu ajal, mil domineerivad pikad varjud, juhtub aastaajaks olema talv ja motiiviks midagi lume ning jääga seotut, siis võib kindel olla, et koju arvuti taha jõudes võib müsteeriumsiniseid näha. Sama kehtib ka öövõtete puhul.

Ma loodan, et tulevikus tehakse konverterite vallas edasiminekuid. Minu pärast võiks kasvõi midagi niisugust olla, et saab soetada endale ainult paari fotoaparaadi profiilid, mis on tõesed ning ainult nende eest maksta. Ostes uue kaamera, ostan ka uue kaamera profiili. Mul pole vaja osta tarkvara, mis oskab minu arvutis avada sadade aparaatide RAW-faile, kuid tõlgendab neid kõiki ühtemoodi valesti.

Pildi esitlus ja andmed

Motiiv – Päikesetõus pärast tuisku. Varjualad ongi sinised, kuid peegelsile jääpind edastas nii intensiivset kollast, et sain terve pildi osas värviküllastust vähendada ilma eraldi sinise kanali kallale minemata.

Valgus – päikesetõus, päike on ennast umbes 15 minutit tagasi üle horisondi upitanud;

Kadreering – esiplaanil tuisutuulte poolt töödeldud lumekoorik, keskplaanil lumetuks puhutud jää jlainetavate pilvedega tagaplaanil;

Säritus – F11, 1/25s, ISO 100. Päike ja peegeldus on nimelt ülesärisse lastud, sest nad paistsid sellistena ka silmale.

Tehnika – Nikon D800E + Nikkor PC-E 24mm F3,5 + Lee 3-astmeline kiilfilter.

Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom 4 tarkvaraga.

Koos Nikon D5300 kaameraga avalikustas Nikon uue objektiivi: Nikkor 58mm f/1.4 G. F/1.4 pakub huvilistele mõnusa bokeh ning hõlbustab oluliselt hämarates tingimustes pildistamist kui väiksema avaga objektiivid. Objektiiv on valmistatud eelkõige täiskaadersensoriga kaamerate jaoks kuid sobib kasutamiseks ka APS-C sensoriga digipeeglite ees.  Tänu fikseeritud 58mm fookuskaugusele sobib see objektiiv kasutamiseks nii portreede, tootefotode kui ka kitsamate maastikuvaadete pildistamiseks. 

Nikkor 58mm f/1.4 G objektiivi oluliseimad omadused:

• Fookuskaugus: 58 mm
• Maksimaalne ava: f/1.4
• Optiline konstruktsioon: 9 elementi 6 grupis (2 asfäärilist elementi, Nano Crystal kattega), diafragmade labade arv: 9
• Lähim teravustamiskaugus: 0.58 m
• Teravustamine: automaatne/manuaalne
• Mõõtmed: 85 x 70 mm
• Filtrikeere: 72mm
• Kaal: 385 g
• Varjuk: HB-68

Nikoni ametlik pressiteade

Vaata ka Nikonilt videot, mis filmitud  uue objektiiviga:

Teate, see  on üks haige kaamera. Täpselt sellise emotsiooniga katkestasin ma seekordse karbist-välja fotosessiooni, mille peategelane on äsja Photopointi jõudnud Olympus OM-D E-M1 hübriidkaamera. Katkestasin sellepärast, et sellel “haigel” aparaadil on nii palju funktsioone, režiime, seadistus- ja programmeerimisvõimalusi, et ilma katkestamiseta oleksin ma ilmset mitu päeva järjest ikka ja jälle uusi huvitavaid omadusi avastanud ja muudkui pildistanud ja pildistanud…

Olympus OM-D E-M1 on kahtlemata üks parimaid hübriidkaameraid, mis hetkel poelettidel saadaval on. Seda, muide, kinnitab ka aparaadi hind, mis 12-50mm komplektobjektiiviga varustatuna pea 1700 euroni küündib. Sellises hinnaklassis on hetkel veel vaid üks hübriidkaamera  – aasta eest turule tulnud Panasonic GH3 (14-140 mm objektiiviga komplekt maksab 1649€). Samas tuleb OM-D E-M1 vihaseks vaenlaseks pidada veel äsja Eestis müügile jõudnud Panasonic GX7 hübriidi. Viimane on kompaktsem ja oluliselt soodsama hinnaga kuid väga heade juhtnuppude, kasutamismugavuse ja võrdväärse elektroonilise pildiotsijaga aparaat.

OM-D E-M1 kaamera alternatiividest rääkides ei saa mainimata jätta Sony uut 2013 aasta lõpul turule tulevat täiskaadersensoriga hübriidkaamerat Sony a7. Nagu ma selle aparaadi tutvustuses kirjutasin, raputab a7 kõvasti kogu kaameraturgu – siin näemegi ühte eredat näidet. 28-70mm suumobjektiiviga varustatud a7 soovituslik hind on ju 1800€. See on ennekuulmatult soodne ja ma arvan et ei eksi kui ütlen, et nii soodsalt ei ole täiskaadersensoriga peegelkaamera veel kunagi enne saadaval olnud. Kuidas ja millega siis Olympus OM-D E-M1 oma krõbedat hinda õigustab? Vaatame, mis tal endal selle peale kosta on:

Olympus OM-D E-M1 hübriidkaamera olulisemad tehnilised andmed

• 16 MP CMOS sensor, ISO ulatus: 100-25600, TruePic VII pildiprotsessor
• 5-suunaline mehaaniline värinastabilisaator
• Väga hea lahutusvõimega 2.36 miljoni piksliga elektrooniline pildiotsija. Muljetavaldava suurendusega 0.74x ja proovinute sõnul küllalt kõrge kaadrisagedusega, et ka kiirema liigutuse korral ei tekiks viivitust
• Kahefunktsiooniline autofookus – kaadris on 37 faasituvastusega ja 81 kontrasttuvastusega teravustamispunkt
• Faasituvastus toimib vanade 4/3 objektiividega. Micro 4/3 objektiividega toimib faastiuvastus jätkuva teravustamise puhul.
• 10 fps sarivõte (täissuuruses fotode pildistamisel)
• Korpus on valmistatud ülenisti magneesiumsulamist ning on külma- ja vihmakindel
• 3.0″ puutetundlik, nurga alla seatav LCD-ekraani. Ekraanil on 1 037 000 pikslit
• Tolmueemaldussüsteem
• Säriaegade vahemik: 60 – 1/8000 sekundit
• Sisseehitatud WiFi
• Digifiltrid ja loovat pildistamist abistavad režiimid
• Videosalvestus: 1080p 30 kaadrit sekundis. 3.5mm välise mikrofoni pesa
• Aku vastupidavus: kuni 350 fotot ühe laadimiskorraga
• Mõõtmed: 130 x 94 x 63mm
• Kaal koos akuga: 497 g

Nagu tippklassi tootele kohane, tuleb Olympus OM-D E-M1 soliidsesse pappkarpi rüütatuna. Kasutusjuhendid on eraldi karbikeses, mille all olevasse kattepaberisse on lõigatud aknakesed kaamera ja objektiivi jaoks. Ka uue kalli tehnikavidina karbist välja võtmine peab tänapäeval olema elamus.

Karbis on: Olympus OM-D E-M1 hübriidkaamera kere, M.ZUIKO DIGITAL ED 12-50mm f/3.5-6.3 EZ suumobjektiiv, väline välklamp, välklambi vutlar, kaamerarihm, liitiumaku, laadimisadapter, toitekaabel, USB-kaabel, CD-plaat Olympus Viewer 3 tarkvara ja kasutusjuhenditega ning paberkujul kasutusjuhendiraamat.

Disaini on OM-D E-M1 pärinud oma eellaselt  – aasta eest poodidesse jõudnud OM-D E-M5 hübriidkaameralt. Kere disaini poolest E-M1 on pisut suurem, pisut ümaramate vormidega ning ergonoomilisem – seda just tänu käepideme lisamisele. E-M1 kaameral on rohkem kummeeritud pinda ning juhtnuppe nii et pildistamismugavuse poolest on see peajagu EM-5 kaamerast üle. Olympuse sõnul ongi E-M1 klassi võrra kõrgem aparaat kui E-M5 ning ei vaheta seetõttu viimast välja. Poodides on müügil mõlemad - E-M5 kaameral on lihtsalt ahvatlev 650€ võrra soodsam hind.

OM-D EM-1 näeb välja nagu tank ja tundub käes nagu tank – väga tugev ja vastupidav. Ülalolevalt fotolt on näha, et kest on üleni valmistatud magneesiumsulamist ning avaused on jäetud vaid nendesse kohtadesse, kus neid tõepoolest tarvis on.

Avauste ääred on tihendatud nõnda, et kaamera korpusesse ei pääseks niiskust, tolmu, liiva ega vett. OM-D E-M1 kaamerat ei maksaks visata päris vee alla (veekindel see ei ole) aga paduvihmas võib sellega pildistada küll. Nagu ülalolevalt pildikeselt näha, on ilmastikukindlate tihenditega varustatud ka objektiiv ning akutald.

Mõõtmetelt kuulub Olympus OM-D E-M1 suuremate hübriidkaamerate sekka. Kõrgust lisab kaamerale pentaprismakujuline katus, mille sees on pisike LCD-ekraan ehk elektrooniline pildiotsija. On märkimisväärne saavutus, et näiteks Panasonic on peaaegu sama suure ja praktiliselt sama hea lahutusvõimega pildiotsija mahutanud märksa väiksemasse GX-7 korpusesse ning muutnud selle veel kallutatavaks. Tundub, et siin on Olympusel veel arenguruumi. Iseäranis suureks muudab kaamera aga selle külge kinnitatav suumobjektiiv, mis on küll väga muljetavaldava funktsionaalsusega aga see-eest väga pika toruga.

Mainisin, et objektiiv on “muljetavaldava funktsionaalsusega”. Seletan selle lahti. Suumirõngast saab ette-taha nihutada ning sellel on kolm asendit. Esimene on tavaasend kus suumimine toimib rõngast paremale-vasakule keerates mehaaniliselt. Kui suumirõngast pisut ettepoole lükata, rakendub rõngale elektroonilise suumi funktsioon (nagu kompaktkaameratel). Rõngast pisut paremale tõmmates hakkab objektiiv suumimootori jõul aeglaselt sisse suumima ja vastupidi. Sellist aeglast ja ühtlast suumimist on hea kasutada eelkõige videot filmides.

See pole aga kõik. Kui objektiivi vasakul küljel olevale nupule vajutades suumirõngast veel ühe astme võrra ettepoole nihutada, lülitub objektiiv makrorežiimi. Tavalise 35 cm asemel saab siis teravustada 20 cm kauguselt. Vasakul küljel on veel teinegi nupp – L-FN. Vaikimisi peatab see automaatse teravustamise kuid selle nupu funktsiooni on soovi korral võimalik kaamera menüüst muuta.

BLN-1 liitiumaku peab ühe laadimiskorraga vastu 330 kaadrit (neist 50% kaadrite elektroonilise pildiotsija abil kadreerides). See on üsna tavaline esitlusvõime kompaktsete hübriidkamaerate seas. Panasonic GH3 aku aga näiteks peab ühe laadimiskorraga vastu 540 fotot. 

Paremal pool asuvate luugikeste taga on ühenduspesad, vasakul pool on peegelkaamerate stiilis mälukaardipesa.

Siin on standardsed ühenduspesad – ülal 3.5mm audiosisemd välise mikrofoni kasutamise jaoks, allpool HDMI pesa ning multifunktsionaalne USB-pesa. Nagu näha, on pesade katted tegelikult kummist – visuaalsel vaatlusel tunduvad pigem plastikust või metallist. Lisaks siin olevatele pesadele on kaamera esiküljel veel ka välgusünkropesa stuudiomeeste jaoks.

Kaamera tagaküljel on suur puutetundlik LCD-ekraan. Puutetundlikkus on siin mugav küll vaid teravustamispunkti valimisel – kõike muud on minu arvates lihtsam ja kiirem sooritada juhtnuppude abil. Ekraani saab liigutada nurga alla 80° üles- ning 50° allapoole, kuid mitte üles kaamera kohale nagu E-P5 kaamera puhul see võimalik oli. 

Piisab ühest pilgust kaamera peale, et aru saada kellele see suunatud on – tõsised fotohuvilised, kes oskavad manuaalrežiimis pildistada ja kõiki seadeid eemärgipäraselt kasutada. Seetõttu on pisut kummaline, et Olympus on otsustanud kaamera programmirattale lisada pühapäevapildistajate meelisrežiimid – mitmest pildist kokku pandav kollaaz (tähistatud ruudukujukesega) ja ART digifiltrid. programmiratas on siin varustatud lukustusnupuga, kuid see ei toimi sarnaselt Canoni või Pentaxi samasugusele nupule. Kui viimastel peab ratta pööramiseks nuppu all hoidma siis siin toimib nupp pigem lülitina. Üks vajutus lukustab ratta lahti ning seda saab vabalt keerata. Teine vajutus lukustab ratta. Peab ütlema, et selline lukustusviis on päris tõhus. 

OM-D E-M1 on varustatud sisseehitatud WiFi mooduliga, mis võimaldab fotosid nutitelefoni tõmmata ning kaamerat nutitelefoni abil juhtida. Peab ütlema, et need juhtimisvõimalused on paindlikumad, kui nii mõnegi teise kaameratootja WiFi lahendusel. Ka nutitelefoniga ühendamine on kiire, lihtne ja lollikindel – selleks tuleb skaneerida E-M1 ekraanile kuvatav QR-kood ning ühendus ongi olemas.

Ekraanile saab tagaküljel oleva info-nupuga kuvada nii üldseaded kui ka digitaalse loodi. Ka reaalajas muutuva histogrammi saab kadreerimise ajal soovi korral ekraanile manada.

Kiirvalikumenüüsid on kaameral koguni kaks. Esimene on Olympuse standardne kiirvalikumenüü – nii nagu see on tema tippklassi kompaktkaameratel ja kõikidel hübriidkaameratel. Tagaküljel asuva OK-nupu peale vajutades avaneb ekraani paremal ääres olulisemate valikute riba, mida siis valida ja muuta saab. Kui aga kadreerimiseks mitte LCD-ekraani, vaid elektroonilist pildiotsijat kasutada, kuvatakse ekraanile hoopis rohkem kiirvalikuid (ülal paremal). Siit saab kiirelt ja mugavalt ligi isegi nuppude funktsioonide muutmisele ja kahveldusvõimalustele.

Näiteks kiirvalikuekraani all paremal oleva “Multi Function” jaotisel valimisel (sõrmega või OK-nupuga) jõuame peamenüüs sinna kohta, kust saab muuta kõikide Fn-nuppude funktsioone. nagu ülalolevatelt piltidelt näha, on ühtekokku 10 juhtnupu funktsionaalsus muudetav. Olympus OM-D E-M1 on väga paindlik kaamera, mida kogenud fotograaf saab ilusti enda käe järgi sobivaks seadistada.

Kaamera tagaküljel, Säri/teravustamisluku nupu ümber on salapärane hoob. Selle asend määrab ära eesmise ja tagumise valikuketta funktsiooni.

Kui see hoob on ülemises asendis, siis saab eesmise valikukettaga muuta säriaega ja tagumisega ava.

Kui see hoob alumisse asendisse lükata, siis saab eesmise valikukettaga muuta ISO tundlikkust ning tagumisega värvustasakaalu.

Kaamera peal, otse punase filmiklipi salvestamise nupu kõrval on Fn2 nupp. See on üks huvitavamaid nuppe.

Fn2 nuppu all hoides ning samal ajal tagumist valikuketast keerates saab selle nupu funktsionaalsust muuta – valikus on neli parameetrit, mida otse loomulikult saab menüüst ka vabalt välja vahetada.

Vaikimisi on Fn2 nupule omistatud paindlik kontrastsuse muutmise funktsioon. Ekraanile kuvatakse pilditöötlusprogrammidest tuntud diagramm ning siis saab valikuketastega timmida eraldi nii varjualade kui ka helendite tumedust/heledust.

Fn2 nupu teiseks vaikimisi-funktsiooniks on Color Creator. Põhiolemuselt on see kiire ja dünaamiline värvustasakaalu ja tonaalsuse muutmise võimalus reaalajas. Ekraanile kuvatakse videotöötlusprogrammidest tuntud värvirõngas. Ühe valikukettaga saab muuta värvustasakaalu, teisega vastava tonaalsuse tugevust. See on väga kiire ja intuitiivne viis foto värvuse muutmiseks soovitud suunas. Veelgi vajalikumaks muutub see siis, kui fotoaparaat on seadistatud pildistama must-valgeid fotosid. Siis saab näiteks fotot punasemaks keerates sinist taevast tumedamaks muuta – täpselt nõnda, nagu filmiajastul punase filtriga.

Vasakul pool välgukinga on sisse-välja lülitamise hoob ning kaks nuppu, mis viivad vajutaja olulisi parameetreid muutma.

Eesmisele nupule vajutades avaneb ülal HDR-režiimide loetelu, kust siis eesmise valikukettaga soovitud valiku aktiveerida saab. Tagumise valikukettaga saab aga muuta ekraani allääres olevat sari- aeg- ja üksikvõtte režiimi. 

Eesmisele nupule vajutades avanevad ekraanil särimõõte- ja teravustamisrežiimi valikud, mida siis samuti vastavalt eesmise ja tagumise valikukettaga muuta saab.

Elektrooniline pildiotsija on väga korralik – kasutatud on sedasama paneeli, mis eraldiseisva VF-4  pildiotsija sees. See pildiotsija annab kadreerimiseks praktiliselt sama vaatevälja ning suurenduse nagu Nikoni D800 täiskaadersensoriga peegelkaamera. Vaade on E-M1 kaamera okulaarist sisse vaadates tõepoolest üllatavalt lai.

Vahe on siin muidugi selles et D800 kaameral näeb vaadet otse läbi objektiivi, OM-D pildiotsijas on aga tippklassi lahutusvõime ja kaadrisagedusega LCD-ekraan, mis kuvab infot ja näitab fotot sellise tonaalsuse,  heledusega ja teravussügavusega, nagu see pildile jääb. Elektroonilised pildiotsijad muutuvad iga aastaga aina paremaks ning kuigi enamik professionaale eelistavad veel vana head optilist vaadet läbi objektiivi, võime juba peagi olla sealmaal, kus üha enam fotograafe avastavad et miinuseid on jäänud niivõrd väheks, et need enam plusse üles ei kaalu.

Programmirattal välja toodud “Photo Story” režiim on paindlikum kui algul paista võib. Põhimõtteliselt annab see kasutajale võimaluse kadreerida ekraanile kuvatavatesse ruutudesse igaühesse eraldi ühe foto. Alguses antakse valida kolme põhipaigutuse vahel ning pärast saab valitud paigutust veel edasi tuunida – muuta kaadrite asetust, lisada erinevaid raame ja digitaalseid filtreid. Päris huvitav on selles režiimis eksperimenteerida.

Mõned aastad tagasi vaid algajatele fotohuvilistele suunatud hübriidkaamerad on aina arenenud. Nüüdseks oleme jõudnud punkti, kus hübriidkaamerate eredamad tähed enda poole ka tõsisemaid fotohuvilisi ning miks mitte ka professionaale ahvatlevad. Eriti neid, kes tegelevad näiteks tänavafotograafiaga. Olympus OM-D E-M1 ei püüagi olla kompaktne ja lihtne hübriidkaamera. See on valmistatud parimaks Olympuse fotoaparaadiks – täpselt nõnda, nagu kunagi oli parimaks Olympuse kaameraks digipeegelkaamera E-5 või filmipeegelkaamera OM-1. Siin ei ole ohverdatud juhtnuppe ja ergonoomikat komapktsuse nimel ning seadistusvõimaluste ja funktsionaalsusega pole tagasi hoitud. 

On mitmed aspektid, mida selles põgusas eelvaates OM-D E-M 1 kaamera kohta kirjutada ei jõudnud. Näiteks teravustamine, mis on viimaste trendide järgi Hybrid-tüüpi. See tähendab, et sensoril on nii kontrast- kui ka faastitvastusega toimivad teravustamispikslid. Testisin E-M1 teravustamist põgusalt ka videorežiimis ning teravustamiskiiruse vahe näiteks PEN E-P5 kaameraga  (millel on ainult kontrasttuvastusega autofookus) (vaata videot siin) on ilmne ja suur. Loomulikult E-M1 kasuks.

Olympus OM-D E-M1 suurimaks miinuseks on kahtlemata selle hind. Koos 12-50mm komplektobjektiiviga maksab see Photopointis krõbedad 1699€. See on 300€ enam, kui näiteks Canon EOS 70D ning vaid 300€ vähem kui näiteks Nikoni täiskaadersensori ja objektiiviga D600. Viimane piisk karikasse on aasta lõpus müügile jõudev Sony a7, mis saab maksma vaid 100€ võrra enam kui E-M1.

Miks siis peaks keegi üldse Olympuse ostma? Esiteks ei ole täiskaadersensor iseeneses alati üldsegi parim valik. Tänu pisemale sensorile saab Olympus pakkuda laia valikut suurepärase pildikvaliteediga objektiive, mille hind on mitmeid kordi madalam täiskaadrile sobivate objektiivide hinnast. Teiseks pole täiskaadersensorite pakutav väike teravussügavus ju alati hea – näiteks hämaras f/1.4 avaga portree pildistamisel.

Olympus on valmis teinud imetlusväärse kaamera, mis on väga paindlikult pildistaja käe järgi seadistatav. See on tugev nagu graniittükk, tööriist, mis on loodud olema pildistaja käepikenduseks ilma et keegi seda märkaks. Ja ilma, et see käsi või õlgu oma raske kere ja objektiivi kaaluga väsitaks. Mine poodi ja proovi seda kaamerat – siis mõistad täielikult, miks ma siin sellist kiidulaulu lasen.

Möödas on pea aasta, mil Nikon väljastas mudeli D5200 ning nüüdseks on saabunud  järglane nimega Nikon D5300. Suurt hüpet kahe kaamera vahel pole ja D5200 seetõttu väljavahetamist ei vaja – mõned täiendused on Nikon uuele mudelile siiski lisanud. D5300  kaamera võib paigutada Nikonite leeris alustajatele mõeldud D3200 ning edasijõudnute D7100 vahele. Erinevalt D3200-st pakub D5300 mugavamat juhtimist – muudetud on juhtnuppude asetust ja toimimist ning lisatud on keeratav ja pööratav LCD-ekraan. D7100 kaameraga võrreldes on erinevused juba suuremad – kahe displeiga juhtimine, professionaalsem autofookus ning rohkem kasutajakesksest seadistamist.

Nikoni sõnul on antud kaamera mõeldud eelkõige algajale fotohuvilisele, kes pildistab hetkel kompaktkaameraga, kuid sooviks paindlikumat kaamerat. Samuti ka neile vanema generatsiooni Nikon digipeegliga pildistajaile, kes kasutavad rohkelt sotsiaalvõrgustike ning tahavad enda tehtud pilte koheselt jagada – tänu sisseehitatud WiFi moodulile Nikon D5300 seda võimaldab. Varasemalt tuli kasutada kaameravälist Nikon GP-1 WiFi adaptrit. 

Sensor ja autofookussüsteem

Nagu D7100 kere puhul, siis ka D5300 on saanud samuti endale ilma madalpääsfiltrita 24.1 MP CMOS sensori. Protsessoriks on uus EXPEED 4. Kogu kompott kokku peaks andma parema kvaliteedi madalatel tundlikustel pildistades (pakkudes ISO kuni 100st kuni 12 800, võimalusega laiendada kuni 25 600), parema Auto White Balance ning resolutsiooni. 

Autofookus pakub 39 autofookuspunkti, kus 9 neist on väga tundlikud ehk siis cross-type. Antud autofookussüsteem kasutab 3D jälgimist, ehk peaks tegema objekti “jälitamise” tegema paremaks ning kiiremaks. 

Videograafidele

Nikon on antud kaamerale lisanud paremad filmirežiimid varasemast mudelist: full HD (1920 x 1080), võimaldades kiiruseid 60, 50, 30, 25 ning 24 kaadrit sekundis. Järeltöötlusena saab kaameras klippe lõikuda ning videode vahele pilte lisada. Samuti on olemas sisseehitatud mikrofon ning võimalus kasutada välist mikrofoni.

Kere

Kere mõõtmeteks on 125 x 98 x 76 mm ning kaaluks 480g, mis on kergem kui D5200. Uuendatud on akut, mis võimaldab kuni 600 pilti või 50 minutit videot ühe laadimisega. Kere värvideks saavad olema must, hall ning punane. 

Kaamerat on meie turule oodata veel tänavu ennem jõule ning kere hind jääb oletavasti kusagile alla 900€ ning 100€ kallim oleks koos 18-55 VR objektiiviga. 

Nikon D7300 olulisemad omadused:

• 24.1 MP APS-C mõõdus CMOS sensor (ilma madalpääsfiltrita)
• EXPEED 4 protsessor
• ISO 100-12 800, võimendusega kuni 25 600
• 5 kaadrit sekundis sarivõte 
• 39 autofookuspunkti, 9 on cross-type
• 3,2″ pööratav ning kallutatav 1,04 miljoni piksliga LCD displei
• kaugjuhtimine ning andmete edastamine sisseehitatud WiFi kaudu
• 1080p 60 kaadrit sekundis video
• sisseehitatud mikrofon, välise mikrofoni võimalus

Sony raputab tänafototehnika maailma, tuues välja koguni kaks täiskaadersensoriga hübriidkaamerat. Kui Sony a7R oma 36 MP sensoriga on mõeldud staatilisemate kaadrite jäädvustamiseks, siis Sony a7 on relv, mis optimeeritud pigem kiirema liikumise pildile püüdmiseks. Hinnalt on Sony A7 oma kaaslasest soodsam – seda ilmselt eelkõige täiskaadersensori tõttu, millel megapiksleid “vaid” 24. See-eest on a7 aga varustatud Fast Hybrid autofookussüsteemiga, kus teravuse eest hoolitsevad pildisensoril paiknevad 117 faasi- ja 25 kontrasttuvastusega autofookuspunkti. Sony sõnul on a7 “kiiruselt parima autofookusega täiskaadersensoriga digipeeglite tasemel”.

Kui välja arvata sensor ning autofookus, siis on A7 oma kaaslasega võrreldes vaat et identne. Seesama tugevast magneesiumsulamist niiskusekindel korpus, sama hea elektrooniline pildiotsija nagu Olympus OM-D E-M1 kaameral, Full HD kuni 60p videorežiim, hea lahutusvõimega LCD-ekraan ning WiFi ja NFC ühendus.  

Seda, et Sonyl on plaanis valmis teha täiskaadersensoriga hübriidkaamera, mille bajonett on seesama NEX-seerialt tuntud E, sahistati juba eelmise aasta sügisest saadik. Palju vaieldi siis selle üle, kas selline asi üleüldse tehniliselt võimalik ongi. Skeptikud rääkisid, et väikese diameetriga E-bajonett on siiski loodud APS-C mõõdus sensori jaoks ning suur sensor jääb bajoneti ääre alla varju. Sony aga tegi asja ära ning peab tunnistama, et erinevalt eelmise sügise RX1 täiskaaderkaamerast, mis oli siiski pigem loetud fotofriikide nišitoode, ahvatleb selline täiskaaderkaamera kindlasti paljusid tõsiseid fotohuvilisi ja miks ka mitte professionaale. Sest tegemist on tõepoolest – nagu Sony seda uhkelt kuulutab – maailma väikseima vahetatavate objektiividega täiskaadersensoriga digitaalse peegelkaameraga.  

 Sony a7 plaanitav Euroopa turule jõudmise aeg on 20. november. Kaamera soovituslikuks jaehinnaks (koos 28-70mm f/3.5-5.6 OSS soomobjektiiviga) on 1800€

Sony a7R vs Sony a7. Olulisemate tehniliste andmete võrdlus

 Kuus uut objektiivi

Koos kahe täiskaadersensoriga hübriidkaameraga esitleb Sony ka kuut uut objektiiv ning kahte uut adapterit, mille abil saab kinnitada a-bajonetiga objektiive E-bajonetiga täiskaadersensoriga kaamerate külge:

• Carl Zeiss Sonnar T* FE 35mm F2.8 ZA
• Carl Zeiss Sonnar T* FE 55mm F1.8 ZA
• Carl Zeiss Vario-Tessar T* FE 24-70mm F4 ZA OSS
• FE 28-70mm F3.5-5.6 OSS
• FE 70-200mm F4 G OSS
• 70-200mm F2.8 G SSM II (A-bajoneti objektiiv)
• LA-EA4 adapter 35mm täiskaadersensorkaamera jaoks – poolläbipaistva peegli ja autofookusega
• LA-EA3 adapter 35mm täiskaadersensorkaamera jaoks