Vaatamata pidurdamatule digitehnoloogia vallutusretkele fotomaailmas, ei ole analoog veel alla andnud. Photokina 2012 fotomessil on mitmeid analoogkaameraid ja tehnoloogiaid – nende hulgas on Fujifilm, kes muidu väga usinalt digikaameraid toodab, välja pannud midagi hoopis lihtsamat, aga samas ka lõbusamat – Instax. Nagu nimi viitab, on see midagi, mida saab kohe.
Peale pildistamist tuleb kaamera ülaosast välja pilt ja mõne minutiga ilmub paberile ka kujutis.
Kaamera objektiivil on lihtne säritusparameetrite kontroll – vaatad, mis ilm on ja keerad vastavasse asendisse. Hi-Key sealjuures teebki veidi ülevalgustatud pildid.
Kaamera sisse lülitamiseks tuleb vajutada objektiivi kõrval olevat nuppu ja välja lülitamiseks piisab, kui objektiiv uuesti sisse lükata.
Leica on Photokina messil enda valdusse haaranud terve halli ja laiutab seal ihuüksi. Isegi hall number 1, kus ta laiutab, on teistest hallidest eraldatud. Ei tea kas see on juhuslik, aga teatav eristumine ja oma rea ajamine on Leicale ju omane niiehknaa. Igatahes oli meie huviorbiidis selles Leica hallis uus rangefinder Leica M. Nii tagasihoidliku nime – isegi numbrit pole – taga aga on üldse mitte tagasihoidlik kaamera. Välimuselt on ta muidugi klassikaline Leica rangefinder, aga sisemuselt täitsa uus ja senistest Leica rangefinder kaameratest hoopis erinev. Kõige suuremaks ja olulisemaks eristuseks, millest kõik ülejäänud alguse saavad, on sensor. Leica M, erinevalt oma eelkäijatest, peidab endas CMOS sensorit (nagu ka eelnevad mudelid, on see täiskaader, ehk 24 x 36mm), samas kui eelnevad mudelid on siiani kasutanud CCD sensorit. Ja sellest sensorist saab palju alguse – full HD videorežiim, live view, ja uuendused teravustamise abistamisel.
Selline ta on – ega esmapilgul ei olegi suurt erinev eelmistest. Aga ilmselt on Leica üks kaubamärke ka tema välimus – klassikaline rangefinder.
Kere all olev luuk peidab aku kambri, mälukaardipesa ja multifunktsionaalse käepideme kontaktid. Leica M aku on ka uus ja oluliselt suurem (ning ka kauakestvam), kui eelmistel M seeria fotokatel.
Käepideme küljes on aas, läbi mille sõrmed pistes, seisab kaamera kindlamalt ja mugavamalt peos, peale selle peidab ta endas GPS vastuvõtjat.
Samuti on käepideme alaossa peidetud USB pesa, toiteadapteri pesa ja kahte tüüpi (DIN ja ISO-X) välgu sünkropesa.
Kaamerea peaololevasse välgukinga saab kinnitada EVF, ehk elektroonilise pildiotsija,
ja ka välise stereomikrofoni.
Lisaks saab mikrofoni hoidjast eemaldades kasutada seda adapterit, ühendades tavalise 3,5 mm standardotsikuga välise mikrofoni.
Üheks uueks lisatarvikuks on ka Leica R-adapter, mille abil saab Leica M ette kinnitada Leica R süsteemi objektiive, laiendades kasutatavate objektiivide valikut veelgi.
Lõpuks ometi – Canoni esimene hübriidkaamera EOS M. Siin Photokina fotomessil on Canonil neid vaatamiseks ja proovimiseks välja pandud terve rivi. Arvestades EOS M sees oleva poolkaadersensoriga on kaamera korpus tõeliselt pisike. Nii oma mõõtmete kui ka ergonoomika poolest peaks see aparaat olema meeltmööda fotohuvilisele, kes soovib endale soetada midagi, mis teeb kvaliteetsemaid pilte kui pisikese sensori ja fikseeritud objektiiviga kompaktkaamera. Küsides Ardolt otse, et “Kas sulle meeldis see kaamera?” sain vastuseks et “Jah”. EOS M – tänu oma kompaktsusele ning hästi funktsioneerivale puuteekraanile – jättis Ardole hea mulje. Häiris võib-olla see, et käepide ehk grip oli päris väike ehk pea olematu. Mehisema käepidemega kaamerat on lihtsalt mugavam hoida. Vaatame lähemalt:
Igal viiekilose hiigelkaameraga ringi jalutaval profifotograafil peaks alati taskus olema ka korralik kompaktkaamera, sest olgem ausad – ega iga hiirepoega pole mõistlik raketiheitjaga tapma minna. See kaamera peaks olema väike ja mugav, samas pakkuma nii head pildikvaliteeti kui tema mõõt võimaldab ja peavad olemas olema ka proffidele tuttavad edasijõudnud käsitsijuhtimisvõimalused. Miks mitte ei võiks see kaamera olla ka peamiseks pildijäädvustajaks harrastusfotograafile, kes tahabki vaid taskumõõdus kaamerat, ent siiski oskab lugu pidada neist väärtustest? Nikon pakub selleks kaameraks Coolpix P7700. Klõpsa video käima ja vaata mis loomaga tegu.
Kui Hasselblad kuulutas välja oma esimese peeglita kaamera, leidsid paljud, et tegemist on eksklusiivse variandiga Sony Nex 7-st. Selline vastukaja omakorda leidis Hasselbladi poolt vastureaktsiooni, milles väideti, et vaid mõned komponendid kaamerast on Sony omad – näiteks sensor ja EVF (elektrooniline pildiotsija). Vaatamata sellele, et kasutatud on Sony poolt toodetud komponentidega, olevat siiski tegu täiesti teise klassi kaameraga. Põhja panevaks argumendiks toodi siiski ainult korpuse materjalid, milledeks on tõesti kallid ja eksklusiivsed alumiinium, süsinikfiiber ja isegi kuld mõne mudeli puhul. Kas aga materjalivalik, mida kaamerat tootes kasutada, õigustab hinda, milleks on eeldatavasti 5000.- EUR-i? Photopointi ajaveeb sai seda kaamerat Photokina 2012 messil ka ise oma käes hoida ning sõrmede vahel veeretada ja ka meil on asjast oma arvamus.