Olen ajakirjanikuna reisinud väga erinevates riikides. Piinavalt külmades, lõikavalt tuulistes ja uskumatult märgades. Arvestades minu ameti eripära, milleks on televisiooni müstiline maailm, kätkevad need reisid erinevate telekaamerate katsetamisi. Olen siiski ammu soovinud leida sinna kõrvale kompaktset ja igasugu ekstreemsustele vastavat fotokaamerat. Tundub, et nüüd on see õnnestunud.
2013. aasta juulis avanes mul võimalus lennata nädalaks reisile Afganistani islamivabariiki. Paika, kus on vaid igav liiv ja tühi väli, seltsiks paar kunstlikult loodud rohelist silma, mille elus hoidmiseks tuleb neid suvisel ajal päevast päeva voolikust kasta. See oli ideaalne võimalus anda mu fotomasina kandidaadile korralik väljakutse. Photopoindi blogi toel sain tuhandete kilomeetrite taha kaasa isendi, mille servale pressitud nimeks Pentax ja pealkirjaks WG-3 GPS.
Tutvustuses öeldakse, et Pentax WG-3 suudab pildistada 14 meetri sügavusel vee all, see talub kukkumisi kahe meetri kõrguselt ja peab vastu 100-kilosele survele. Kui välja arvata asjaolu, et kõrbekuumuses pole seda 14-meetri sügavust vett kusagilt võtta, tundus see olevat hea katsumus.
Esmamulje
Kuigi mulle ei antud poes võimalust valida aparaadi värvi (ja ma mõistan, et see pole ühe fotoaparaadi sisu mõttes üldse primaarne!), kuid lillat karva vidinat endale kaasa pakkides tabasin end irooniliselt muigelt – see on paganama hea siht neile relvameestele, kes ihalevad üht kahvatut eurooplast Allahi juurde saata. Kõrbekarva riietuselt hakkas see lilla vidin liigagi hästi silma.
Meeldib!
Fotoaparaadi esimene pluss oli võimalus seda püksirihma, vöö või mõne aasa külge klammerdada. Kaasas olev klamber meenutab mägironijate varustuses olevat ja sestap on tuha-Juhanite jaoks sinna pealegi graveeritud – „not for climbing!”. Aga just see klamber kaotas koheselt ära probleemi – kus kaamerat hoida. Vahepeal rippus ta mul vöö küljes, ülejäänud aja kuulivesti küljes. See tähendas, et aparaat oli alati käeulatuses, kui oli vaja pilti teha.
Saabumine ja esimesed kaadrid
Kabuli lennuväljal maandudes tervitas meid lämbe kõrbekuumus. Olematu õhuniiskus ning veidralt mahe kollane valgus.
Täielikul automaatrežiimil pildistades liikusime täissoomustatud autodekolonnis Afganistani katseiministeeriumi juurde.
Eesti kaitseministri ja Afganistani ametivenna kohtumine toimus tugevalt konditsioneeritud kabinetis. Ere valgus akendest. 20 sekundit pildi tegemiseks. Ei jõua midagi sättida. Tulebki täielik ebaõnnestumine. Aknast voogav valgus rikub üldpildi. Ministrid jäävad udused – ja ma pole endiselt sisse lülitanud horisondi indikaatorit, mis aitab pildistajat kaamera asendi hoidmisel.
Kabul, Kandahar ja Camp Bastion
Brittide käsutuses olevad monstrumautod on meie soomukitega võrreldes küll pisut paremast klassist, kuid läbivusel jäävad nende näitajad alla. See Kabuli sõjaväelinnaku väheses roheluses tehtud foto on esimene, millel Pentaxi tehnika esitab realistlikke värve ja perfektset peegeldust tegelikkusest. Ilus!
Öö veetsime Kabulis Briti saatkonna territooriumil. Seal viibides pole arugi saada, mis riigiga on tegemist, sest rohelust (ka kunstlikult loodud!) on lihtsalt väga palju. Lisaks silmasin baari kõrval asuvat basseini, mille kõrval sai külma õlut limpsida. Kusagilt ei kostunud ainsatki püssipaugatust ega pommiplahvatust. See oli vaiksem kui Tallinna öö.
Briti saatkonna logoga silt andis teada, et tühjad pudelid tuleb asetada spetsiaalsesse konteinerisse. Selliseid sildikesi oli militaartsoonis ja saatkondade ümbruses ääretult palju. Naljakaid ja vähemnaljakaid.
Pildistamiseks kasutasin eelseadistatud öörežiimi, välk välja lülitatud. Statiiviks käsi. Arvutist vaatamiseks on pilti küll, lähemalt vaadates jäävad kaadrid pisut säbruseks.
Varahommikul leidsime end taas Kabuli lennuväljalt. Mõned väsinumad kasutasid ära võimaluse ja heitsid puidust lavatsitele pikali. Tund und on alati abiks.
Seejärel olime juba ameeriklaste sõjaväe-transpordilennuki Hercules pardal. Ees ootas Kandahar. Istuda tuli transpordilennuki seinte ääres olevates võrk-toolides. See oli ääretult ebamugav, eriti kui miski metallist toru jalge vahele sattus. Tagumik muutus minutitega tuimaks.
Kandahari lennuväljal tundsime Kabulist märksa kuumemat õhutemperatuuri. Eriti kui propellerlennuki tiivikud kuiva kõrbeõhu näkku puhusid. Keegi oleks nagu kerise kohal ventilaatori tööle pannud. Lennuvälja baaris müüdi värvilist jääjooki ja hot-dogi. See ideaalne vaheldus maksis kokku umbes 10 dollarit. Muide, pudelivett saab militaartsoonis kõikjalt tasuta.
Vööl rippuv kaamera oli senimaani kenasti hakkama saanud. Aga iga kord enne pildistamist tuli objektiivilt tolmu pühkida – kõrbes levib selline kummaliselt peene olemusega liiv, mis kõikjalt pragudest läbi tungib ja leiab tee isegi korralikult lukustatud kaamerakotti.
Pärast Kandaharist õhkutõustmist jõudsime järjekordse propellerlennuki pardal sihtkohta – Camp Bastionisse. See on tohutusuur sõjaväelinnak, kus platseeruvad kõikvõimalike rahvusvaheliste vägede kontingendid. Teiste hulgas Eesti – Estcon-15 (kuhu kuulub jalaväekompanii Estcoy-16). Meid võttis lennuväljal vastu kaks soomukit – kurikuulsad Pasid. Ronisime koos kaitseminister Urmas Reinsaluga selle metallist kõhtu ja tundsime hoobilt, et oleme sattunud praeahju. Kandahariga võrreldes lisandus veel mõni soojakraad. Soomuki kõhus oli Celciuse järgi umbes 70 kraadi plussi.
Eestlaste logistilises toetuspunktis asuva sauna juures näitas termomeeter varjus 46.9 kraadi. Õhuniiskus oli 0 protsenti, mis muutis temperatuuri suhteliselt talutavaks. Isegi minister Reinsalu kõneles sõduritele tund aega ühtejutti. Sinna sisse mahtusid ka sõdurite küsimused, mis enamasti kätkesid palgateemat.
Militaartsoonis kehtivad fotografeerimise ja filmimise osas ranged reeglid. Üles ei tohi võtta näiteks õhusõidukite maandumispaiku, rääkimata läbipääsupunktidest. Kui kõndisin ameeriklaste toidupoes ringi telekaamera käe otsas, võeti mind üsna kiirelt kõrvale ja uuriti, kas mul on filmimiseks luba ja mida ma seal üleüldse teen. Ja ma isegi ei filminud!
Enamik Afganistanis viibitud ajast möödus telekaameraga filmides ja need üksikud kaadrid, mis sai vööl rippuva pildimasinaga võetud, olid juhuslikud. Ometigi leidsin fotode hulgast paar pilti, mida võiks välja printida ja näiteks minister Reinsalule kinkida.
Julgen arvata, et Pentaxi WG-3 kaamera oli kõrbetingimuste jaoks sobiv ja ainult seda tüüpi fotoaparaate saabki seal kasutada. Afganistani kõrbes ei pea vastu ükski tehnikavidin, millel on liikuvad osad. Täielikult jäin rahule päevavalguses tehtud fotodega. Öisete ja hämaratingimustes tehtud piltide juures oleks pidanud tegelema rohkem käsitööga ning selleks ei jagunud lihtsalt aega. Fotoaparaadil oli küljes ka välk, kuid see töötas nagu pihukaamera välk ikka – esiplaan valgeks, taust hoomamatuks. Ja sellises tolmus püüdis välk kinni tohutult palju ebemeid, mida kummituseotsijad võiksid põhjendatult pidada teispoolsuse kehastuseks. Kompaktkaamera puhul tavaline nähtus.
Pentax WG-3 on seega hüva kaamera reisihuvilisele, kes hindab vastupidavust. Vee alla ma selle aparaadiga ei jõudnud, kuid arvustuste kohaselt saab ta ka seal hästi hakkama. Suur ekraan, lihtne menüü ja korralikult lukkude taha ära peidetud aku ning mälukaart teevad sellest vastupidava riista.
Mina tänan!
Pentax WG-3 kaamerad Photopointis
Pildil on Panasonic FZ-70 koos juurde ostetava telekonverteriga DMW-LT55. Maksimaalne fookuskaugus sellisel juhul on 2040mm.
Kui sulle meeldib suumida, siis oled õiges kohas. Täna esitletav Panasonic Lumix DMC-FZ70 digikaamera on varustatud objektiiviga, mille fookuskauguste ulatuseks (35mm ekvivalendina) on 20-1200 mm. Seega on selle objektiivi suumikordajaks 70x – enam, kui ühelgi teisel tavakasutajaile valmistatud digikaameral maailmas. Vast veel tähelepanuväärsemgi on aga fakt, et selle objektiivi maksimaalne lainurk on laiem, kui ühelgi teisel sarnasel supersuumkaameral. Nõnda paindlik suumivahemik tundub lausa ideaalsena selleks, et püüda kaadrisse nii kaugeid objekte kui ka laiu panoraamvaateid. Seejuures pole objektiiv sugugi pimedam kui supersuumidel tavaliselt. f/2.8 – f/5.9 on ju näiteks valgusjõulisemgi kui 50x suumiga ja 24mm lainurgaga Canon SX50 f/3.4 – f/6.5 tulemus.
Lisaks võimsale suumile võib Panasonic Lumix DMC-FZ70 juures esile tõsta uut 16.1MP CMOS sensorit, mis suudab Panasonicu sõnul salvestada pilte 10-15% võrra digimürast puhtamana (võrreldes eelkäija FZ62 tulemusega). Veel on uuel supersuumil RAW failide salvestamise võimalus, 9 fps sarivõte (aga maksimum 3 kaadrit järjest o_O). 3″ LCD-ekraan on pettumus, sest sellele ei ole kahjuks raatsitud lisada piksleid enam kui 460 000. Samuti ei paku ilmselgelt mõnu elektroonilise pildiotsija abil kadreerimine, sest see näitab pilti vaid 202 000 piksli abil (Fujifilm SL1000 vastavaks näitajaks on 920 000 px). Kaamera peal paistva võre taga peidab end stereo-suundmikrofon, mis on varustatud tuulefiltriga ning mis on Panasonicu sõnul võimeline koos objektiiviga ka enda salvestusnurka muutma.
Lumix DMC-FZ70 asetub Panasonicu kaamerahierarhias supersuumide kategooria kõige kõrgemale astmele, senise DMC-FZ62 asemele. Otsesteks konkurentideks uuele aparaadile on sellised supersuumid nagu Canon PowerShot SX50 HS, Fujifilm FinePix SL1000 ja Sony Cyber-Shot HX-300.
“Sony asub peagi esitlema oma uut nutitelefonide lipulaeva, mille olulisimaks omaduseks on kaamera. Sellised kuulujutud on veebiruumis ringlenud juba mitu nädalat. Viimastel päevadel on esile kerkinud ka uue telefoni tootefotod, tehnilised andmed ning arvatav avalikustamise kuupäev. Milline see nutitelefon siis tuleb?
Hetkel koodnime “Honami” kandva telefoni olulisimaks trumbiks teatakse olevat kaamera. Ja kuidas see teisiti olla saakski – on ju kõik suuremad konkurendid hiljuti välja tulnud telefonidega, mille fookuses on paremad fotod ja ilusam video. Näiteid ei pea kaugelt otsima: säravaks kolmikuks on HTC One oma 4MP ultrapixel kaameraga, Samsung Galaxy Zoom oma suumobjektiiviga ja loomulikult Nokia Lumia 1020 oma 41 MP sensori ja PureView tehnoloogiaga. Tundub, et Sony ei proovi selle trio vastu minna millegi erilisega, vaid kasutab vanu häid relvi:
- Esiteks suurem sensor – see peaks Honami`l tulema sama suur nagu keskmisel kompaktkaameral ehk 1/2.3″
- Teiseks rohkem piksleid – räägitakse 20,7 MP lahutusvõimest, mis peaks küll teoorias andma hämaras pildistades eelise HTC telefonile
- Kolmandaks komponendiks on muidugi parem pilditöötlusprotsessor, mis digimüraga paremini hakkama saab.
Lisaks nendele kolmele uuendusele peaks Sony uue telefoni kaamera teenistuses olema veel G-tähistusega (ehk eriti kvaliteetse klaasiga) f/2.0 objektiiv ning ühte LED-tulukest pildistamisel toetav Xenon välklamp.
Honami muud tehnilised andmed peaksid tulema sellised, nagu ühele lipulaevaks olevale nutitelefonile kohane. Suur 5″ Full HD lahutusvõimega LCD-ekraan, neljatuumaline 2.2 GHz 800 Qualcomm Snapdragon protsessor, 2 GB RAM mälu ja 16 GB sisemälu. Eraldi väärib vast ära märkimist 3000 mAh mahtuvusega aku, mis – arvestades telefoni õhukesust – on üsna märkimisväärne saavutus.
Sony vingeima kaameratelefoni esitlus saab kõigi eelduste kohaselt toimuma 04. septembril. Just siis – paar päeva enne IFA elektroonikamessi algust toimub Sony ametlik esitlusüritus ning ma söön oma kaamerarihma, kui seal seda telefoni rahvale ei näidata. Loodetavasti toob see päev meile ka mõne uue NEX-kaamera, miks mitte ka uue täiskaadersensoriga NEX`i. See on aga juba teine teema. Photopointi Ajaveeb on igatahes septembri alguses oma kaamerarihmadega Berliinis platsis ning toob sealt oma lugejateni kõik huvitavamad palad.
Profikvaliteediga digikaamerad ei ole enam ammu vaid elukutseliste fotograafide pärusmaaks. Internet on samas arenenud tohutuks meedia- ja turunduskoletiseks, mis januneb uute fotode järele. Sellises olukorras on igal fotohuvilisel lihtsam kui kunagi varem enda pildistatud fotodega raha teenida. Rääkimata võimalustest kalli raha eest soetatud kaameraga enda tuttavatele-sugulastele väikest pildistamisteenust pakkuda.
Kas sina oled neid võimalusi kasutanud?
Note: There is a poll embedded within this post, please visit the site to participate in this post's poll.
Tänavusel Tamroni makrofoto konkursil oli võistlustules 1899 tööd. See rekordiline arv pilte avas makromaailma väga erinevast küljest. Konkursile saadetud fotode seas oli nii lilli, liblikaid ja lemmikuid kui ka makromaailma kiskjaid, hästi hoitud saladusi ning peeneid struktuure. Kõiki põnevaid lähikaadreid uurisid ja hindasid fotograafid Urmas Tartes, Sven Začek ja Toomas Ili.
Tamroni makrofoto 2013 parimad on:
I koht
“Öö” liblikas
Autor Arseniy Semyonov
Auhind: 1000€ väärtuses Tamroni tooteid Photopointist
Žürii kommentaar: See kaader lummas juba pisipilti vaadates. Suure foto avanedes ärkas suveöine heinamaa justkui uuesti ellu, koos kõigi oma lõhnade ja häältega. Ei ole palju neid pilte, mis niiviisi emotsiooni edasi annavad. Tähelepanu köitis ka uudne lahendus liblikapiltide valdkonnas. Kuna makrofotograafia on hästi kättesaadav fotograafia valdkond, siis otsis žürii midagi teistsugust ja uut. Oli ka palju häid ja korrektselt vormistatud võtteid, kuid eks inimene on juba selline olevus, et midagi teistsugust hakkab kohe silma. Öös toimuva pildistamine nõuab fotograafilt sisulist leidlikkust ja ka tehnilist pealehakkamist. Kui lisada siia ka järeltöötluse fantaasiat, siis on võimalik saada põnev tulemus, kus looduslugu ja inimese nägemus põimuvad omavahel tervikuks.
II koht
Nägemine olla huvitav ainult seetõttu, et vaadelda saab mitmest küljest. E. M. Remarque
Autor Kaido Muttik
Auhind: 750€ väärtuses Tamroni tooteid Photopointist
Žürii kommentaar: Tõeliselt hästi tabatud hetk! Suur ja väike loom ühes kaadris. Seekord on väike kiusaja rollis. Oli see niimoodi planeeritud või õnnelik juhus, ei oma hetkel enam tähtsust. See on humoorikas tabamus kahe looma visuaalsest kokkupuutest. Mis kärbse ja hobuse peades tegelikult toimub, teavad vaid osalised ise.
III koht
Kes seal on?
Autor Risto Hunt
Auhind: 500€ väärtuses Tamroni tooteid Photopointist
Žürii kommentaar: Pildil on kelmikust, kontrasti ja vormimängu. Lillakate ohete tagant paistvad liidriku rohelised silmad jätavad mulje nagu kohtuks mõne seninägematu olendiga. See pilt on ehe näide sellest, kuidas liik keskkonnaga ühte sulab. Kõiksugu liidrikud on makropiltnike hulgas väga hinnatud modellid. Siin on fotograaf tabanud tavalise motiivi, kuid lahendanud selle uudsel moel. Kiitus pildi autorile õige nurga alt vormistatud toreda kaadri eest. Niisugune peitumine käib nende putukate eluga igapäevaselt kaasas, sest ööseks tuleb endale leida turvaline puhkepaik, mis jääks potentsiaalsetele röövlitele kättesaamatuks ka hommikuvalguses, mil liidrike tiivad on kaetud kastepiiskadega ning pogenemine on raskendatud või lausa võimatu. Hea eluline hetk, mille teeb fotona mõnusaks ka ilus üleminek taustas ja korrektne teravus.
Lisaks professionaalse žürii poolt valitud esikolmikule andis oma hääle parima makrofoto poolt ka publik. Publikuhääletus kestis Snäpis kogu konkursi vältel ja hääletada said registreerunud kasutajad.
Publiku lemmik:
Peegeldus
Autor Priit Nuggis
Eriauhind Tamronilt: 2x 100 tasuta digifoto trükk Photopointis, 5GB ruumi Snäpis, Tamron MagLite taskulamp, Tamroni kott
Žürii poolt äramärgitud tööd:
Aliens
Hiidämblik takjal
Hommikune jalutuskäik
Kao mu teelt
Kristallkera
Kuldne
Kummikommid
Loojangu rüütel
Meteoriit
Mullid mullid
Mõjuvõimas lill
Ootel
Palmisaarel
Paduvihm
Päeva lõpp
Seenele
Sipelga sillerdav hommik
Tuli
Uduvalge
Valguse suunas
****
