Kole lugu küll. Minu vana hea karbist-välja-kaaslase Pentax K10D sensor on tolmuseks saanud. Teravamapilgulised fotohuvilised on seda juba ilmselt märganud – kasvõi näiteks viis postitust tagasi ilmunud W90 karbist-välja fotosessiooni juures. Milline häbi!

Muidugi ma märkasin seda ju ise ka, aga lihtsalt ei ole viitsinud sensorit puhastada. Selle asemel tõmbasin korra Photoshopis “Clone Stamp” tööriistaga ja korras. Aga, nagu juuresolevalt pildilt näha, siis alati ei tõmmanud ka.

Tegelikult on päris hea, et ma nii laisk olin sest nüüd ma ei peagi ise vaeva nägema. Mõned päevad tagasi nimelt lisas Photopoint oma hinnakirja taas ka sensoripuhastuse. Photopointi poodi võib tuua ükskõik millise digitaalse peegelkaamera. 2-7 päeva möödudes võib siis puhtusest särava sensoriga aparaadile järgi tulla.

Nagu öeldud, võib sensoripuhastusse tuua ükskõik mis marki digipeegleid. Toodava aparaadi aku peab olema aga kindlasti eelnevalt täis laetud ning juhul kui tegemist ei ole Canon/Nikon/Pentax kaameraga, peab aparaadi ees olema ka objektiiv. Hooldusesse toodud kaamera saab kätte hiljemalt seitsme päeva pärast. Olenevalt kaamera toomis- ja kättesaamiskohast ning konkreetsest kuupäevast võib aga kaamera kätte saada ka juba kahe päeva pärast.

Vaata lähemalt Photopointi remondi ja hoolduse hinnakirjast.

Lõpetuseks veel üks kole pilt sellest tolmupaharetist K10D sensoril. Ma viin kohe sensoripuhastusse.

Loe ka artiklit: TOLM – digitaalse peegelkaamera kuri vaenlane

Panasonic tõi eile lagedale kaks uut Micro Four Thirds süsteemi kaamerat. Soodsam, veidi kehvemate eelvaate- ja videosalvestusvõimalustega Lumix DMC-G10 ning tehniliste andmete ning videosalvestusvõime poolest vingem DMC-G2.

Mõlemat võib pidada järeltulijaks Panasonicu ja maailma esimesele, poolteist aastat tagasi esitletud hübriidkaamerale Lumix DMC-G1. Mõlemad filmivad 720P HD videot ning omavad uut pildiprotsessorit ja 12 MP sensorit. Erinevused on LCD-ekraani funktsionaalsuses (G2 oma on puutetundlik ning välja keeratav ja pööratav) elektroonilise pildiotsija lahutusvõimes ja filmiklipi kokkupakkimise meetodis. Mõlema kaamera komplektobjektiiviks on uus, senisest kergem 14 – 42 mm standardsuum.

Hübriidkaamera Panasonic Lumix DMC-G10 olulisemad tehnilised andmed

• 12.1 efektiivse megapiksliga Live MOS sensor
• Uus Venus Engine HD II protsessor koos Intelligent Resolution (teravus) funktsiooniga
• Micro Four Thirds bajonett, äralõikefaktor: 2x
• Ühildub Four Thirds objektiividega juurdeostetava adapteri abil; Samalaadsed adapterid on olemas ka teiste tootjate objektiivide jaoks
• 3.0″ LCD, 460 000 px, kaadri katvus 100%
• Elektrooniline pildiotsija: 202 000 px, kaadri katvus 100%, suurendus: 1.04x
• LCD-otsevaade kiire kontrasstituvastusel põhineva automaatse teravustamise süsteemiga
• Manuaalne juhtimine, ISO 100 – 6400; RAW faili pildistamise võimalus
• Intelligent Auto režiim (taustvalgustusega eraldi nupp selle režiimi käivitamiseks) valib stseenile vastava pildiprogrammi, tuvastab ja teravustab kaadris olevad näod, vähendab liikumisest tingitud udusust, hoiab liikuvaid objekte kaadris teravana, helestab varjualasid jne
• 26 pildiprogrammi
• Sarivõte kuni 3.2 fps
• Tolmueemaldussüsteem
• Välgupesa
• Filmiklipi režiim 1280 x 720 (30 fps) kasutades M-JPEG koodekit
• kaamera suudab filmiklipi salvestamise ajal enamiku Micro Four Thirds objektiividega teravustada jälgivalt
• SD/SDHC/SDXC mälukaardipesa
• HDMI väljund
• DMW-BLB13 liitiumaku; 380 pauku ühe laadimiskorraga
• Saadavus ja hind ei ole veel teada

 

Hübriidkaamera Panasonic Lumix DMC-G2 olulisemad tehnilised andmed

Erinevused võrreldes G10 kaameraga

• Välja keeratav ja pööratav puutetundlik 3.0″ LCD-ekraan, 460 000 pikslit.
• Kohaldatavad puutetundlikud ekraanimenüüd, teravustamine ja pildistamine sõrmega ekraanile toksates, iPhone-stiilis fotode taasesitusrežiim
• Suure lahutusvõimega elektrooniline pildiotsija: 1.44 MP. Suurendus: 1.4X (sama nagu G1 kaameral); Sensor registreerib silma läheduse pildiotsijale ning lülitab LCD-ekraani välja
• Filmiklipi režiim 1280 x 720 (kiirusega 60 fps, 30 fps) kasutades AVCHD Lite koodekit
• Eraldi nupp kaamera taga filmiklipi salvestamiseks
• Salvestab monoheli. Võimalik kasutada välist mikrofoni
• 360 pauku ühe laadimiskorraga
• Tuleb turule mustas, sinises ja punases värvitoonis
• Saadavus ja hind ei ole veel teada



 

Minu poole pöördutakse sageli küsimusega, et milline on hea ja odav objektiiv algajale foto- ja loodushuvilisele, kellel on soov pildistada tiivulisi ja neljajalgseid.

Olen ka ise kunagi sellise valiku ees seisnud ja pead vaevanud, et mida võtta ja mida jätta. Ega valik väga suur polnudki, sest objektiivi alla mõeldud summa seadis omad piirid. Olin siis teinud juba omajagu eeltööd, mistõttu langesid kohe valikust välja kõik-ühes ultra-zoomid ehk siis objektiivid, mille fookuskaugus algas lainurgast ja lõppes telega. Selline fookusvahemik oli küll ahvatlev, kuid nende joonis polnud just kiita.

Enne digitaalse peegelkaamera soetamist pildistasin Zenidiga ja MTO 500 mm f8 vene kahuriga. Vähemalt siis tundus see mulle kahurina. Oli jämedust, pikkust ja kaalugi. Fookuskaugust oli parasjagu, kuid see objektiiv oli üpris pime. Päevasel ajal sai sellega siiski linnu ja loomapilte tehtud, kuni päike pilve taha läks. Siis jäi valgust juba vajaka, vaatamata sellele, et kaameras oli 400 tundlikusega film. Vähene valgus ei taganud mulle elementaarset säri, mida ma sellel ajal käest pildistamiseks vajasin. Statiivi oma sõbrana ma siis veel ei tundnud.

Digipeegelkaamera soetamise ajaks oli minu fotokirg juba omajagu arenenud, nii et mõistsin, kui hädavajalik on statiiv ja milliseid uusi võimalusi selle kasutamine loob.

Tagasi jutu algusesse tulles, jäid mul sõelale objektiivid, millel oli fookuskaugust vähemalt 300 mm. Kuna mu digikaameral oli sensori lõike faktor 1,6 (poolkaader), siis see tõi kujutise sama suurelt pildiotsijasse, nagu oleks kasutusel (1,6 * 300) 480 mm objektiiv. Selle fookuskaugusega olin ma juba harjunud ja see mulle sobis.

Minu esimene

Minu valituks sai Sigma 70-300 mm F4-5,6 APO Macro. Saadaval oli ka tuhat krooni odavam APO tähistuseta versioon, kuid APO kasuks rääkis parem optika. Vähem kromaatilist aberratsiooni (CA), mis väljendus pildil näiteks sinaka halona ümber peenete detailide.

Nii nagu praegu soovitan esmalt fikseeritud fookuskaugusega objektiive zoomile, soovisin seda endale ka tookord, kuid paraku tundus kümmekond tuhat krooni objektiivi eest minu jaoks siis natuke liiga palju. Ka nüüd, kus ise soovitusi jagan, kuulen sageli vastuseks, et selles hinnaklassis objektiiv jääb liiga kalliks, kas midagi odavamat pole.

Siinkohal toon lühidalt välja objektiivide valiku alustades odavamatest ning lõpetades kallimate ja parematega:

1. 70-300mm f4-5.6 (Canonile, Nikonile, Pentaxile)
2. 100-300mm f4 (Canonile, Nikonile)
3. 300mm f4 (Canon, Nikon, Pentax) / 100-400mm f5.6 (Canon)

Ka fotograafias on paraku nii, et odavalt head asja ei saa, kuid vaatamata odavusele on
70-300mm f4-5.6 objektiivi hinna ja kvaliteedi suhe vägagi paigas.

Kahjuks olen viimasel ajal juhtunud lugema erinevat kriitikat selle objektiivi suunas. Näiteks, et selle objektiivi joonis ei luba suuremat väljatrükki kui A5. Lahtise ava (f5.6) joonis ei kannata pikemas otsas tõesti mingit kriitikat, kuid alates sellest, kui hakkasin 300mm otsas kasutama ava f8, ei ole minul teravusega küll mingeid probleeme olnud. Selle raha eest oli teravust küll ja küll. Objektiiv ise muutus muidugi suhteliselt pimedaks (f8), kuid nagu eespool öeldud, siis ega odavalt kõike head ei saa. Kusagilt tuleb leida kompromiss.

Rääkides joonise teravusest, kui objekt on ikka fookuses, ega pole ära värisenud/liikunud,
kannatab selle objektiiviga tehtud pilt ka A3 ja A2 väljatrükki. Vähemalt minu 8mpix kere lubas seda ja teravus jäi tipp-topp. Kes soovib ise A3 väljatrüki teravuses veenduda võib heita pilgu raamatusse „Meie inimesed“ (Pilgrim, 2008), lk 104-105, 144-145, 150-151, 226-227.

See on hea objektiiv alustajale, kes soovib pildistada nö kõike. Suumi ulatus on lai ja selle objektiiviga saab suhu ka makropiltide maitse, 1:2 suurenduse näol. Pealegi, kui see objektiiv on end ammendanud ja on soov midagi asisemat soetada, on „koolirahaks“ makstud summa väike.

Valguse poole

Mina igaljuhul ei kahetse, et alustasin digifotograafias just selle objektiiviga. Kui aga lindude-loomade pildistamise soov on kindel ja rahakott lubab, tuleks vaadata kohe valgete objektiivide poole. Valgete objektiivide all ei mõelda mitte nende värvust vaid valgusjõulisust. Näiteks ava f4, f2.8 jne. Mida väiksem number, seda valgusjõulisem objektiiv. Tõsi on ka see, et näiteks Canoni valgusjõulised objektiivid on tõepoolest ka ise värvuselt valged.

Näiteks fikseeritud fookuskaugusega 300 mm f4 objektiiv on kindla peale minek. Ideaalis võiks see olla ka (pildi) stabilisaatoriga, mis annab võimaluse kasutada käest pildistamisel ca 2 stoppi pikemat säriaega kui stabilisaatorita objektiiv. Kõnealune objektiiv sobib hästi ka 1,4 suurendusvõimega telekonverteriga ja nii saab sellest 420 mm f5.6 objektiiv. Sellise avaga säilib enamus kaameratel autofookus ning ka objektiivi joonis ei kannata oluliselt.

300 mm kõrval on Canonil valikus ka 100-400mm f4.5-5.6 suum – need kaks kipuvadki tavaliselt sõelale jääma. Kumb siis valida, kas zoom või fiks? Fiks on teravam ja valgusjõulisem, kuid suum jälle pikem ning mõnusa suumivahemikuga. 300 mm f4 soetamise juures mõtleb aga looduspiltnik sinna juurde sageli ka 1,4 telekonverteri ja sellisel juhul jääb valik järgmine:

100-400mm f4.5-5.6 vs 420mm f5.6.

See, kumb neist valida, on aga suhteliselt individuaalne. Minu valik jäi fiksobjektiivile (300 mm f4), sest konverterita on see valgusjõulisem, teravama joonisega ja ka autofookus on kiirem. Usun, et kui oleksin valinud 100-400mm oleksin ka sellega väga rahul. Need on objektiivid mida võib julgelt soovitada!

Valikust jätsin teadlikult välja eriti pikad, valgusjõulised ja kallid objektiivid, kuna need ei kvalifitseeru alustajatele mõeldud objektiividena – mis aga ei tähenda, et just sellega alustada ei võiks.

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 300mm, 1/400, f8, ISO400

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 300mm, 1/1000, f8, ISO400

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 168mm, 1/5000, f8, ISO400

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 300mm, 1/640, f10, ISO100

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 214mm, makro asend, 1/400, f10, ISO400

Canon 20D, Canon 300mm F4 IS, 1/2000, f5.6, ISO400

Canon 20D, Canon 300mm F4 IS + Sigma 1,4 telekonverter, 1/200, f5.6, ISO400

Raamatupoest käin ma mööda suure ringiga. Vahest juhtub siiski ka patustamist. Üks selline juhtum leidis aset veidi enam kui aasta jagu tgasi, kui nägin riiulil midagi õige huvitavat – tõsise välimusega Eesti loodusfoto raamat – autoriks keegi Remo Savisaar. “Loodus kutsub” oli seestpoolt kordades huvitavam kui väljast. Paeluv ja imetlusttekitav.

Mitte kaua pärast seda päeva pasundasid uudisteportaalid kellestki Remo Savisaarest seoses tema fotoga puu otsa roninud kitsekarjast. Seesinane pilt oli nimelt avaldatud legendaarses akirjas National Geographic. Siis sai lõplikult selgeks, et Remo tuleb võrgutada Photopointi ajaveebi juba niigi esinduslikku kaastöötajate armeesse.  Selle selgushetke tulemina ilmub Photopointi ajaveebis homme Remo esimene, fotodega palistatud kirjatükk.

Remo Savisaar sündis 11. juunil 1978 Tartus. Siinsamas kivikõrbenäolises Tartu linnas möödus ka tema lapsepõlv. Väiksele poisile meeldis putukaid püüda ja Emajõe ääres kalal käia. Loodusehuvi ja fotograafia ulatasid teineteisele käed viis aastat tagasi, kui Remo oma esimese digitaalse peegelkaamera soetas. Sestpeale veedab mees kogu vaba aja kaameraga looduses või raamatutest ja interneti avarustelt loomade käitumise ja olemuse kohta tarkusi ammutades.

Nende ammutuste ning vabas õhus viibimiste ladvikut saab näha Remo blogis, mis 2006. aastal maailma parimaks loodusfotoblogiks valiti. Ja seda ilma, et Remo selle tiitli pälvimiseks otseselt midagi teinud oleks.  2008. aastal valmis Remo esimene loodusfototeemaline raamat “Loodus kutsub“. 2009. aastal ilmus ajakirjas National Geographic Remo Marokos pildistatud foto kitsedest argaaniapuu otsas.

Homme siis Remo esimene artikkel Photopointi ajaveebis.

Äsja naasis Remo fotorännakutelt Lapimaalt. Sealt pärinevad ka kaks käesolevas postituses kasutatud fotot.

Photopointi veebipoe tootevalikus on 425 erinevat fotoalbumit. See hirmuäratav kogus võib esmapilgul päris segadusttekitav olla. Kõik need albumid jagunevad aga laias laastus nelja erinevasse kategooriasse (on ka muidugi selliseid disainiröögatusi, mis ühegi kategooria alla ei mahu – nendest juba ülejärgmises Point TVs). Kui neid nelja kategooriat ning nendele vastavaid tähistusi PP veebilehel teada, siis muutub albumi valimine hulga lihtsamaks. Need neli tüüpi koos vastava tähistusega on:

1. PVC materjalist (plastik) lehtedega ja kiletaskutega albumid – tähistus: MM (MiniMax)
2. Raamatköites, paberist lehtede ja kiletaskutega albumid – tähistus: BB või B (BookBound)
3. Albumid, kus pildid saab kinnitada iseliimuva kile alla – tähistus: SA (ShelfAdhesive)
4. Traditsioonilist laadi albumid kuhu pildid kinnitatakse fotonurkadega – tähistus: ST (Standard)

Neid nelja tüüpi albumeid näitab ja tutvustab Irene nüüd lähemalt. Head vaatamist.