Kui Sony mõned nädalad tagasi oma uudsete poolläbipaistvate peeglitega hübriidkaameratega α55 ja α33 välja tuli, oli firma kõige olulisemaks müügiargumendiks faastuvastusega autofookus, mis töötas nii live view- kui ka filmirežiimil ning oli võimeline teravustama jätkuvalt. See tähendab – hoidma liikuvat objekti igal ajahetkel fookuses.
Viis päeva enne seda oli aga Nikon esitlenud oma peegelkaamerat D3100. See lubas teha sedasama – automaatselt jätkuvalt teravustada live view- ja filmirežiimis. Kas see tähendab siis seda, et Nikon on jõudnud autofookuse arenguga sama kaugele nagu Sony, ilma peegelkaamera traditsioonilist kontseptsiooni muutmata?
Päris nii need asjad siiski veel ei ole. Photokina fotomessil oli võimalus mõlema kaamera jätkuvat autofookust proovile panna. Tõepoolest on vastav valik menüüdes olemas nii α55 kui ka D3000 kaameral. Viimase puhul ei ole aga tegemist mitte faas- vaid kontrasttuvastusega autofookusega. See annab ka kohe tunda. Jätkuv teravustamine ei ole kaugeltki nii sujuv, kui see on Sony läbipaistvate peeglitega kaamerail. Keskmistes teravustamistingimustes saeb autofookus mitu korda edasi-tagasi, kuni lõpuks teravuse paika saab. Sony α55 hübriidkaamera jätkuv autofookus on aga sujuv, kiire ja harjumatult täpne.
Sellegipoolest tuleb siin Nikoni ees müts sügava kummardusega maha võtta. Nii D3100 kui ka D7000 autofookus (ja jätkuv autofookus) on kiireim ja tõhusaim kõigi turulolevates kesk- ja algtaseme peegelkaamerate omast. α55 ja α33 ei ole ju päris peegelkaamerad ja seda tuleb sellises otseses võrdluses meeles pidada.
D3100 on Nikoni kõige soodsam digipeegel ning järeltulija senisele mudelile D3000. Kere koostekvaliteet on sama (hea) nagu D3000 aparaadil, katiku-peegli käik tundub veidi agressiivsem. Eriti just juhtnuppude poolest on D3100 aga oma eelkäijast peajagu üle – lisandunud on aeg- ja sarivõtete valikute hoob programmiratta alla ning teine – D7000 pealt tuttav hoob LCD otsevaate aktiveerimiseks koos video salvestamise nupuga hoova peal. Seesmiste võlude nimistust tasuvad siin ära märkimist H.264 koodeki poolt teostatav Full HD videorežiim ja 14,2 MP CMOS sensor, millel tundlikkus kuni 12800ni välja:
Nikoni digikompaktide juures on elu märksa lahedam, kui peegelkaameraletis. Aparaate, mida vaadata, on rohkem – nende seas ka kolm hiljuti esitletud tippklassi mudelt Coolpix P7000, S8100 ja S80. P7000 meelitab oma keskmisest kogukama välimuse ja küllusliku juhtimissüsteemiga rohkem tõsisemaid fotohuvilisi ja on otseseks konkurendiks Canoni uuele G12 kompaktkaamerale. S8100 oleks justkui nagu konkurent Canoni S95 aparaadile. Seda ta aga ei ole – oma 10x suumi ja P/A/S/M säriprogrammide puudumise tõttu astub ta rinda pistma hoopiski Canoni IXUS 1000HS kaameraga. Viimane – Coolpix S80 – ei ole mitte hapupiimane, vaid koledasti näpujälgi täis sest tal on suur-suur OLED ekraan ja väga õhuke kere:
Nikon Coolpix P7000
Nikon Coolpix S8100
Nikon Coolpix S80
Aastal 2000 oli keskmise digikompakti sensoril 1,3 miljonit pikslit ja suumikordajaks heal juhul 2x. See oli 10 aastat tagasi – täpselt siis, kui nägi ilmavalgust esimene Canoni IXUS-seeria kaamera. IXUS 1000IS on pühendatud just sellele 10-aasta tähtpäevale ja seetõttu on tal ka 10x suum ja 10 MP sensor. Kui IXUS 1ooIS nimelist kaamerat juba olemas ei oleks olnud, küll siis oleks selle uue aparaadi nimigi ühe nulli võrra õhem. Nüüd on õhemaks tehtud hoopis kaamera kere ise – 22 mm on Canoni sõnul sellise suumiga kaamerate puhul maailma õhim tulemus:
Canoni uusim peeglkaamera EOS 60D on Photopointi ajaveebi objektiivide alt juba läbi käinud. Sellegipoolest ei saa Photokina messil Canoni näitelaval viibides sellest aparaadist peatumata mööduda. On ju selle näol tegemist Canoni olulisima tõmbenumbriga ning vaatamata nuditud kerele on selle sisse pandud piisavalt palju väärt nasvärki, et see oma kohta Canoni kaamerahierarhias vääriks:
