Mäletan ühte lugu, mille rääkis mulle Norra loodusfotograaf Roy Mangersnes. Nimelt oli üks Norra harrastusfotograaf soovinud välja anda tema kodupiirkonna loodust kujutava raamatu. Mees nägi kümme aastat vaeva, et koguda kokku parimad loodushetked ja panna kokku ilus pildialbum. Kõigil fotodel oli suurepärane valgus, oli näha, et fotograaf oli vaeva näinud. Inimestele aga see raamat ei meeldinud. Miks? Sellepärast,et selles piirkonnas oli aastas ainult paarkümmend päeva päikesepaistet. Paarisaja leheküljelises raamatus olid aga ainult kuldkollases valguses kümblevad maastikud. Raamat ei suutnud tabada piirkonna iseloomu ning see ei läinud inimestele hinge. Üksikpildid oli väga head, aga kokku ei moodustanud nad ühtset tervikut.

Loomulikult on vägev pildistada päeva esimese 15 minuti jooksul paistva punakaskollase valgusega. Igal valgusel on oma võlu. Iga valgus sobib mingi motiivi pildistamiseks. Fotograafi ülesanne on valgusele sobiv motiiv leida et fotos oleks meeleolu. Uskuge, see pole vahel üldse kerge ülesanne. Kui on super loojanguvalgus, siis pildista mida iganes. Teiste varjundite puhul on ülesanne keerulisem. Raamatu seisukohalt peab olema tagatud mitmekesisus, kui raamatu pealkiri ei ole näiteks “Hetked kuldvalguses”.

Viimastel aastatel on minu sõnavarasse tulnud sõna novembrihall. Minu arvates ei ole ükski teine kuu Eestimaa aastas nii pime. Detsembris on tavaliselt juba lumi maas ja vaatamata sellele, et päike käib taevakaarel veelgi madalamalt, siis lumi ei neela valgust ära, vaid peegeldab selle tagasi. Novembripimedusel on oma meeleolu, mis mulle väga meeldib. Looduses on vähe hääli, vähe valgust ja vähe aega. Mõnel päeval võib sõltuvalt pilveteki paksusest juhtuda nii, et ei lähegi päriselt valgeks.

Ma loodan, et foto luigeparvest suudab puudutada iga eestlase novembrihalli tunnetust.

Pildi esitlus ja andmed:

Motiiv – Parv laululuiki otsimas maandumispaika novembrihallil õhtupoolikul või pigem pärastlõunal, sest kellaajaliselt on novembriõhtu juba kottpime. Parv tiirutas edasi-tagasi, kuid maha ei söandatud laskuda, sest polnud näha, mis neid seal ees ootab. See oli omapärane kogemus;

Valgus – tõeline novembrihall, sompus uduga;

Kadreering – kasutasin kõige ülemist fookuspunkti, et ka maapind pildile mahuks;

Säritus – F5,6, 1/200, ISO 3200. Pool tundi enne päeva lõppu oli juba praktiliselt täitsa hämar;

Tehnika – Nikon D4 + Nikkor 300mm F2,8 VRII + Nikkor TC-20EIII.

Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom 4 tarkvaraga.

Loe kõiki Sveni pildilugugusid siin

Portreefotograafia puhul ei pääse me mitte kuidagi järeltöötlusest. Lihtsamal juhul on vaja paika timmida värvustasakaal ja pilti heledamaks või tumedamaks muuta. Väga tihti tekib aga vajadus portreteeritava näolt kaotada häirivad vistrikud, ja siluda kortsud. Mõnikord sooviks muuta silmi ilmekamaks, nina peenemaks, huuli punasemaks, juukseid korralikumaks ja nii edasi. Seda kõike – ja veel palju muud näitab sulle oma vastvalminud videopõhises kursuses portreefotograaf Urmas Ääro.

Urmase uus kursus “Portreefotode töötlemine Photoshopis” koosneb 16. õppevideost, mille kogukestvus on 2 tundi ja 10 minutit. Nendes videotes näitab Urmas Ääro sulle ära kõik olulisemad tehnikad ja nipid, mida ta ise igapäevaselt portreefotode töötlemisel kasutab. Kursuse juures on alla laetavad tööfailid – täpselt needsamad, mida Urmas kursusel näidisfotodena töötleb. Videoid vaadates saad sa selle faili enda arvuti Photoshopis avada ning Urmasega koos pintslit liigutada ja pildikihte luua. Kursus ei eelda algteadmisi pilditöötlusest ja sobib seega ka algajaile. Kursuse jooksul jõutakse aga ka juba päris spetsiifilise töötluse juurde nii et väga palju kasulikku saavad sellest ammutada ka edasijõudnud fotohuvilised. 

See on kergesti jälgitav, praktilise iseloomuga kursus, mille läbija tunneb end edaspidi kindlalt ükskõik millise portreefoto töötlemisel. Vaata kursuse sisukorda ja videotutvustust fotokursus.ee veebilehel.

Kui Lauri aasta esimestel päevadel Pentax K-5 II peegelkaamerat karbist välja kiskus, siis ma mõtlesin: Pentax, kuhu nüüd edasi. Edasi selles mõttes, et K-5 II oli ainult natuke täiustatud K-5. Kaamerad on ju pea identsed – siit sealt kosmeetiliselt parandatud, kuid kered peale mudelinimetuse äravahetamiseni sarnased. Peale 11 kuud mõtte otsas istumist maandus minu töölauale Pentax K-3, millel veel värske tehasest tulnud kaamera lõhn küljes. Seda karbist välja võtma hakates meenusid kõik eelmiste mudelite negatiivsed ning positiivsed emotsioonid ning lootsin omaette, et K-3 on vähemalt niipalju parem, et tasub uut mudelinimetust peale panna. K-3 peegelkaamerat pihku haarates pidin aga nentima tõsiasja, et Pentax hüppas lausa enda varjust üle selle mudeliga. Mitte ainult enda varjust, vaid tuletas ka teistele kaasmaallastele tõusva päikese maal, et Pentax pole ajaloo prügikasti kadunud (mitte, et me niimoodi arvaks; teised tootjad kipuvad ära unustama, et nende plastikust “mängukaamerate” kõrval on olemas ka tõsine tööloom).

Pentax K-3 tähtsamad parameetrid ning võrdlus K-5 II mudeliga:

Nagu näha, on erinevused suuremad, kui ainult kosmeetilised. Uue mudeliga muudeti tegelikult päris palju ning lisati nii mõnigi kasulik lisafunktsioon. Nüüd on jällegi aeg minna Pentax K-3 karbi kallale.

Klassikaline Pentaxi pakendus – hall karp, tooted sees. Egas karp pole tähtis, vaid ikkagi karbi sisu.

Karbist leiame Pentax K-3 peegelkaamera, liitiumaku D-LI90, akulaadija D-BC90, kaamerarihma, akulaadija toitekaabli, pildiotsija katte (see pisike must jublakas pannakse pildiotsijale ette, et läbi pildiotsija valgust kaamerasse ei lekiks ning näiteks öövõtteid ei rikuks), tarkvara CD, garantiitalongi ning täispika maakeelse juhendi.

Pentax K-3 on võrreldes oma eelkäijaga saanud uue sensori 24,3 megapikslise sensori. Kuidas selle dünaamika ning mürataluvusega olema saab – eks seda näita aeg. Esimesed kiirülevaated, mis internetis pihku on jäänud, näitavad Pentaxi jätkuvat ülemvõimu ning K-3‘e võrreldakse isegi Nikon D610, D7100 ning vabalt Canon EOS 70D ja vanakese EOS 7D‘ga.

Sensori disainis on tehtud veel üks põhimõtteline muudatus – nimelt on sellel eest võetud anti aliasing filter – täpselt nagu Pentax K-5 IIs puhul tehti. Kui kasutajal on kaadris peen muster ning tekib moiré efekt, siis on võimalik antud filtri simulatsioon sisse lülitada. Sel juhul kasutatakse ära niikuinii kaameras olevad sensori liigutusmehhanisme, et pilt selge tuleks. Samas anti aliasing filtri välja lülitamisel saame väga suure teravuse.

Eelnevatel Pentaxitel sai ette heita nõrka teravustamissensorit. K-5 II parandas seda probleemi tublisti, kuid K-3 on veel parem. Uuel mudelil on teravustamispunkte lausa 29 (jah, ma tean, Nikonitel-Canonitel on neid 39 kuni 51), kuid nendest 29′st on 25 rist-tüüpi (ning eriti tundlikud valgusele). Seega hämaras (pea pimedas) teravustamine on läinud veel paremaks.

K-3 kasutab sama D-LI90 liitiumakut, mis on K-5/K-5 II sees. Aku vastupidavus on välku kasutamata ca 720 kaadrit, mis on selline keskpärasest parem tulem antud klassis. Suureks uuenduseks (Pentaxi mõistes) on kahe mälukaardi samaaegne kasutamine. Nimelt on kaameral kaks SD kaardi pesa, kuhu saab panna SD/SDHC/SDXC kaarte ning ka Eye-Fi või FLU (võimaldab nutitelefonist kaamerat juhtida) kaarte. Lisaks on mälukaardipesa all distantspäästiku ühendamise pesa.

Neid luuke hoolikamalt vaadates on näha, et kummitihendid on vahele pandud. Täpselt nagu eelnevat K-X ja K-XX seeria kaamerad, on ka K-3 tihendatud igatepidi ning sellega hoitakse tolm ning niiskus väljas. Mitte ainult niiskus. Mina isiklikult olen sõbra K-5 kaamerat Läänemere lainetes liivast puhtaks pesnud – ei juhtunud sellega midagi. Pentaxi sõnul on K-3 sama ilmastikukindel, kui K-5 II oli, seega saab seda ikka täitsa äärmistes tingimustes kasutada.

K-3 juures on muudetud ka käepideme disaini natuke. Võrreldes K-5′ga on see natuke sügavam ja paksem, samal ajal on tehtud süvendus eesmises ääres suurem. Kuna kõrgus on võrreldes eelmise mudeliga jäetud muutmata, siis on jätkuvalt päevakorras olukord, kus ei ole kusagile viimast sõrme panna. Seda eriti siis, kui käed on natuke suuremad.

K-3 tagumiselt küljelt on uued tuuled tõsiselt üle käinud ning kohe ei teagi, millisest otsast nende nuppude tutvustamisega alustada. Kõige lihtsam selle edasi andmiseks oleks panna mõlemad kaamerad kõrvuti. Vasakul on K-3 ning paremal K-5 II:

Piltide taasesitus nupp on jäetud sama koha peale, kuid selle kõrval olev piltide kustutamise nupp on pildistamisrežiimis muudetud valgusmõõtja režiimi nupuks (K-5 II puhul oli see pildistamisrežiimi ratta all olev hoob). Teisele poole pildiotsijat on pandud eraldi nupp filmimiseks/Live View režiimi lülitamiseks. Varasemalt teravustamispunktide valiku nupp on muudetud hoopis Live View / videorežiimi valikuhoovaks (nagu näiteks Canon kasutab). Eraldiseisev teravustamise nupp on toodud AF-L / AE-L lüliti kõrvale ülemisele äärele. Autofookuse valikulüliti ise on viidud kaamera küljele AF/MF lüliti kohale – seda alla vajutades saab eesmisest režiimirattast valida AF meetodi ning tagumisest valida teravustamisala/punkte.

Neljasuunaline nuppudeblokk on saanud ka värskemat hingamist. AF punkti valik keskelt on toodud eraldi lüliti alla (taasesitusrežiimis lihtsustab see aga failide kopeerimist kaartide vahel).

Ekraan on uuel mudelil 0,2″ suurema diagonaaliga – nüüd on selleks lausa 3,2″. Punktide arvu ekraanil on samamoodi tõstetud: 921 tuhande pealt 1,037 miljoni peale. Muidu täpselt samamoodi suure vaatenurgaga, kriimustuskindla AR kattega õhuvaheta klaas.

Info nupu tööpõhimõte on jäetud samaks: esimene vajutus kuvab täpsema info, teine vajutus loodi ning kolmas vajutus kuvab ette valikumenüü, kust saab ekraani ka täitsa välja lülitada.

Režiimiratta lukustusmehhanism on ka uue loogika saanud. Varasemalt pidi nuppu all hoidma, et seda pöörata. Nüüd saab samamoodi või siis keerata alt hooba, mis päästab režiimiratta vabalt pöörlema. Teisel pool pentaprisma kühmu on antud seeriale omane LCD ekraan koos lisanuppudega.

Uuel kaameral ei ole koonerdatud võimalike laienduspesadega. Kui välgukinga saab otse ühendada Pentax GP-1 GPS mooduli, siis külje peal on USB 3.0 standardile vastav USB pesa, microHDMI väljund ning ka välise toite sisend. Jah, sarnaselt eelnevatele Pentaxitele saab ka K-3 panna võrgutoitele otse, ilma et peaks panema mingi veidra adapteri aku asemele. Üleval on eraldi luugi taga välise mikrofoni sisend ning eespool leiab kõrvaklapiväljundi. Paistab, et Pentax hakkab ka lõpuks rõhku panema peegelkaameraga filmimisele. 

Natuke tagapool paistavad meil silma ka muud nupud-lülitid pesad. Ülemine neist avab kaamera sisseehitatud välku ning selle all on PC-sünkro pesa stuudiovälkude ühendamiseks kaabliga. RAW/Fx nupp on sama funktsionaalsusega, mis oli ka K-5 kaameral:
Vaikimisi lülitub sellele nupule vajutades sisse RAW failide pildistamiskäsklus. Soovi korral võib aga selle nupu seadistada ümber tegemaks ühte viiest lisafunktsioonist:

1. Särikompensatsiooni muutmine
2. Teravussügavuse eelvaade LCD-ekraanil
3. Elektroonilise loodi kuvamine
4. Kadreerimise peenhäälestus sensorinihutamise abil
5. Välise GPS seadme valikud

Uuendatud on AF juhtimise põhimõtteid. Hoova pealt saab valida ainult selle, kas kaamera teravustab ise või teeb seda kasutaja (kruvimehhanismidega objektiivide puhul; need objektiivid, millel mootor objektiivi sees, on valik ikkagi objektiivi korpuselt). AF mode nuppu all hoides saab aga valikurattaga erinevaid režiime valida.

Uue korporatsiooni omandisse minek pole õnneks kasutajaliidesele mõju avaldanud ning kõik on jätkuvalt Pentaxile omane. Midagi väga keerulist siin ei ole, lihtne ja loogiline seadistada – peaks ütlema, et täitsa intuitiivne.

Hea meel on näha, et Pentax ei ürita konkurente trumbata üle enam soodsa hinnaga vaid keskendub 100% toote funktsioonidele ning kvaliteedile. See, et K-3 oma lähimatest konkurentidest D7100 ning EOS 70D‘st 100€ kallim (soodushinnad välja jätta, jääb hinnaerinevuseks 50€ maksimaalselt) on, pole mingi näitaja arvestades kaamera eeskujulikke funktsioone. Sellega saab väga edukalt nüüd filmida (parem kogemus tuleb SDM mootoriga objektiividega) ning veel mugavamalt pildistada. Korralik ilmastikukindel kere, valitav AA filter, hästi seadistatav ning mugav kasutada – no mida enamat sa võiksid tahta ühest 1300€ kaamerast.

Pentax K-3 Photopointis alates 1299€

Kui Sul oli plaanis lähiajal Canoni tooteid soetada, siis on uus Canoni poolt käivitatud kampaania mõeldud just Sulle. Perioodil 11.11 – 31.12.2013 Canoni kampaaniatooteid ostes on Sul võimalus osaleda loosimises, kus hea õnne korral võid võita 250€ kinkekaardi.

Kampaanias osalevad kõik Canoni EOS- süsteemiga kaamerad, PowerShot SX-, G- ja S- seeria kaamerad, IXUS kompaktkaamerad ning LEGRIA HF R-seeria videokaamerad. Loosimises osalemiseks tuleb ost registreerida veebiaadressil www.canon.fi/kampaaniad.

Lisaks saavad kampaaniatoodete ostjad ka 10GB tasuta salvestusruumi Canoni teenuses iMAGE GATEWAY. Täpsemad juhised teenuse kasutamiseks on kirjas toote pakendil.

Kampaania reeglite kohta leiad lisainfo SIIT

Lubage tutvustada kahte fotokaamerat, mille ainsaks oluliseks erinevuseks on pildisensor. Ülal pildil paremal pool näeme äsja Photopointi jõudnud Fujifilmi soodsaimat hübriidkaamerat Fujifilm X-A1. Ainsana Fujifilmi neljast hübriidkaamerast on selle seest tavalist tüüpi, Bayeri värvifiltriga sensor. Paremal pool on aga musta rüütatuna Fujifilm X-M1, mis võib uhkust tunda enda X-Trans tüüpi sensori üle. Täpselt samasugune on ka Fujifilmi vingemate hübriidide X-E2 ja X-Pro1 sees. 

Kui kõrvale jätta seesama sensor – ning ka pinnaviimistluse erinevus – on need kaks kaamerat teineteisega identsed. Hinna poolest maksab aga X-M1 koguni 200€ enam. Kas on X-Trans sensor siis tõepoolest ka nii palju parem? Kohkumisega leiame internetist selles küsimuses väga vastukäivaid arvamusi. Paljud kirjutavad ja näitavad testfotosid, mis viitavad hoopis sellele, et hoopis see soodsama hinnaga X-A1 kaamera suudab pildistada märgatavalt detailsemat pilti samas kui X-Trans sensor toodab pildile häirivaid artefakte. Sellel teemal on huvitav lugeda näiteks seda Dpreview foorumi jutuajamist, mis kohati päris kuumaks kisub. Samas on ka arvamusliidreid, kes tunnistavad hoopis X-M1 sees kasutatud X-Trans sensori paremaks  – nii detailide kui ka tonaalsuse mõttes.

Karbist-välja pildilugudes me tavaliselt fotokvaliteeti ei vaatle. 200€ on aga suur hinnavahe ning kuna selle erinevuse taga ainult see sensor on, siis – andke andeks – ei saa ma siin kuidagi üle väiksest pildikvaliteedi testist. Ehk siis saan ka valgust heita sellele, kas X-M1 kaamera eest tõepoolest 200€ enam väärt on. Esmalt aga vaatame, mis kaameratel karbis kaasas on ning millised need väliselt välja näevad. 

Võtame siin karbist välja kaks erinevat komplekti. Esiteks X-M1 kaamera koos 16-50mm F/3.5 – 5.6 suumobjektiivi ja 27mm F/2.8 fiksobjektiiviga. Teiseks X-A1 kaamera koos 16-50mm F/3.5 – 5.6 suumobjektiiviga.

Vasakul X-M1, Paremal X-A1. Kuna X-A1 on ainult ühe objektiiviga komplekt, siis on lisaobjektiivi koha täitnud aku.

Lisatarvikud on kahel kaameral täpselt samasugused. Kasutusjuhend ja CD-plaat, kus peal MyPix Studio pilditöötlustarkvara ja RAW failide konverter. Laadimisadapter, liitiumaku, toitekaabel, kaamerarihm ja varjuk 16-50mm suumobjektiivi jaoks.

Fujifilmi hübriidkaamerate retrolik välimus on teada-tuntud ning erandiks pole ka see duo. Visuaalselt on kaamerad kahtlemata väga ilusad, kätte võttes pole aga X-M1 ja X-A1 juures tunda seda X-E1 ja X-Pro 1 aparaatide tugevat korpust. Pealmine osa võib küll tunduda metall, aga on siiski valmistatud plastikust. Tagumine külg on aga ka juba visuaalselt üsna odava välimusega. Esiküljelt äärtele ulatuv nahaimitatsioon on taas ilus, kuid näppude all ootamatult libe ning jäik.

Paremal pool küljel on kaks pisikest augukest – nende taga asuvad kõlarid. Vasakul pool oleva kummist luugikese taga on kaks ühenduspesa – Ülal HDMI ja all USB.

Nagu näha, on kaamerad ka pealtvaates täiesti identsed. Kaks pisikest augukest välgukinga mõlemal pool markeerivad stereomikrofoni asukohti. Vasakult kargab välja välklamp, paremal pool on juhtimiskeskus. Siin näeme ühte Fn-nuppu, mille funktsiooni saab vastavalt enda soovile muuta. Suur valikuratas paremal nurgas on säriaja ja särikompensatsiooni muutmise teenistuses.

Tagaküljeltki ei paista vähimatki erinevust. Sile plastikpind tuletab meile meelde, et tegemist on siiski Fujifilmi hübriidkamaerate soodsamate esindajatega. Ülal paremas nurgas ulatub valikuratas ebatavaliselt justkui irvakil ääre vahelt välja. Ergonoomiliselt ei ole sellele rattale midagi ette heita. See on nimetissõrmega mugavalt ligipääsetavas kohas ja lisaks on sel veel peale vajutades nupufunktsioon. See näeb seal aga välja nagu mingi võõrkeha, justkui midagi, mis tegelikult peaks olema kaamera sees, aga on kogemata lahtisest august välja vaatama pääsenud.

X-A1 ja X-M1 kaameratega kaasa tulev standardsuumobjektiiv on varustatud päikesevarjukiga. Hoolimata plastikust bajonetist ja plastikust konstruktsioonist ei saa objektiivi koostekvaliteedile midagi ette heita. Nii suumirõngas kui ka teravustamisrõngas liiguvad sujuvalt ja tihkelt.

Siin karbist välja võetava X-M1 hübriidkaameraga on komplektis kaasas ka 27mm F/2.8 fiksobjektiiv. See on juba metalse korpuse ja bajonetiga ning muidugi ka väga pisikene, mistõttu muudab see komplekti oluliselt kompaktsemaks kui standardsuum. 

Siit aga paistab see, mis need kaamerad teineteisest eristab ning neile 200€ hinnavahe loob. Sensorid.

X-Trans sensori olulisim eelis teiste sensorite ees on – Fujifilmi sõnul – detailsem ja teravam pilt. Kuna värvifiltrid asetsevad korrapäratumalt, et tekita X-Trans sensorid piltidel selliseid artefakte nagu moiré ja aliasing. Seega pole ka sensori ees vaja madalpääsfiltrit, mis moiré ja aliasing nähtuste vastu võideldes pilti pisut udusemaks muudab. Seega ongi pildid lõpptulemusena teravamad. Teoorias see nõnda ju ongi. Aga tegelikult?

Pildistasin mõlema kaameraga standardset, objektiivide jaoks mõeldud testlehte. Mõlemad fotod on pildistatud statiivilt. 16-50mm objektiiv suumitud 50mm peale. Säriparameetrid on f/8, 1/4 sekundit, ISO 100.

Fujifilm X-A1

Fujifilm X-M1

Vasakul X-A1, paremal X-M1. Piltidele klikkides avanevad need täissuuruses korrigeerimata kujul. Kes suurelt lahti klikkida ei viitsi, saab pilte võrrelda siinsamas all. Siin näeme 100% väljalõiget ülemiste fotode keskmest. Ülal Fujifilm X-M1, all Fujifilm X-A1.

Ülalolev foto ei jäta mingit kahtlust. X-A1 kaamera pildistab tehaseseadete korral oma tavalise sensoriga teravamaid JPG pilte.

Fotokvaliteedi hindamisel on aga olulised ka muud aspektid, kui pildi teravus pikslitasandil. Seepärast – antagu mulle andeks – ei saanud ma vastu panna ja tegin kaks testpilti ka õues. Lihtsad pildid statiivi pealt manuaalrežiimis. 16-50mm objektiiv suumitud 16mm peale. Säriparameetrid on f/18, 1/4 sekundit, ISO 100.

Fujifilm X-A1

Fujifilm X-M1

Kui ülalolevad pildid täissuuruses lahti klikime, siis näeme ka siin, et X-A1 kaameraga pildistatud fotod on mõnevõrra detailsema joonisega. Tonaalsus on neil piltidel üsna sarnane kuid märgata võib, et X-A1 kaameraga pildistatud foto on kontrastsem ning seetõttu on heledamad alad rohkem üle põlenud:

Vasakul väljalõige X-A1 kaameraga pildistatud fotost. Paremal väljalõige X-M1 kaameraga pildistatud fotost. Selgelt on näha, et X-A1 kaamera laseb heledaid alasid rohkem ülesärisse. See on tingitud ilmselt sellest, et JPEG fail luuakse kontrastsem. Loomulikult saame me kaamera seadetest kontrastsust maha keerata – selle tulemusena peaks X-A1 kaamera väljastatava pildi säritus ka pisut paranema.

Seega tuleb selle põgusa pildikvaliteedi sektsiooni lõpul tunnistada, et kui X-M1 kaamera sensor ka on parem, siis JPG-fotodelt see paremus välja ei tule. X-A1 pisut teravam pilt võib vabalt tuleneda mitte sensorist vaid erinevatest JPEG faili loomise algoritmidest. Tegemist on ikkagi algtaseme kaameraga ning siin võib X-A1 puhul olla tegu lihtsalt ületeravustamisega, et algtaseme kasutajale pildid rohkem meelepärased oleks. Lisaks ei ole teravuse vahe suur ning ilma 100%-ni suurendamata pole sellest vahest ehk arugi saada…

Nii me võimegi testima ja oletama jääda, et juuksekarva lõhki ajades pikslitasandil ühte või teist kaamerast konkurendist paremaks kuulutada. Kuid point polegi selles. Point on selles, et X-Trans sensoriga X-M1 maksab 200€ enam kui X-A1. Kuid ei tee selle raha eest vaieldamatult paremaid pilte.

Miks peaks iga hübriidkamaera omanik kindlasti ka kompaktset fiksobjektiivi omama? Aga seetõttu, et see on mitu korda pisem kui see kõige tavalisem standardsuum. Vasakul näeme X-A1 kaamerat koos 27mm fiksobjektiiviga. Paremal aga X-A1 kaamerat koos 16-50mm standardsuumiga. Objektiiv on lõpuni välja suumitud ning selle külge on kinnitatud päikesevarjuk.

Fujifilmi hübriidkaameraid on palju kiidetud väga heade välklambi režiimide poolest. Nimelt ei põletavat Fujifilmi välklambid oma sähvatusega nii räigelt pildistatavale näkku nagu mõne teise tootja omad. Seda peab küll ütlema, et kui välklamp nupule vajutades kõrgele kaamera kohale vallandada, jääb aparaadi sisse tagantvaates haigutav kraater. Just nagu oleks keegi aparaadil suure esihamba välja löönud.

Nii X-A1 kui ka X-M1 kaamera LCD-ekraanid on hea lahutusvõimega: 3″ ekraanile on mahutatud 920 000 pikslit. Samuti saab ekraani oma pesast välja tõmmata ning siis üles- või allapoole kallutada. 

X-E2 ja X-Pro 1 hübriidkaamerate peal on teatavasti säriajaketas ning ava muutmine käib objektiivi avarõnga abil. Nende kahega võrreldes on X-A1 ja X-E 1 juhtimise poolest põhimõtteliselt erinevad kaamerad. Ava ja säriaega saab muuta modernsel moel valikuketaste abil ning kaamera peal on säriajaketta asemel ketas pildiprogrammide ja särirežiimide vahetamiseks. Seega ongi need aparaadid mõeldud pisut lihtsamat fotoaparaati otsiva fotohuvilise jaoks, kes säriparameetrite muutmise asemel lihtsalt ilusamaid pilte pildistada tahavad. Ka ekraanilt paistev on väga sarnane Fujifilmi kõrgema klassi kompaktkaamerate (X20, XF1) kasutajaliidese väljanägemisele. Ülal on näha kaamerate ekraanile kuvatavad parameetrid manuaalrežiimi korral.

Kuigi kaamerad on ilmselgelt suunatud lihtsamale kasutajale, tehakse tihti kohustuslikke kõrvalepõikeid keerulisematesse seadetesse. Näiteks kuvatakse pärast igat värvustemperatuuri muutmist ja kinnitamist ekraanile värvustemperatuuri peenhäälestuse aknake.

Tagaküljel all paremas nurgas olevale Q-nupule vajutades kuvatakse ekraanile 16 kiirvalikut. Neid saab siitsamast neljasuunalise nupukombinatsiooniga valida. Valitud parameetri väärtust saab seejärel muuta ükskõik kumma valikukettaga.

Põhimenüü on standardse ülesehitusega – nagu Fujifilmil ikka.

Oma ilusa ja retroliku välimusega püüavad Fujifilmi X-A1 ja X-E1 kaamerad poeletil kindlasti nii tõsisema kui ka veel algaja fotohuvilise pilku. Kui sulle meeldib pildistada avaprioriteedis või manuaalrežiimis, siis on neist kahest siin käsitletud kaamerast aste ülalpool olevad X-Pro1 ja X-E2 kaamerad sinu jaoks muidugi väga sobivad. Seda just enda klassikalise särijuhtimise poolest (avarõngas + säriajaketas). Loomulikult on need aga ka oluliselt kallima hinnaklassi kaamerad. Kui valida tuleks kahe – X-A1 ja X-M1 vahel, siis oleks minu soovitus – võtta X-A1. Selle ainukeseks erinevuseks kallima X-M1 kaameraga võrreldes on sensor. Ning nagu nägime, siis ei pildista see küll ei 200€ ega ka 100€ võrra kehvemaid pilte.