Sony STL α55 ja STL α33 – peegel- või hübriidkaamerad?
autor: Lauri Veerde

Sony poolt eile esitletud poolläbipaistva peegliga digikaamerad STL α55 ja STL α33 on kahtlemata kõigist teistest fotokaameratest erinevad. Kui nii, siis millisesse klassi nad kuuluvad? Kas nad on hübriidkaamerad (peegelkaameraile omast optilist pildiotsijat neil ju ei ole), peegelkaamerad (nende ette ei saa ju ilma lisavahendita kinnitada hübriidkaamerate objektiive ning neil on peegel) või täiesti uut tüüpi kaamerad?

Kas STL α55 ja STL α33 on peegelkaamerad?

Kõik oleneb ilmselt sellest, kuidas defineerida sõna „peegelkaamera”. Wikipedia kirjutab, et „peegelkaamera on kaamera mille mehaaniline peeglisüsteem ning pentaprisma juhivad objektiivist siseneva valguse kaamera taga olevasse pildiotsijasse“. Sony uutel kaameratel on küll peegel, kuid see täidab sootuks teistsugust funktsiooni kui ülalolevas definitsioonis sedastatud. Pildiotsija ja pentaprisma siin puuduvad ning seetõttu ei ole STL α55 ja STL α33 näol tegemist peegelkaameratega.

Kas STL α55 ja STL α33 on hübriidkaamerad?

Kuidas aga defineeritakse sõna”hübriidkaamera”? Kuna see kategooria on alles tekkinud, siis ei ole selle piirid väga konkreetselt ja üheselt määratletud. Inglise keeleruumis on jõutud vaikivale konsensusele ja hakatud Micro Four Thirds kaameraid (Panasonic G-seeria, Olympus PEN) ja APS-C sensoritega hübriide (NEX, Samsung NX) nimetama „Mirrorless interchangeable lens camera“ ehk eesti keeles „ilma peeglita, vahetatavate objektiividega kaamera“. Selle, üldtunnustatud nimetuse kohaselt on hübriidkaamera olulisemateks omadusteks: 1. Peegli puudumine ja 2. Vahetatavad objektiivid.

STL α55 ja STL α33 kaamerail saab objektiive kahtlemata vahetada. Seega vastavad need aparaadid hübriidkaameraks olemise teisele tingimusele. Hoopis keerulisem on aga esimese tingimusega. Hübriidkaameral ei tohi olla peeglit – Sony mõlemal uuel kaameral see aga on.

Tähele tuleb aga panna, α55 ja α33 sees olev peegel on oma olemuselt ja funktsioonilt hoopis teistsugune, kui hübriidkaamerate nimetuses nõutud on. Wikipedia kirjutab, et „mirrorless  interchangeable lens camera“ paralleelväljendiks on „electronic viewfinder interchangeable lens camera“ ehk „elektroonilise pildiotsijaga , vahetatavate objektiividega kaamera“.

Neid kahte paralleelmõistet üksteisega võrreldes saab selgeks, et sõna „peegel“ on siin defineeritud tema funktsiooni läbi, mitte füüsiliste omaduste põhjal. Hübriidkaameras ei tohi olla peeglit, mis peegeldaks valgust optilisse pildiotsijasse. Ehk – tal ei tohi olla optilist pildiotsijat.

Tõepoolest – pindu, mis valgust vähemal või suuremal määral peegeldavad ning mida seega peegelpindadeks ehk peegliteks nimetada võib, on ka kõige tavalisemate hübriidkaamerate sees küllaga. Sellist aga, mis valgust pildiotsijasse peegeldaks ning mis pildistamisel sensori eest lahkuks, tavalistel hübriididel ei ole. Seda ei ole ka STL α55 ja STL α33 kaamerail. Seega vastavad need kaamerad Hübriidkaamerateks olemise tingimustele.

Kas STL α55 ja STL α33 kuuluvad ehk hoopis uude kategooriasse (nagu tundub arvavat Sony)?

Sony nimetab α55 ja α33 kaameraid „Translucent Mirror Technology digital camera”. Jääb selgusetuks, kas ta soovib vaid eristada neid kahte kõigist teistest kaameratest või annab koguni mõista, et need peaksidki kuuluma täiesti uude kategooriasse.

Kõigist teistest hübriidkaameratest eristab neid eelkõige kaks iseloomustajat: 1. Nende ette saab ilma adapteriga kinnitada samu objektiive nagu tootja peegelkaamerate ettegi. 2. neil on kontrasttuvastusega autofookuse asemel faasituvastusega autofookus. Need ei ole aga piisavad selleks, et tunnistada need kaks kaamerat eraldi klassi kuuluvaks.

Lõppotsus

Seega on ka  STL α55 ja STL α33 kaamerad „ilma (pildiotsijasse valgust peegeldava) peeglita, vahetatavate objektiividega kaamera“ ehk „elektroonilise pildiotsijaga , vahetatavate objektiividega kaamera“ – eesti keeles lühidalt – hübriidkaamera.

Sony esimesed videorežiimiga peegelkaamerad α580 ja α560
autor: Lauri Veerde

Eile oli Sony`l tähtis päev. Lisaks kolmele fiksobjektiivile ning uudse tehnoloogiaga varustatud hübriidkaameratele esitles firma veel kahte digitaalset peegelkaamerat. α580 ja α560 erinevad teineteisest ainult sensori ning sellest tulenevate pisemate parameetrite poolest. α 560 aparaadil on seesama 14.2 CMOS-sensor, mida peidavad endas NEX-3 ja NEX-5 ning STL α33 hübriidid. α580 on aga pisut vingem relv ja omab STL α55 kombel uut 16,3 MP CMOS sensorit.

α580 ja α560 on Sony esimesed peegelkaamerad, millega saab filmida videot. Pärastiseks töötluseks sobivam AVCHD formaat filmib 1080i klippe kiirusega 60 kaadrit sekundis. Rohkem kokku pakitud, kuid koheseks vaatamiseks sobivamasse MP-4 vormingusse talletatakse 1440 x 1080 piksli suurune  video (30 fps). Sarivõtet on võimalik klõbistada üllatavalt kiirelt – kuni 7 fps (ilma automaatse teravustamiseta). Autofookusega saab pildistada 3 kaadrit sekundis, mis – võrreldes näiteks α 390 vastava näitajaga (2,5 fps) – ei ole väga halb tulemus.

Nii α560 kui ka eriti α580 näol on tegemist väga kõvade konkurendiga Canon EOS 500D ja Nikon D5000 kaameraile (Canon 550D on juba veidi kallim kaamera ning märksa paremate videoomadustega). Mäletatavasti kirjutas Dpreview oma STL α55 ülevaates uue 16.3 MP sensori mürataseme kohta päris kiitvaid sõnu. Lisagem siia ka videorežiim, 15-punktiline autofookus, 1200-tsooniline särimõõtmine, 3” hea lahutusvõimega kallutatav LCD, vastupidav aku (1050 laksu ühe laadimiskorraga) ja olemegi saanud ühe väga korraliku kaamera. Vähemasti teoorias.

α580 digipeegli lubab Sony turule tuua 2010 oktoobris, α560 aparaadi aga 2011 aasta esimeses kvartalis.

Sony ametlik pressiteade

Sony α560

Sony α580

Sony esitleb poolläbipaistva peegliga digikaameraid STL α55 ja STL α33
autor: Lauri Veerde

Sony täna esitletavad fotoaparaadid STL α55 ja STL α33 ei ole peegelkaamerad ega ka päris NEX-seeria sarnased hübriidkaamerad. Digipeeglitest eristab neid uusi masinaid optilise pildiotsija puudumine. Hübriidkaameratest aga peegli olemasolu, mõõtmed ning E-bajoneti asemel tavalise α-bajoneti olemasolu.

Need aparaadid on oluliseks verstapostiks Sony ning ilmselt ka kogu kaameratööstuse arenguloos. Uudsed tehnilised lahendused teevad võimalikuks (selles klassis) enneolematu sarivõttekiiruse – 10 kaadrit sekundis. Sellele näitajale suudavad vastu astuda vaid profikaamerad nagu Canon EOS 1D Mark IV Või Nikoni D3S. Lisaks on uued aparaadid võimelised kiireks faasituvastusega automaatseks teravustamiseks LCD-otsevaate režiimis ning sujuvaks jätkuvaks teravustamiseks filmiklipi  salvestamisel. Kuidas see kõik saavutatud on, sellest lähemalt allpool. Enne seda aga klassikalisematest funktsioonidest ning omadustest.

Sensor

STL α33 sees on sama 14,2 MP CMOS sensor, mida kasutavad Sony hübriidkaamerad NEX-3 ja NEX-5. STL α55 peidab endas aga täiesti uut, Sony α kaamerate seas seni suurima lahutusvõime/pikslite hulgaga 16.7 MP CMOS sensorit. Kaks kaamerat erinevadki teineteisest peamiselt sensori poolest. α55 omab veel sisseehitatud GPS-seadet ning 10 fps sarivõtte võimalust.

Nii STL α55 kui ka STL α33 sensori tundlikkust saab seadistada vahemikus ISO 100 – ISO 12 800 (multi-shot NR režiimis ka ISO 25 600). Dpreview STL α55 kaamera esmases ülevaates selgus, et uue sensori müranäitajad on positiivselt madalad – digimüra muutub nähtavaks alles ISO 800 juures ning väikeste väljatrükkide puhul võib vabalt kasutada isegi maksimaalset ISO 12 800 seadistust.

LCD ja elektrooniline pildiotsija

STL α55 ja STL α33 on esimesed Sony α-seeria kaamerad, millel on täielikult välja keeratav ja pööratav ekraan. Vajadusel saab selle keerata  tagurpidi nii et LCD pealispind kahjustatud ei saaks ning muidugi aitab see pildistajat keerulisemates kadreerimisolukordades. Mõlema kaamera LCD-ekraanid on identsed – 3” diagonaaliga ning väga hea lahutusvõimega – mahutavad 921 000 px (tavalised kompaktkaamerate ja algajaile suunatud peegelkaamerate ekraanidel on tavaliselt umbes 500 000 pikslit).

Optilise pildiotsija asemel on uutel kaameratel elektrooniline pildiotsija. Dpreview STL α55 kaamera esmase ülevaate hinnangul on selle esitlusvõime suurepärane. Sellele mahutatud 1,4 MP kindlustavad pisikese LCD-ekraani väga hea lahutusvõime nii et selle abil saab probleemideta ka keerulisemaid objekte teravustada.

STL α55

Videorežiim

Nii STL α55 kui ka STL α33 kaameraga on võimalik salvestada Full HD videoklippe. Neid võib filmida kahes vormingus – pärastiseks töötluseks sobivam AVCHD formaat filmib1080i klippe kiirusega 60 või 50 kaadrit sekundis. Rohkem kokku pakitud, kuid koheseks vaatamiseks sobivam MPEG-4 vorming filmib 1080p videot 20 või 25 kaadrit sekundis.

Kasuliku omadusena videorežiimi juures on sisend välise mikrofoni jaoks ning loomulikult sujuv automaatne teravustamine filmimise ajal.  Negatiivseks aspektiks on aga see, et filmiklipi säritust ei ole võimalik seada manuaalselt. Ehk on Sony`l seda funktsiooni plaanis tarkvarauuendusega täiustada…

Sarivõte

Sony uute kaamerate sarivõte on ülikiire. α33 kaamera on võimeline klõbistama 20 RAW/35 JPFG faili järjest kiirusega 6 fps (7 fps automaatse särituse korral (kui ava on fikseeritud kõige lahtisemasse asendisse)).  α55 kaamera tulistab tavaolukorras samuti 6 fps kiirusega – programmirattale märgitud automaatse säritusega sarivõtterežiim on aga võimeline 10 fps esituseks. Dpreview toob oma esmases ülevaates aga ära mõningad, selle kiire sarivõtte varjuküljed. Nimelt toimib autofookus ainult siis, kui kasutatakse automaatset sarivõtterežiimi. Samuti ei suuda kaamera anda sarivõtte ajal pildistajale adekvaatset infot kadreeringu kohta.

Uudne tehnoloogia

Micro Four Thirds aparaatidega alguse saanud hübriidkaamerad on kantud ühestainsast ideest – ideaalne fotoaparaat peab olema võimalikult kompaktne ning sealjuures säilitama peegelkaamerate põhieelised – vahetatavad objektiivid ning suure sensori.

Kuigi STL α55 ja STL α33 on peegelkaameratest oluliselt väiksemate mõõtmetega, ei olnud Sony põhieesmärgiks nende loomisel kompaktsus. Sony keskendus eelkõige funktsionaalsusele ning soovis luua kaamerat, mis lahendaks seniseid peegelkaameraid iseloomustanud automaatse teravustamise probleemid LCD-ekraanilt kadreerides. Tavaliste digipeeglite ekraanilt kadreerides on automaatne teravustamine (sõltuvalt valitud teravustamismeetodist) kas aeglane või kohmakas (ekraani otsevaade lülitatakse teravustamise ajaks välja). Seetõttu ei ole ekraanilt kadreerides mugav pildistada ning ammugi mitte filmida, sest peegelkaamera ei teravusta filmimise ajal automaatselt ise.

Sony viskas tavalise peegelkaamera seest välja optilise pildiotsija. Peegel jäi, kuid see on hoopis erinev peegelkaamerate sees olevast. Esiteks ei liigu ta pildistamise ajal üles – ta on fikseeritud. Teiseks on see poolläbipaistev, peegeldades 30% valgusest üles, teravustamissensorile ning ülejäänud 70% pildisensorile otse peegli taga.

Selline konstruktsioon tagab eraldi sensorit kasutava faasituvastusega automaatse teravustamise toimimise kogu aeg – nii pildistades, sarivõttel kui ka filmides. Faasituvastusega autofookus on aga oluliselt kiirem, kui teistes peegelkaamerates otsevaate ajal pakutud alternatiiv – kontrasttuvastusega autofookus.

Saadavus ning hind

STL α55 ja STL α33 kaameraid on Sony Euroopa pressiteate kohaselt turule oodata juba septembrikuus. Hinda Sony veel Euroopa jaoks maininud ei ole.

Mõtlemapanev on selle kõige juures see, et kui Sony juba praegu sellised kaamerad avalikustab, siis millega firma veel täpselt kuu aja pärast algaval Photokina messil välja tulla plaanib?

STL α55

STL α33

STL α33

STL α55

STL α33

STL α33


Karbist välja: Lomo Spinner 360°
autor: Lauri Veerde

Kui ilupildistajatest pikslipiilurid seavad oma panoraampea ja statiivi ja peegelkaamera ja lainurkobjektiivi ja töötlevad pärast ennast segaseks, siis tõeliselt vinged vennad tõmbavad nöörist – aparaat keerleb ja panoraam ongi valmis. Sama vinge nagu vend ise. Just täna jõudis Photopointi kaamera, millega saab pildistada 360° panoraampilte 35 mm filmile – ja seda mitte mitmeid korda päästikule vajutades vaid nöörist tõmmates. Lomo Spinner 360° on üks lõbusamaid fotoaparaate, mida ma näinud olen. Vaadake ise:

Karbis on: Lomo Spinner 360° kaamera, objektiivikork ja lisa-kummrihm kasutusjuhend, 35 mm näidispanoraamid ning panoraamposter.

Kaamera pealispind meenutab musta värvi töökinnaste mummulist struktuuri. Tegemist on mingit sorti kummiseguga. varjuk ja kesksammas on see- eest valmistatud päris ehtsast metallist ja kõliseb mõnusalt.

Kaamera peal on hoob filmi tagasikerimiseks, välgupesa ning vesilood.

kaamera vasakul küljel on hoob filmisahtli avamiseks.

Nööriga ülestõmmatav “mootor” on käepideme sees ning energia ülekandmiseks filmirulli kerimispoolile on kasutatud rihmülekannet.

kaamera vasakul küljel olevast hoovas saab seada ava kinni või lahti. Oölemas on kolm asendit – Täiesti kinni (kasutada filmi kerimisel), päikesepaiste (f/16), pilves ilm (f/8).

Pilvine – ava on päris lahti.

Päikesepaiste – ava on veidi kinnisem.

“R” ehk tagasikerimine – ava on täiesti kinni.

Panoraami pildistamiseks tuleb tõmmata käepideme küljes olevast nöörist. Kui on soov pildistada 360° panoraami, siis tuleks tõmmata nöör täiesti välja. 180° panoraami jaoks aga tuleb nöör tõmmata poolenisti välja.

Nööri lahti lastes keerleb kaamera ülemine osa. Samal ajal keritakse filmirulli edasi ning panoraam jäädvustub filmile.

Ühe 36 – kaadrise filmilindi peale saab teha 8 360° panoraami. Panoraamfilme saab skänneerida või fotodeks teha Photopointi poodides – tuleb ainult klienditeenindajale öelda, et tegemist on filmiga, mille peal on panoraamid.

Lomo Spinner 360° panoraamkaamera Photopointis: 1949.-

Küsitlus: Kas hübriidkaamerad söövad peegelkaamerad välja?
autor: Lauri Veerde

Eelmisel kuul tõusis Sony fotokaamerate turuosa Jaapanis 20% samas kui Nikoni ja Canoni vastav näitaja langes umbes 10% võrra. Sellise muutuse põhjuseid ei ole vaja kaugelt otsida. Piisab vaid klõpsata paremal külgribal lingile “Karbist välja” ja seal ta ongi – Sony α NEX-5 hübriidkaamera.

Koos α NEX-3 aparaadiga on see näidanud kõigile teistele kaamerameistritele, et hübriidid on elujõulisemad, kui keegi algselt arvata oskas. Ning nüüd on juba päris kindel see, et kuu aja pärast on oma hübriidkaamerad lagedale toonud ka Canon, Nikon ja Pentax. Nelja peale kokku on neil aga juba piisavalt jõudu, et hübriidkaamerate taifuun Tõusva Päikese maalt ka Vana Maailma kohale juhtida. Suuremaks negatiivseks aspektiks hübriidkaamerate juures on ju hetkel nende üpris soolane hind. Tihe konkurents viib aga teatavasti hinnad alla.

See kõik aga ei pruugi veel tähendada aastakümneid õilmitsenud peegelkaamerate ajajärgu lõppu. Või siiski? Mida arvad sina?

Küsitluses osalemiseks külastege palun Photopointi ajaveebi