Kui Platon 2009. aastal UN tippkohtumisel oma stuudiotelgi püsti pani, oli tal eesmärgiks püüda pildile nii palju maailma riigipäid kui võimalik. Silvio Berlusconi, Toomas-Hendrik Ilves, Barack Obama, Muammar Qaddafi, Benjamin Netanyahu… Nad kõik olid seal ja poseerisid Platoni kaamera ees. Kõige vastuolulisem foto sündis aga mehest, kes just hetk enne oli pidanud auditooriumi ees karmi kõne mille peale suur osa kuulajatest lahkus. Iraani president Mahmoud Ahmadinejad istus kaamera ees ja leidis end ühtäkki täiesti enneolematust olukorrast. Temast asuti just tegema vaat et kõige intiimsemat fotot mis ühest Iraani riigipeast kunagi tehtud ning sealsamas olid nad ümbritsetud toetajaskonnast, kes protsessile täiel rinnal kaasa elasid. Hr Ahmadinejad kaotas korraks karmi enesevalitsuse ja puhkes naerma. Platon klõbistas kaamerat ja püüdis pildile midagi, mis oli reaalsus vaid korraks.
Kui Platon 2007. aastal nädalaks Moskvasse sõitis, oli tal eesmärgiks pildistada portree Venemaa riigipeast Vladimir Putinist. Mehest, kes enda pildistamist üle kõige vihkab. Hotellis tuli oodata, sest pildistamisele kutsuv kõne võis tulla iga kell. See tuli neljandal päeval. Platon sõitis Putini privaatmõisa, järgnesid põhjalik läbiotsimine, tundidepikkune ootamine ja palavlikuline valguse ülesseadmine mitmekümne turvamehe valvsa pilgu all. Olukord oli väga pingeline ja muutus veel pingelisemaks kui Platon välklambi jaoks ühte pistikut elektrikontaktist välja tõmmata püüdis – selle teises otsas oli punase nupuga telefon laual klaaskapis. Kui Putin lõpuks Times ajakirjale antud intervjuu lõpetas ning teda presidendile kui “Maailma parimat portreefotograafi kes on tulnud Teid pildistama” tutvustati, tulid Platonile pisarad silma. Võib-olla just seetõttu, et Putinil Platonist kahju oli, ütles ta resoluutselt: “Jah. Ma olen nõus”. Nad asusid pildistama ning end pisut koguda jõudnud Platon ütles Putinile “Ma olen suur Biitlite fänn. Ma olen kuulnud et ka Teie”. See lause murdis ametlikkuse barjääri.
Platoni portreedfotod on vaatamiseks välja pandud Photokina 2012 fotomessil Leica halli näitusesaalis. Need on inspireerivad tööd, mis oma lihtsuses illustreerivad Platoni arvamust endast – mitte kui fotograafist vaid kui psühholoogist. Tõepoolest. Fotokaamera ja pildi tegemise oskus ei ole hea pildi saamise juures kõige olulisem.
Kaks vaadet Platoni näituselt Photokina fotomessil:
Nissin on valmis saanud välklambiga, millest Photokina fotomessil kuidagi mööda jalutada ei saa. Nissin MG8000 on Nissini välkude lipulaev, mudel, mille välgupeasse on disainitud amumiiniumist õhutusavad ning välgutoru on valmistatud kvartsist. Selline ehitus hoiab Nissini esindaja sõnul ära välklambi kuumenemise nii et sellega saab teha väga kiiresti väga palju välke. Muidugi on Nissin MG8000 juures lisaks külmusele muudki head – akude süsteem, juhtmevaba TTL toimimine Canoni ja Nikoni kaameratega, välise vooluallika pesa, välgusünkro pesa, USB-pesa, selgelt kuvatud menüüd ja seadistused LCD-ekraanil… See on tõepoolest nagu välklampide kuningas ning tundus, et selline riistapuu võiks saadaval olla ka Photopointi poodide lettidel. Kõigi eelduste ja järelduste kohaselt see peagi ongi.
Siin on veel üks alternatiiv neile, kes soovivad valgusjõulise objektiivi, korraliku juhtnupusüsteemi ja manuaalsete särivõimalustega kompaktset digikaamerat. Olympus XZ-2 asub rinda pistma selliste tegijatega nagu Canon S110, Fujifilm XF1, Panasonic Lumix LX7, Sony RX100, Nikon P7700 ja Samsung EX2F. Photokina fotomessil XZ-2 kaamerat proovides oli kõige huvitavamaks omaduseks objektiivi ümber olev valikurõngas. Selel abil saab valida ava ja säriaega ja värvustasakaalu ja kõike muud nagu ikka. Objektiivi kõrval oleva lüliti abil saab aga valida kas soovid et rõngas liiguks astmeliselt või sujuvalt.
Olympuse kaamera juures on palju häid omadusi. Koostekvaliteet on laitmatu, välimus on nägus, Puutetundlik LCD-ekraan on nurga alla seatav ning märksa teravama pildiga kui eelpoolmainitud konkurentidel (v.a Panasonic LX9), Värinaid stabiliseeriv taustvalgustusega 12 MP CMOS sensor koos valgusjõulise F1.8-2.5 avaga objektiiviga lubab head pildikvaliteeti. Olemas on kaks valikuratast (üks objektiivi ja teine neljasuunalise valikunupusüsteemi ümber) ning kaks muudetava funktsiooniga Fn nuppu. Kui millegi kallal nuriseda, siis võiks selleks olla ekraanilt paistev menüüde ja seadistuste süsteem. Võib-olla on see harjumise küsimus kuid minu jaoks tundus see visuaalselt väga kirju ja segadusseajav.
Olympus XZ-2 ei ole odav aparaat. 479€ on ühe kompaktkaamera kohta on päris soolane hind. Usun aga, et kes selle raha leiab ning XZ1 kaamera endale soetab, ei pea tagantjärele pettuma. Vaatame:
Leidsime Photokina fotomessilt ühe suure ekraani, mille ees inimesed kummalisi liigutusi tegemas käisid. Peagi aga hakkasid ka Anton ja Ardo-Jako ekraani ees tantsu lööma. Nimelt oli sellel kuvatud tohutu suur, 15 giga piksleid mahutav foto Kölni linnast, mida siis sarnaselt Wii konsoolile eemalt zestidega liigutada ja suumida sai. Sedasama Kölni pilti saab veebi vahendusel imetleda siin. Photokinal teleri ees oli see aga kordades lõbusam:
Sony pisikeste NEX hübriidkaamerate objektiivikinnitus on valmistatud nii, et selle taha saab tavalise APS-C formaadis sensori asemel ka täiskaadersensori panna. Paari nädala eest – siis, kui levisid kuulujutud Sony peatsest täiskaadriga NEX fotoaparaadist – kinnitas seda ka Sony esindaja. Oodatud fotomasinat siiski ei tulnud. Selle asemel tuli videomasin nimega NEX VG900, millel on E-bajoneti taga ihaldusväärne 24.3 MP EXMOR 35mm täiskaadersensor. Seesama, mis a99 kaameralgi.
Sony valmistas videokaamera, kuna tal ei ole NEX-bajonetile (veel) pakkuda mitte ühtegi objektiivi, mille vaatenurk vastaks suure sensori nõudmistele. NEX VG900 ees saab siiski kasutada e-bajoneti objektiive – nende puhul toimib autofookus videorežiimis laitmatult, kuid kaamera lülitub äralõikerežiimile mis tähendab, et video salvestamiseks kasutatakse sensori keskelt väiksemat, APS-c formaadile vastavat ala. Adapteriga saab NEX-VG900 ette aga panna Sony või teiste tootjate täiskaadrile optimeeritud objektiive. Sel puhul tuleb videot filmides teravustada käsitsi, aga tõsised videomehed ju nagunii teravustavad käsitsi. Vaatasime Ardo-Jakoga selle videograafide taevamanna Photokina fotomessil üle: