Tänavuse kevade tahtel on märtsikuu probleemid kandunud juba poolde aprilli. Eile õhtul sellekuist pilti tehes vaevlesin ma väreluse probleemide kallal nagu ei kunagi varem. Lamasin oma linnuvarjes ühe pooleldi lahtisulanud järve ääres, mida iga-aastaselt kevadrände ajal linnud peatuspaigana kasutavad. Kõik oli ideaalne – lahtist vett oli vähe, linde oli palju, nende seas ka haruldusi – pilti aga ei saanud, sest sulamine oli liiga intensiivne ja pani õhu värelema.
Õhtu parimateks kaadriteks jäid paar õnnekombel saadud teravat võtet (ilmselt tänu hooti tugevale tuulele, mis hetkeks väreluse maha surus) miilutsevatest naerukajakatest. Sõtkaste ja väikekosklate kaklused olid puhta udused nagu ka punapea-vartide vilistamise pildid. Naerukajakatega olin ma väga rahul just situatsiooni ja tegevuse mõttes, kuid varjes mõtteid mõlgutades jõudsin sinnamaale, et naerukajakas on ju nii tavaline liik ning tavalist vaatajat ei pruugi foto kõnetada. On ju naerukajakad mõnel pool täiesti linnalinnud ja võivad lausa käest saia võtta. Aastaid tagasi oli vist Soome loodusfoto konkursil üks võidutöödest Mc Donald’si restorani välilaualt friikartuleid varastavast naerukajakast. Lihtne ju!
Samamoodi on sinikael-partidega, kes linnatiikidel ja ojadel valju prääksumisega möödujatelt toidupoolist nõuavad. Pilt ei näita enda ümbrust. Ilma allkirja lugemata ei saa keegi teada, et need naerukajakad olid pildistatud tunde varjes lamades. Nagu ei teata ka seda, et looduslikus keskkonnas on sinikael-part üks ettevaatlikumaid liike, kes varjes kükitava fotograafi iga natuke äkilisema liigutuse peale kohe kaela õieli ajab ja tiibu lehvitama valmistub.
Looduses kasutavad paljud teised liigid sinikaelasid lausa indikaatorina, usaldades laskuda sinna, kus sinikaelad juba tegutsevad. Seepärast juhtubki igal talvel, kui mõni harludasem linnuke satub linnatiiki sinikaelade seltskonda ja vahib siis seal punnis silmadega ringi, kuid siiski ei lenda ta minema, sest usaldus on nii suur.
Pilt võib küll öelda tuhat sõna, aga kui ta ei suuda öelda õiget tuhandet, siis jääb fotograafi ning vaataja vahele ikkagi lõhe. Kelle süü see siis on? Öeldakse, et kui fotograaf ei suuda ainult pildiga, ilma sõnadeta toimuvat edasi anda, siis on tegemist kehva ülesvõttega. Las jääda igaühe enda tunnetada, kas see on tõsi või pole see vahel lihtsalt võimalik.
Pildi esitlus ja andmed:
- Valgus – Õhtune pilvealune valgus.
- Kadreering – suhteliselt keskne, kuna linnud liiguvad erinevates suundades.
- Säritus – F5,6, 1/1600, ISO 1600.
- Tehnika – Nikon D4 + Nikkor 400mm F2,8 VR + Nikkor TC-20EIII.
- Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom 4 tarkvaraga.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/2,5, 1/2000 sek, ISO 100.
Indias reisimiseks on ilmselgelt vaja tibake külma närvi ja tohutult palju ükskõiksust. Meie eestlased, kes vahetevahel ikka ühte hoiame, peame kõvasti harjutama, et seda saavutada. Mu reisi algusest on möödas 12 päeva. Hindade kauplemine ei ole mulle enam probleem, liikluses orienteerun tuima närviga, nagu see hullus oleks mulle igapäevane. Suured metallist iseehitatud autod vuhavad must mööda jättes meie vahele ainult sentimeetreid..
Kõikidele nendele pilkudele vastan samaga ja nii kaua kuni tema pöörab pea, mitte enam mina. Mu nägu on juba nii pruuniks päevitunud, et enamus Bollywoodi filmitähedki on minust valgemad. Ükskõiksusest on saanud treenitud emotsioon, mida isegi unepealt olen suuteline tootma. See kõik on siin tavaline, ja muudmoodi siin asjad toimida ei saakski.
Mu autojuht ütles päris rabavalt: “There is one big problem with India, 90% of people just dont care about anything”. Kuidas muidu saakski üks riik toimida, riik mis on 6 korda suurem kui Prantsusmaa ja inimesi on peaaegu 1000 korda rohkem, kui Eestis. Arvan, et kui seda ükskõiksust siin nii palju ei oleks, siis poleks neil võimalik niimoodi koos rahus elada. Miski ütleb mulle, et nad ise teavad seda ning paljud oskavad seda enda kasuks ära kasutada.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/4,0, 1/800 sek, ISO 125.
Just hetk tagasi oli väga veider aga samas ohtlik situatsioon. Olukord koosnes ühest maanteekohvikust, ühest eriti iharast geist, hunnikust India rekkameestest, sisemaa turistidest ja paarist agressorist. Nad kõik olid minu ümber kogunenud ja tahtsid midagi. Kui indias keegi kuskil koguneb, siis see on nagu ideaalselt idanev seeme suurteks probleemideks. Seal kus natuke juba on, sinna koguneb minutitega tohutult palju juurde.
Asi muutus naljakast ohtlikuks väga kiiresti, kui sain aru, et keegi ei mõista mida mina räägin ja mina ei saa aru mida nemad räägivad. Agressorid hakkasid häält tõstma ja rahvast üles kütma, ning tekkis tunne, et mind hakatakse kohe kätel kandma küla keskel asuvale ohvrikivile. Hirm käsikäes adrenaliiniga kasvas mu sees peaaegu maksimumini. Mu ainuke lootus oli see buss mida ma olin juba 5 tundi oodanud ja mis selleks hetkeks oli hilinenud juba 20 minutit. Indias muidugi ei ole mõtet transpordi õigeaegsele saabumisele oma pead mängu panna.
Adrenaliin põhjas võtsin oma koti ja trügisin julmalt läbi inimeste lükates neid igasse ilmakaarde laiali. Peaaegu joostes jõudsin turvaliselt lähedal asuvasse hotelli. Buss saabus mõne hetkega ning korjas mu surmväsinud kere peale. Hotellist öeldi mulle: “They are bad people”, kuna nad olid kõike kaugusest pealt vaadanud.
Lahkusin rannast ja liigun sisemaale, kus mind ootavad põrgukuumused ja imelised maastikud.
Kuulmiseni.
Renee
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/8, 1/640 sek, ISO 2000.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/2, 1/640 sek, ISO 400.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/8, 1/640 sek, ISO 250.
Vaata kõiki “Kompaktkaameraga indias” artikleid siit
Ei ole just tavaline, et soetad endale uue asja ja pärast veel osa raha tagasi saad. Kuid valitud Canoni toodete puhul saab aga just nii olema – tagastatavad summad ulatuvad lausa 300 euroni. Ostes Photopointist näiteks Canon EOS 7D või EOS 60D peegelkaamera kere, on võimalik raha tagasi saada vastavalt 100€ ja 80€. Lisaks on kasud sees ka neil, kel plaanis soetada Canoni objektiiv või välklamp. Täpse toodete ja tagasi makstavate summade nimekirjaga saab tutvuda siin.
Kuna raha maksab sulle tagasi Canon, siis Photopointis sulle raharulle letile ei laota. Et Canoni fototehnika ostult raha tagasi saada, tuleb oma Photopointist sooritatud ost registreerida Canoni veebilehel www.refundcampaign.com. Ost peab olema sooritatud perioodil 22. aprill kuni 30. juuni ning raha saab tagasi vaid kampaanias osalevate toodete pealt. Pärast taotluse täitmist veebilehel tuleb see välja printida ning koos ostutšeki koopiaga tavapostiga Canonile läkitada. Täpsed juhised ja tingimused leiad Canoni veebilehelt.
Minu jaoks on alati kõige tähtsam saada pildile palju kohalikke inimesi. Kohalikud on vastava koha hing ja süda. India puhul ma ei räägi kindlasti müügimeestest ja muudest tegelastest kes sult midagi tahavad, vaid just nendest, kes igapäevaselt elavad selle koha niiöelda elustiili. Olgu nad siis kalamehed, põllumehed, poodnikud, või niisama vanemad härrad tänava nurgapeal aega veetmas (neid viimaseid leidub siin väga palju).
Teen seda ülima hoole ja austusega ning üritan alati tegutseda nii, et neil ei tekiks ebamugavustunnet. Siinkohal on väga tähtis ka pildist loobumine, kui selleks anta luba. Selleks peab valmis olema ja seda peab austama. Palju pilte on sellepärast tegemata jäänud, pilte mida ma juba kaugelt olen märganud ja sihipäraselt proovinud üles võtta.
Sellel reisil on mul tehniliselt võimalik ainult Sony RX1 kaamera külge keevitatud 35mm objektiiv. Setõttu keskendun keskkonnaportreedele. See tähendab, et ma võtan kaadrisse koos inimesega ka natuke teda ümbritsevat keskkonda. Midagi, millega ta tegeleb või kus ta parasjagu on. Midagi, mis annaks vihjeid selle inimese loole. Keskkonnaportreest räägin ka tulevases postituses lähemalt.
Gokarna linn on India pühalinnade nimistus suhteliselt kõrgel kohal. Palju aktiivselt töötavaid templeid ning aastaringselt festivalid. Matkasin sinna kindla eesmärgiga saada 2-3 portreed. Teadsin, et teepeale jääb üks tempel, kalurite rand ja teisel pool linna on puuviljaturg. Need on kohad, kust on lootust midagi saada. Templite juures on alati mungad trepil istumas ja aega veetmas. Kuid püha mehi võib olla raske pildile saada, just tänu nende keeldumisele.
Trepist Gokarna randa laskudes nägin kohe esimese templi juures vanemaid härrasid istumas. Kuna templi kõrval on püha allikas, siis võtsin selle kohe endale katteks. Küsisin allika kohta ja lõin niiöelda sõbralikke suhteid. Püha allika vesi pudelis lähenesin härrale, kaamera käes ning küsisin sõbralikult otse, et kas ma võin pilti tast teha. Härra oli nõus. Samal ajal kui ma allikast vett võtsin olin ma juba valmis vaadanud mis pildi ma temast teeksin. Vaikselt sättisin kaamera valmis ning nihutasin teravustamispunkti vasakusse äärde.
Tehnilist juttu rääkides – hoian kaamera alati manuaalrežiimis. Päikesega on säri umbes 1000-2000 ning ava siis vastavalt vajadusele kiirelt objektiivi pealt. Kiire säri tagab mulle terava pildi ning AUTO ISO ja AUTO WB(white balance)paneb muud asjad paika. Pildistan RAW ja JPEG formaati korraga ja tean et enamus asju saan veel hiljem korrigeerida.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/4,5, 1/100 sek, ISO 800.
Umbes 200 meetrit edasi jõudsin Gokarna randa. Seal pesitseb suhteliselt palju kalamehi, ning lootused mõni kalamehe portree saada olid suured. Kahjuks alguses paistis, et rannas ei ole kedagi peale paatide. Vaikselt matsin juba mõtet maha, kui järsku ilmus ühe paadi tagant selline pilt.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/3,5, 1/1600 sek, ISO 100.
Noor kalamees. Samamoodi, kui temalt nõusolekut pildistamiseks küsisin, siis vaikselt ilma vaatamata liigutasin teravuspunkti enamvähem õigesse kohta, et ei oleks mingit viivitust. Poisile ei tundunud väga meeldivat mu plaan, aga andis ikkagi nõusoleku. 2 kaadrit ja olemas.
Linnas astusin läbi väikesest kodusest söögikohast ja sain pildi restorani tütre tütrest. Selline klassikaline India laps, alati rõõmus ja energiline. Pildistamisel siin midagi erilist ei olnud, ava lahti, teravusta ja pildista.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/3,2, 1/200 sek, ISO 2500.
Puuviljaturg. Kindel koht heade piltide saamiseks, alati. Turg asetseb kahel pool linna peatänavat. Ühelpool kõndides vaikselt silmadega sortreerisin teiselpool olevaid inimesi. Turg oli suhteliselt tühi, niiet pildistamine võib olla natuke keeruline just tänu suurele tähelepanule mis valge mehe peale langeb. Otsisin silmadega välja kõige rõõmsama mehe ja lähenesin. Kaugel vaadates juba teadsin, et kaamera white balance ei saa väga hästi pildiga hakkama, kuna ainuke valgus paisits läbi sinise pvc katuse. Ei hakanud pead vaevama sellega ja loodan hiljem töötlusega värvid õigeks saada. Minu õnneks müüs ta just chillit. Vilja mis siinmaal on väga au sees ning ükski toit ei tule köögist välja ilma selle lisandita. Jätsin teravustamispunkti keskele, mis mõjub selle pildi juures väga hästi.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/2,5, 1/800 sek, ISO 1600.
Võtsin ühe kaadri ka chillist.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/5,6, 1/800 sek, ISO 800.
Koju sõites rõõmustasin hea saagi üle ning võtsin veel ühe pildi rickshaw juhist, marjaks tordi otsa. Hea päev!
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/2,5, 1/2000 sek, ISO 125.
Vaata kõiki “Kompaktkaameraga indias” artikleid siit
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/13, 1/100 sek, ISO 100.
Pole juba mitu päeva mingeid kannatusi kogenud, niiet väga palju midagi huvitavat kirjutada ei ole :D. Enamus mu päevad siin näevad välja sellised:
- Ärkan kell 8, kuna kuumus on nii hull, et pole võimalik magada.
- Otse voodist kõnnin 40m ookeani.
- Hommikutee.
- Hommikusöök.
- Loen või kirjutan natuke.
- Lõunauinak 2-4 tundi.
- Ujuma.
- Niisama vedelemine.
- Õhtusöök koos väikese rummi või õllega.
- Magama.
Üle päeva olen käinud ümberkaudseid kalurikülasid ja muid kohalikke kohti pildistamas. Täpselt selline õige puhkuse päevakava. Aga üritan siit kiiresti minema saada. Natuke võib ju laiselda, aga mitte lõputult. Keha annab juba tunda, et on vaja liikuda, energiad on taastunud sellest rongisõidust ja on aeg.
Räägin natuke nendest randadest. 5 paradiisi meenutavat randa järjest – mis saaks veel parem olla puhkuseks.
Esimene rand on Gokarna Beach, see on linna enda rand. Vesi ei ole ujumiseks kõlbulik ning pole seal veel kunagi välismaalasi ujumas näinud. Rand ulatub nii kaugele, kui silm seletab.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/9, 1/640 sek, ISO 160.
Teine rand on Kudle Beach, selline kommertslikum rand kus toimuvad peod ja on isegi märgata natuke vanemaealisi turiste. Rannajoon on väga lai ning ruumi jätkub paljudele.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. “Sweep Panorama” panoraamfunktsiooniga
Kolmas rand, Om Beach. Mina elan siin. Rannad lähevad edasi aina hipimaks niiöelda, seltskonnad muutuvad rohkem energilisemaks ja lillelisemaks. Rannajoon on täis restorane, mille taga on alati ka ööbimisvõimalus. Väikesed majakesed koos erinevate lisavõimalustega. Hinnad varieeruvad alates 150 rs. öö kuni 1000 rs. öö. Ma ööbin suhteliselt tagasihoidlikus 200 ruupiat maksvas hütis. Wc on eraldi õues, pesemisvõimalused on primitiivsed(ja ega siin polegi rohkem vaja) ning mis kõige tähtsam, toas on ventilaator. Ventilaator on siin arvatavasti paljude elupäästja. Öösiti on võimatu ilma selleta magada, kuna alla 25 kraadi temperatuur väga ei lange. Rannas on palju seiklejaid ja inimesi kes on tulnud Indiasse niiöelda vaimsele rännakule. Õhus on koguaeg tunda rahu ja vaatamata sellele, et ookean teeb tohutut müra on ka tunda vaikust. Mulle meeldib siin väga. Päevad on vennad, nädalapäevad ei oma mingit tähtsust(isegi ei tea juba ammu mis päev on, rääkimata veel kuupäevast) ning kella arvestatakse päikese järgi.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. “Sweep Panorama” panoraamfunktsiooniga
Edasi läheb natuke keerulisemaks. Tuleb matkata üle suhteliselt raske mäe, läbi tiheda lõunamaa metsa. Umbes 30 minuti pärast tuleb Half Moon Beach ja sealt edasi 20min on Paradise Beach. Need mõlemad olid kunagi rannad niiöelda extreemsetele hipidele. Kes tahtsid täiesti kõigest eemal olla, aga panna ka palju pidu ning drooge jne. Umbes poolteist aastat tagasi tuli ükspäev politsei ja lammutas kõik restoranid ja hostelid maani maha. Plaan oli hipid välja süüa ja ehitada asemele korralik kuurort, mis tooks palju raha sisse ja ei nõuaks niipalju järelvaatamist. Rannad surid korraks täiesti välja. Rannad mis hetk tagasi kihasid energiast, elu oli ilus ja päevad möödusid muretult. Muidugi on ka arusaadav see, et eks need peod võisid tõesti hulluks minna ja kui see aastaringselt käib, siis mingihetk kellegile see ei meeldi. Nagu Eestiski paljude asjadega. Haters will always hate. Aga selline jõuga sulgemine ei ole ainult siin juhtunud, vaid viimase aasta jooksul üle kogu India. Goas pidi olema juba suhteliselt raske leida pidusid.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/5,6, 1/1000 sek, ISO 100.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/6,3, 1/800 sek, ISO 125.
Umbes aasta tagasi naasesid sinna grupp noori, kes omade jõududega koristasid terve ranna puhtaks. Vedasid majade jäänused ja kõik muu prügi silma alt ära. Rand on puhas, aga igalpool on majade vundamendid mis aegadega on kogunud palju graffitit. Täna oli seal rannas umbes 10 inimest elamas, mõni kauem või vähem. Nagu ma ka enne mainisin, siis ekstreemsem seltskond. Paar kohalikku, kes kunagi omasid seal mõnda restorani, käivad ikka iga päev süüa, juua, sigarette ja muud nänni müümas. Aga seekord ainult suurest plastik kastist. Eluks vajaliku saab kätte.
Ühesõnaga täpselt selline koht millest noored üle euroopa räägivad koguaeg, paradiisirand.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/5,6, 1/1000 sek, ISO 160.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/11, 1/1000 sek, ISO 500.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/5,6, 1/800 sek, ISO 320.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/6,3, 1/800 sek, ISO 250.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/6,3, 1/800 sek, ISO 160.