Nätsu- ja kondoomipakkide vahelt ega laadapäeva pappkastide kuhjast selliseid nööpkuulareid juba ei leia. Razer Hammerhead Pro pakub esmalt visuaalset naudingut. Neoonroheliselt helkiva kaabliga tipneva metallist kesta sees peidavad end aga 9 mm diameetriga neodüümiummagnetid. Koostöös kuulari sisemuse hoolikalt vormitud kõlakastiga peaks need nii arvutimänguri kui ka nutitelefoniga ringi tsilliva audiofiili kuulmekanaleisse tooma iseäranis puhtad ja bassised helid. Isegi üsna kriitilised AnandTech.com arvustajad (kes suurema osa Razeri kõrvaklappide heliga sugugi rahul pole) leiavad Hammerhead`i helikvaliteedi igati korraliku olevat.
Razer Hammerhead Pro nööpkuularid on varustatud juhtme küljes oleva mikrofoniga ning nupuga, mille abil saab vastu võtta sissetuleva telefonikõne. Razeri sõnul toimivat kõrvaklappide mikrofoni/kõnealustus funktsioon kõikide kaasaskantavate mobiilsete seadmetega, kaasa arvatud iOS ja Android nutitelefonid ja tahvelarvutid. Razer Hammerhead Pro soovituslikuks jaehinnaks on 69,99€. Nööpkuularitest on olemas ka soodsama hinnaga versioon Razer Hammerhead, mille soovituslikuks jaehinnaks Euroopas on 49,99€ ja millel juhtme küljes mikrofoni/nuppu ei ole.
Ametlik pressiteade Razeri veebilehel
Pentax K-50 on otsene järeltulija eelmise aasta ühele väga kuumale peegelkaamerale – K-30‘le. Võrreldes eelmise mudeliga on tehtud nii mõnigi huvitav uuendus ning parandatud üleüldist kaamera tööd. Samal ajal ei ürita Pentax oma konkurente üle trumbata maailma kõige soodsama hinna või maailma väikseima kerega, vaid keskendub reaalselt kasutusmugavusele, töökindlusele ning pildikvaliteedile.
Pentax K-50 esimesed peegelkaamera komplektid on juba paar nädalat olemas olnud Photopointi lettidel ning tänases artiklis keskendume Pentax K-50 + 18-55mm WR musta värvi komplekti karbist välja harutamisele ning vaatame, milline antud kaamera ka reaalselt välja näeb ning saame esmased muljed võimalustest.
Olulisemad tehnilised andmed:
- 16.3MP CMOS sensor – sama, mis K-5/K-5 II ning K-30 sees peidus
- Kaamerasisene stabilisaator – tegu ikkagi Pentaxi peegelkaameraga ju
- Ilmastikukindel korpus – kokku 81 erinevat tihendit kerel
- ISO 100-51200 – sama, mis Pentax K-5 II (Võrdluseks K-30: ISO 100 – 12800, laiendatav kuni 25600)
- 1080p FullHD videosalvestus – 24, 25 või 30 kaadrit sekundis
- 921,000 piksliga 3″ LCD ekraan. Harju keskmine teravus, kuid väga hea vaatenurgaga
- SAFOX IXi+ sensoriga autofookus. Tööulatus -1 – 18EV – sama mis K-5 II juures kasutusel
- Autofookuse peenhäälestus eraldi objektiividele. Kere talletab kuni 20 erineva objektiivi info enda mälus
- Koos vaheadapteriga saab kasutada ka AA tüüpi akupatareid
Aitab nüüd numbritest ning muudest asjadest ning kiikame ka karbi sisse.
Karbis on lisaks Pentax K-50 kaamerale ka järjekordne versioon smc PENTAX DA 18-55mm f/3.5-5.6 AL WR ilmastikukindlast standardsuumobjektiivist. Viimasega ei tule enam kaasa küll mingil põhjusel päikesevarjukit (Pentax, mis teil küll sisse läinud on?). Olemas on ka akulaadija D-BC109 koos toitekaabliga, liitiumaku D-LI109 (sama, mis on kasutusel ka Pentax K-30 ja K-r juures), USB kaabel, kaamerarihm, garantiitalong, tarkvara CD ning täispikk eestikeelne kasutusjuhend. Viimane on jätkuvalt võrdlemisi haruldane nähtus, kuna enamus peegelkaameratega antakse kaasa pigem ainult lühijuhend.
Erinevalt K-30 peegelkaameraga on K-50 kere tehtud ümaram ning tundub käes natuke isegi mugavam. Suureks edasiminekuks on ka Pentaxi otsus kasutada kõikjal korpusel sama mustriga pinnaviimistlusmaterjali. K-30 on ju iga külje peal erineva tekstuuriga – naha imitatsiooniga, mummuline, auguline jne. Kõik see tekitas mulje, et K-30 on kokku pandud tootmisjääkidest. K-50 on selle koha pealt tubli edasiminek.
Komplektis kaasas olev 18-55mm objektiiv on samamoodi ilmastikukindel nagu kaamerakere. Viimase tõestuseks on kõige paremaks näiteks oranž kummitihend objektiivi bajoneti ümber. Selle eesmärgiks on sulgeda objektiiv ning kaamera kere üheks tervikuks ning takistada tolmu ning niiskuse sattumist nii objektiivi kui kaamera peeglikambrisse ja sellega ka sensorile.
Tagumine külg on samamoodi pea äravahetamiseni sarnane K-30 kaameraga ning nuppude paigutus ei ole muutunud. Erinevuseks on ainult väike disainimuudatus pöidlatoe juures, kust on eemaldatud reljeefne pinnakate. Menüüde ülesehitus ning kasutusloogika on jäetud täpselt samaks. K-50 on saanud täpselt selle sama, 100% kaadri kattuvusega suurepärase pildiotsija, integreeritud loodi, terava ning selge ekraani ning nupud, mille tabamine ka pimedas on mugav, rääkimata talvel suure külmaga ning kinnastega kasutamisest.
Sarnaselt edasijõudnutele suunatud kaameratele on ka Pentax K-50 varustatud kahe valikurattaga – üks ees ning teine taga. See lahend teeb manuaalrežiimides kaamera käsitlemise tükkmaad mugavamaks. Režiimirattal on esindatud kõik Pentaxile kohased manuaalrežiimid ning automaatrežiimid ning kaasatud ka kaks kasutajarežiimi, mida saab seadistada vastavalt enda eelistustele. Ning nagu kõikidele Pentaxitele kohane – roheline nupp, mis toob kaamera algseadetele tagasi.
Jätkates varasemate mudelitega kinnistunud traditsiooni, on K-50 varustatud mugava ning sügava käepidemega, millest on mugav kinni haarata ka ühe käega või paksude kinnastega. See jällegi tagab mugavama ning turvalisema opereerimise pea igas keskkonnas.
 |  |
Ühel küljel on K-50 kaameral kummitihendite taga peidus nii mälukaardi pesa kui ka distantspäästiku ühendamiseks mõeldud pesa. K-50 võtab vastu SD/SDHC/SDXC tüüpi mälukaarte kui ka Eye-Fi WiFi toega kaarte. Viimase puhul saab lausa kaameras seadistada, mis kvaliteediga pildid üle WiFi edastatakse. Distantspäästikupesa on standardne 2,5mm läbimõõduga, sama mis eelnevalt kõik Pentaxid kui ka tavakasutajale suunatud Canoni kaamerad kasutavad.
Teisel küljel on kummitihendi taga peidus USB/AV väljund arvutiga või teleriga ühendamiseks. Kahjuks või õnneks ei ole lisatud K-50 kaamerale HDMI väljundit. Suureks puuduseks on küll mikrofonisisendi puudumine – tuleb leppida integreeritud monomikrofoniga kaamera korpuses.
Kuna enamus Pentaxi objektiive kasutavad keresisest teravustamismootorit, siis on teravustamise režiimivalik jäetud ka kaamera kerele. Loomulikult toetab K-50 ka uuemaid KAF3 bajonetiga, SDM mootoriga varustatud objektiive.
Mugavama kasutuse nimel on pandud kaamera vasakule küljele ka eraldi lüliti RAW faili salvestuse sisselülitamiseks.
See peegelkaamera kasutab D-LI109 liitiumakut ning adapteriga D-BH109 on võimalik kasutada vooluallikana nelja AA patareid või akut. See lahend on kahtpidi kasulik – liitiumaku lubab pikemat pildistamisaega ühe laadimiskorraga. Samas võib pikemal reisil olles muretu olla, kuna AA tüüpi patareisid saab osta pea igas maailma nurgas.
Sisseehitatud välk käib K-50′l kõrgele välja, vähendades sellega punaste silmade tekkimise ohtu välgu kasutamisel. Samas ei asenda need pisikesed välgud siiski korralikku välist välku, kuid hädapäraselt ajab asja ära.
Ekraanile kuvatavat infot saab kasutaja vastavalt hetkevajadustele muuta. Valikuvariante on jagatud neli: standardne vaade, digitaalne lood, ekraan välja lülitatud ning kui on ühendatud O-GPS1 mooduliga, on näha ka kompassi.
Kaamera menüü osas pole ka midagi muutunud ning on truuks jäädud harjumuspärasele kasutajaliidesele. Olles eelnevalt kasutanud mõnda Pentaxi fotoaparaati, tunned kohe kindlalt end koduselt ka K-50 juures ning leiad iga funktsiooni harjumuspärasest kohast.
Esimesed kokkupuuted kaameraga jätsid sellest väga hea mulje – on olemas edasiminek K-30 juurest. Mitte küll väga suur, kuid on lahendatud teatud kitsaskohad võrreldes eelnevaga. K-5 II juurest võetud teravustamissensor teeb K-50′st teise Pentaxi, mis suudab hämaras teravustada ilma probleemideta. Lisades siia juba end väga hästi tõestanud sensori ning pildiprotsessori, mis tagavad suurepärase pildikvaliteedi ning dünaamika, võib oodata ainult tippklassi tulemit.
Sarnaselt ka K-30 kaameraga jätkab K-50 harjumuspärast Pentaxi tooteloogikat ning pakutakse seda fotoaparaati mitmes erinevas värvivariandis. Hetkel on Photopointi poodides kohapeal valge, punane ning must variant, kuid loota võib, et tulevikus lisandub neid veel. Seda ikka selle jaoks, et kaamera läheks käekoti värvi või hetketujudega kokku või väljendaks just Sinu isikupära. Ei, ärge mõistke mind valesti – autode, kompaktkaamerate või majade värve ju valitakse väga veidratel põhjustel, miks mitte ka siis peegelkaamerat.
Pentax K-50 kere Photopointis 649€
Pentax K-50 + 18-55mm ilmastikukindlaga komplektid Photopointis 699€
Pentax K-50 + 15-55mm + 50-200mm ilmastikukindlate objektiividega Photopointis 799€
Võin üsna kindlalt väita, et enamusele meist ei meeldi asju kaasas tassida. Pildistama minnes võtame kaamera ning vajadusel ehk mõned lisatarvikud. Kui nende hulka kuulub statiiv, siis on see tavaliselt kandekotis ja ripub õlal. Kuid mida teha, kui statiiviga pole kotti kaasas või soovid liikuda võimalikult kergelt ja vajadusel statiiv kiirelt lahti võtta? Täna näitame, kuidas võimalikult hõlpsalt ja soodsalt valmistada statiivi kanderihm.
Vaja läheb:
- teipi (kaitseks statiivi kriimustamise vastu)
- tugevamat niiti + nõela (rihma õmblemiseks)
- 2× vooliku/toru kinnitusrõngad (võib plekist ise välja lõigata)
- võtmerõngas (1-2×, vastavalt soovile)
- kanderihm – meie kasutame vana fotokoti reguleeritava pikkusega rihma, millel on kiirkinnitus
Kõigepealt valmistame kesksamba rihmakinnituse. Selleks teibime piisavalt laia ala kinni, et kinnitusrõngas statiivi ei vigastaks. Seejärel libistame rihma lahtise otsa läbi rõnga ning liigutame need teibitud alale.
Järgmine samm on selle töö juures kõige aeganõudvam: õmblemine. Lahtine rihma ots tuleks nüüd kinnitada, õmblesime umbes tolli jagu rihmast kinni. Õmbluse vastupidavust tuleks korralikult kontrollida, mida raskem statiiv, seda tugevam rihm ja kinnitus olema peavad.
Nüüd on aeg teha teine kinnitus, seekord statiivi jalale. See võib olla ka täpselt samasugune püsiv kinnitus, nagu kesksambal. Siin tegime lihtsa kiirkinnituse: rihma teise otsa (klambriga) saab võtmerõnga abil kiirelt kinnitada ja vajadusel lahti ühendada. Samasugune variant võib olla ka ju kesksambal, siis saaks rihma hõlpsalt statiivi küljest täielikult eemaldada.
Viimane ja iseenesest mõistetav samm ongi rihma vaba otsa kinnitamine vastvalminud rõnga külge. Ka siin saab seda varieerida: kas õmmelda täiesti kinni või näiteks kasutada kiirkinnitusklambrit 
.
Igal juhul jätab kinnituse disainimine piisavalt ruumi meistri enda lahenduse välja mõtlemiseks.
Nii lihtne see oligi. Kaamera kätte, statiiv selga ja pildistama!
Olen ajakirjanikuna reisinud väga erinevates riikides. Piinavalt külmades, lõikavalt tuulistes ja uskumatult märgades. Arvestades minu ameti eripära, milleks on televisiooni müstiline maailm, kätkevad need reisid erinevate telekaamerate katsetamisi. Olen siiski ammu soovinud leida sinna kõrvale kompaktset ja igasugu ekstreemsustele vastavat fotokaamerat. Tundub, et nüüd on see õnnestunud.
2013. aasta juulis avanes mul võimalus lennata nädalaks reisile Afganistani islamivabariiki. Paika, kus on vaid igav liiv ja tühi väli, seltsiks paar kunstlikult loodud rohelist silma, mille elus hoidmiseks tuleb neid suvisel ajal päevast päeva voolikust kasta. See oli ideaalne võimalus anda mu fotomasina kandidaadile korralik väljakutse. Photopoindi blogi toel sain tuhandete kilomeetrite taha kaasa isendi, mille servale pressitud nimeks Pentax ja pealkirjaks WG-3 GPS.
Tutvustuses öeldakse, et Pentax WG-3 suudab pildistada 14 meetri sügavusel vee all, see talub kukkumisi kahe meetri kõrguselt ja peab vastu 100-kilosele survele. Kui välja arvata asjaolu, et kõrbekuumuses pole seda 14-meetri sügavust vett kusagilt võtta, tundus see olevat hea katsumus.
Esmamulje
Kuigi mulle ei antud poes võimalust valida aparaadi värvi (ja ma mõistan, et see pole ühe fotoaparaadi sisu mõttes üldse primaarne!), kuid lillat karva vidinat endale kaasa pakkides tabasin end irooniliselt muigelt – see on paganama hea siht neile relvameestele, kes ihalevad üht kahvatut eurooplast Allahi juurde saata. Kõrbekarva riietuselt hakkas see lilla vidin liigagi hästi silma.
Meeldib!
Fotoaparaadi esimene pluss oli võimalus seda püksirihma, vöö või mõne aasa külge klammerdada. Kaasas olev klamber meenutab mägironijate varustuses olevat ja sestap on tuha-Juhanite jaoks sinna pealegi graveeritud – „not for climbing!”. Aga just see klamber kaotas koheselt ära probleemi – kus kaamerat hoida. Vahepeal rippus ta mul vöö küljes, ülejäänud aja kuulivesti küljes. See tähendas, et aparaat oli alati käeulatuses, kui oli vaja pilti teha.
Saabumine ja esimesed kaadrid
Kabuli lennuväljal maandudes tervitas meid lämbe kõrbekuumus. Olematu õhuniiskus ning veidralt mahe kollane valgus.
Täielikul automaatrežiimil pildistades liikusime täissoomustatud autodekolonnis Afganistani katseiministeeriumi juurde.
Eesti kaitseministri ja Afganistani ametivenna kohtumine toimus tugevalt konditsioneeritud kabinetis. Ere valgus akendest. 20 sekundit pildi tegemiseks. Ei jõua midagi sättida. Tulebki täielik ebaõnnestumine. Aknast voogav valgus rikub üldpildi. Ministrid jäävad udused – ja ma pole endiselt sisse lülitanud horisondi indikaatorit, mis aitab pildistajat kaamera asendi hoidmisel.
Kabul, Kandahar ja Camp Bastion
Brittide käsutuses olevad monstrumautod on meie soomukitega võrreldes küll pisut paremast klassist, kuid läbivusel jäävad nende näitajad alla. See Kabuli sõjaväelinnaku väheses roheluses tehtud foto on esimene, millel Pentaxi tehnika esitab realistlikke värve ja perfektset peegeldust tegelikkusest. Ilus!
Öö veetsime Kabulis Briti saatkonna territooriumil. Seal viibides pole arugi saada, mis riigiga on tegemist, sest rohelust (ka kunstlikult loodud!) on lihtsalt väga palju. Lisaks silmasin baari kõrval asuvat basseini, mille kõrval sai külma õlut limpsida. Kusagilt ei kostunud ainsatki püssipaugatust ega pommiplahvatust. See oli vaiksem kui Tallinna öö.
Briti saatkonna logoga silt andis teada, et tühjad pudelid tuleb asetada spetsiaalsesse konteinerisse. Selliseid sildikesi oli militaartsoonis ja saatkondade ümbruses ääretult palju. Naljakaid ja vähemnaljakaid.
Pildistamiseks kasutasin eelseadistatud öörežiimi, välk välja lülitatud. Statiiviks käsi. Arvutist vaatamiseks on pilti küll, lähemalt vaadates jäävad kaadrid pisut säbruseks.
Varahommikul leidsime end taas Kabuli lennuväljalt. Mõned väsinumad kasutasid ära võimaluse ja heitsid puidust lavatsitele pikali. Tund und on alati abiks.
Seejärel olime juba ameeriklaste sõjaväe-transpordilennuki Hercules pardal. Ees ootas Kandahar. Istuda tuli transpordilennuki seinte ääres olevates võrk-toolides. See oli ääretult ebamugav, eriti kui miski metallist toru jalge vahele sattus. Tagumik muutus minutitega tuimaks.
Kandahari lennuväljal tundsime Kabulist märksa kuumemat õhutemperatuuri. Eriti kui propellerlennuki tiivikud kuiva kõrbeõhu näkku puhusid. Keegi oleks nagu kerise kohal ventilaatori tööle pannud. Lennuvälja baaris müüdi värvilist jääjooki ja hot-dogi. See ideaalne vaheldus maksis kokku umbes 10 dollarit. Muide, pudelivett saab militaartsoonis kõikjalt tasuta.
Vööl rippuv kaamera oli senimaani kenasti hakkama saanud. Aga iga kord enne pildistamist tuli objektiivilt tolmu pühkida – kõrbes levib selline kummaliselt peene olemusega liiv, mis kõikjalt pragudest läbi tungib ja leiab tee isegi korralikult lukustatud kaamerakotti.
Pärast Kandaharist õhkutõustmist jõudsime järjekordse propellerlennuki pardal sihtkohta – Camp Bastionisse. See on tohutusuur sõjaväelinnak, kus platseeruvad kõikvõimalike rahvusvaheliste vägede kontingendid. Teiste hulgas Eesti – Estcon-15 (kuhu kuulub jalaväekompanii Estcoy-16). Meid võttis lennuväljal vastu kaks soomukit – kurikuulsad Pasid. Ronisime koos kaitseminister Urmas Reinsaluga selle metallist kõhtu ja tundsime hoobilt, et oleme sattunud praeahju. Kandahariga võrreldes lisandus veel mõni soojakraad. Soomuki kõhus oli Celciuse järgi umbes 70 kraadi plussi.
Eestlaste logistilises toetuspunktis asuva sauna juures näitas termomeeter varjus 46.9 kraadi. Õhuniiskus oli 0 protsenti, mis muutis temperatuuri suhteliselt talutavaks. Isegi minister Reinsalu kõneles sõduritele tund aega ühtejutti. Sinna sisse mahtusid ka sõdurite küsimused, mis enamasti kätkesid palgateemat.
Militaartsoonis kehtivad fotografeerimise ja filmimise osas ranged reeglid. Üles ei tohi võtta näiteks õhusõidukite maandumispaiku, rääkimata läbipääsupunktidest. Kui kõndisin ameeriklaste toidupoes ringi telekaamera käe otsas, võeti mind üsna kiirelt kõrvale ja uuriti, kas mul on filmimiseks luba ja mida ma seal üleüldse teen. Ja ma isegi ei filminud!
Enamik Afganistanis viibitud ajast möödus telekaameraga filmides ja need üksikud kaadrid, mis sai vööl rippuva pildimasinaga võetud, olid juhuslikud. Ometigi leidsin fotode hulgast paar pilti, mida võiks välja printida ja näiteks minister Reinsalule kinkida.
Julgen arvata, et Pentaxi WG-3 kaamera oli kõrbetingimuste jaoks sobiv ja ainult seda tüüpi fotoaparaate saabki seal kasutada. Afganistani kõrbes ei pea vastu ükski tehnikavidin, millel on liikuvad osad. Täielikult jäin rahule päevavalguses tehtud fotodega. Öisete ja hämaratingimustes tehtud piltide juures oleks pidanud tegelema rohkem käsitööga ning selleks ei jagunud lihtsalt aega. Fotoaparaadil oli küljes ka välk, kuid see töötas nagu pihukaamera välk ikka – esiplaan valgeks, taust hoomamatuks. Ja sellises tolmus püüdis välk kinni tohutult palju ebemeid, mida kummituseotsijad võiksid põhjendatult pidada teispoolsuse kehastuseks. Kompaktkaamera puhul tavaline nähtus.
Pentax WG-3 on seega hüva kaamera reisihuvilisele, kes hindab vastupidavust. Vee alla ma selle aparaadiga ei jõudnud, kuid arvustuste kohaselt saab ta ka seal hästi hakkama. Suur ekraan, lihtne menüü ja korralikult lukkude taha ära peidetud aku ning mälukaart teevad sellest vastupidava riista.
Mina tänan!
Pentax WG-3 kaamerad Photopointis
Koos DMC-FZ-70 supersuumkaameraga avalikustas Panasonic ka uue kompaktkaamera Lumix DMC-XS3, mis eelkõige oma välimusele vajaks eripreemiat – tegemist on vägagi stiilse ning õhukese kompaktkaameraga. Kuid ega ka sisemus ei jää alla välimusele ning seda kaamerat ei pea endale soetama ainult stiilsuse tõttu.
Panasonicu uus Lumix DMC-XS3 on klassikalise disainiga kompaktkaamera, mis sisaldab endas uut 14.1MP sensorit, millega on võimalik teha kõrge kvaliteediga pilte kui videklippe (1920 x 1080). Antud sensor võimaldab pildistada selgeid pilte minimaalse müraga isegi hämaras. Lisaks väärikale sensorile peidab kaamera endas ka rohkelt lisavõimalusi automaatrežiimil pildistamiseks.
Kaamera iA (Intelligent Auto) automaatrežiim võimaldab kasutajatel kogu pildistamise jätta kaamera teha ning ilma, et tulemuse üle nurisema peaks. Mega O.I.S (Optical Image Stabilizer) pildistabilisaator koostöös intelligentse ISO kontrollimise, stseenide valiku ning automaatse näotuvastusega suudab pildistada ilma, et peaksid mõtlema iga kord kaamerat välja võttes seadistuste peale. Lisaks on viidud iA seadistus pisut kõrgemale tasemele ning lisatud on selline seadistuse valik, mis võimaldab hämaras pildistades teha selgemaid, teravamaid ning parema kvaliteediga pilte. Nimelt antud režiimis pildistades teeb kaamera mitu pilti korraga ning seejärel lisab need pildid kihtidena üksteise peale, saavutades seeläbi parem tulemus kui seda oleks ühe pildi tegemisel.
Kaamerasse on pandud tavapärane 5x zoomiga (24-120 ekvivalendina) objektiiv, kusjuures Panasonic väidab antud kaamera puhul, et kui optiline zoom on 5x, siis sealt edasi minnes 10x digitaalse zoomi juurde, väheneb pildikvaliteet minimaalselt.
Välimuse poole pealt on DMC-XS3 varustatud suure 2.7″ LCD ekraaniga, mida on võimalik vaadata väga kvaliteetselt ka kõige tugevama päikesevalguse käes ning seda iga nurga alt. Klassikalise välimusega kere kõige õhem läbimõõt on 14mm, mis on suurepärane tulemus. Tuleb loota ainult, et antud kaamerat enda õhukese korpuse tõttu on mugav ning turvaline käes hoida.
Pansonic Lumix DMC-XS3 peaks kõigi eelduste kohaselt müügile jõudma aasta neljandas kvartalis, kuid hind on veel selgitamisel.
