Sony uued supersuumkaamerad HX100V ja HX9V
autor: Lauri Veerde

Sony toob täna välja kaks nõudlikumale kasutajale suunatud kompaktkaamerat Cyber-shot DSC-HX100V ja Cyber-shot HX9V. Mõlemad aparaadid on varustatud jaanuaris esitletud 16,2 MP CMOS sensoriga, mis teeb võimalikuks ülikiire sarivõtte 10 kaadrit sekundis. Mõlemal on hea lahutusvõimega (921 000 px) 3.0″ LCD-ekraan, 1080p HD videorežiim ning panoraamfotode ja 3D fotode funktsioon. DSC-HX100V on oma peegelkaamerale sarnase välimuse, sisseehitatud GPS-i ja 30x suumiga objektiiviga oma kaaslasest pisut tõsisem relv. Cyber-shot HX9V on jällegi kompaktse kerega ja 16x suumiga objektiiviga fotomasin. Tootefotod ja täpsemad andmed allpool:

Sony digikaamera Cyber-shot HX9V

  • 16.2 MP Exmor R taustvalgustusega CMOS sensor
  • F3.3-5.9, 16X optilise suumiga Sony G objektiiv, 24 – 384 mm ekv
  • Optiline värinastabilisaator; Active Mode aitab värinaid kompenseerida filmirežiimil
  • 3.0″ LCD ekraan 921,000 pikslit
  • Piiratud manuaalsed juhtimisvõimalused ( Tv/Av režiime ei ole, valida saab korraga ainult kahe avaarvu vahel)
  • Superior Auto režiim valib sobiva pildiprogrammi ja suudab udususe vältimiseks mitmest pildist kokku panna ühe terava
  • Sisseehitatud GPS ja kompass
  • “Intelligent Sweep Panorama HD” meisterdab 42 MP suurused panoraampildid – sina hoia ainult päästikut all ja liiguta kaamerat
  • 3D tavapildid ja panoraamid
  • Sarivõte 10 fps (kuni 10 fotot)
  • Full HD video @ 1920 x 1080 @ 60p stereoheliga
  • Filmimise ajal saab pildistada 3 MP fotosid (60p režiimil filmides siiski ei saa)
  • Memory Stick Pro Duo + SD/SDHC/SDXC mälukaartide tugi
  • HDMI väljund
  • Saadavus: aprillikuus

Sony digikaamera Cyber-shot DSC-HX100V — erinevused HX9V kaamerast

  • F2.8-5.6, 30X optilise suumiga Carl Zeiss T* objektiiv, 27 – 810 mm ekv
  • Nurga alla seatav LCD + 0.2″ elektrooniline pildiotsija (202k pikslit)
  • manuaalne juhtimine
  • Objektiivi ümber oleva rõnga abil saab muuta fookuskaugust ja teravustada

Sveni pildilood – 5. Hundilugu
autor: Sven Začek

©Tekst ja fotod: Sven Začek

Minu meeldejäävaim kohtumine huntidega leidis aset täitsa kaua aega tagasi 2004. aasta novembris tollase talve esimese lume tulekul. Siis levisid lugu ja pildid üle interneti, mis viisid minu esimese artiklini 2005. aasta esimeses Eesti Jahimehe ajakirjanumbris. Praegu tagasi vaadates tundub see igivana juhtumisena, kuid siis kogetud tunded on täpselt meeles, justkui tulnuks ma just nüüd metsast ja istunuks laua taha kirjutama.

Hundiloo proloog toimus üks päev varem, mil ma tädipoegadega jälitasin neljapealist hundikarja mitmeid kilomeetreid. Loomulikult ei andnud see mulle rahu ja läksin järgmisel päeval värskelt sadanud lumega uuesti samasse kohta tagasi. Seekord üksi. Ei ühtegi jälge – ainult puhas lumevaip. Tegin ümbruskonnale tiiru peale ning olin juba lootust kaotamas, kui tagasiteel nägin oma autojälgedel kahe hundi värskeid käpakaid. Selleks ajaks oli päikesetõusust möödunud vaevalt 40 minutit. Hakkasin kohe uurima, kuhu nad siis kadusid, mispeale esimene minust vaevalt kolmekümne meetri kauguselt üle tee hüppas.

Haarasin kõrvalistmelt kaamera ja lükkasin ukse lahti, sest jälgede järgi olin veendunud, et tegemist on kahe hundiga. Ootan ja ootan – ei midagi. Sõitsin siis üle tee hüpanud hundi jälgedele, et neid täpsemalt uurida, sest võis ju olla, et ma märkasin hüppamas alles teist hunti, mitte esimest. Seisma jäädes nägin hakkasin autost välja astuma, kuid pilk libises korraks salongi tahavaatepeeglisse ja oh sa Juudas! Vahetult auto taga keset teed seisiski teine hunt.

Lükkasin ukse lahti, astusin sammu välja ja pildistamine hakkaski pihta. Lumega pildistades tuleb rõhku pöörata säritusele, sest valge petab tavaliselt särimõõdiku ära ning pildid tulevad hallid. Kui olin ähmiga paar kaadrit ära teinud ja suutsin kainemalt mõelda, keerasingi särikompensatsiooni +2 astme peale ja pildistasin edasi. Hunt uuris mind tükk aega, mis tähendas, et katik muudkui klõpsus.

Uskuge või mitte, kuid mul oli toona kasutusel 256MB mälukaart, mis võimaldas salvestada pilte täpselt ühe filmirulli jagu – 36 kaadrit. Kuna hundu polnud vist kindel, kuhu ta kaaslane kadus, taandus ta tagasi metsaserva, mis aga võimaldas mul talle eriti lähedale saada, sest ta jäi teeservale noore kuuse taha piiluma. Ta nuuskis seal veel tükk aega, ikka teele välja tulles, mina muudkui pildistasin, kuni ta lõpuks õige lõhna ninna sai ja oma seltsilise järele läks.

Meie lähim tõttvaatamine leidis aset 10 meetri kauguselt. Ilmselt oli selline juhuslik kokkusattumine, mis kestis mõned minutid, üks neist olukordadest, mida juhtub vaid kord elus. Iga kord samasse kohta sõites mõtlen ma huntidele. Tihti näen nende jälgigi ja astun neid mõned kilomeetrid lootusega hinges, et äkki näitavad jäljeomanikud end mulle veel, kuid siiani mitte.

Pildi esitlus ja tehnilised andmed:

Pildiformaat – Tavaline 3:2 külgede suhtega formaat.

Kadreeringut eriti valitud ei ole, vaid on ähmiga keskmist teravustamispunkti kasutades kiiresti tulistatud. Portreepildi puhul see töötas, sest hunt oli piisavalt lähedal ja kompositsioon läks iseenesest paika. Lumesajus hundi pildi puhul sättisin ma teravustamispunkti kolmandiku peale. Minu tollasel kaameral oligi vaid kolm teravustamispunkti.

Võttenurgal mul valikuvõimalust ei olnud, sest ma pildistasin autoaknast.

Ava – Täisava, kuna sajune novembrikuu ei pakkunud rohkem valgust.

Tehnika – Canon EOS D60 + Sigma 120-300mm F2,8 EX teleobjektiiv. F2,8, 1/320, ISO 400.

Valgus – Tihe lumesadu.

Salvestus – RAW formaadis, Photoshop CS4-ga.

Panasonicult neli uut kompaktkaamerat: suumiässad TZ20 ja TZ18, puutetundlik FX77 ja veekindel FT3
autor: Lauri Veerde

Paari nädala eest CES elektroonikamessil tõi Panasonic välja koguni kaheksa päris algtaseme kompaktkaamerat. Täna läheb asi tõsisemaks, sest esitlusele tulevad populaarse TZ seeria kompaktsed supersuumkaamerad Lumix DMC-TZ20 ja Lumix DMC-TZ18. Mõlemal on 16x suum, 24mm lainurk ja 14,1 MP sensor. Vingem TZ20 uhkeldab lisaks veel 3D fotode oskusega, sisseehitatud GPS-iga ja 1080 AVCHD videoga.

Nendele kahele sekundeerib veel stiiliteadlikumatele fotohuvilistele suunatud puutetundliku 3.5″ ekraani, 12,1 MP sensori, 3D fotode ja 1080 Full HD videoga Lumix DMC-FX77. See oranž kaamera avafoto alumises paremas nurgas on aga 12 m veekindel, 2m kukkumiskindel, -10°C külmakindel ja iAuto lollikindel Lumix DMC-FT3. Täpsemad andmed ning suuremad fotod allpool:

Panasonic digikaamera Lumix DMC-TZ18

  • 14.1 MP CCD
  • Venus Engine VI pildiprotsessor
  • F3.3-5.9, 16X optilise suumiga Leica objektiiv (24 – 384 mm ekv)
  • Power OIS värinastabilisaator
  • Automaatse teravustamise kiirus on Panasonicu sõnul võrreldes DMC-TZ10  kaameraga tõusnud 50%
  • 3.0″ LCD ekraan, 230 000 px
  • Manuaalrežiim
  • Intelligent Auto režiim (Tuvastab näod, vähendab udusust, lülitab sisse jätkuva autofookuse, valib pildiprogrammi ja parandab dünaamilist ulatust)
  • Filmirežiim 720p M-JPEG koodekiga; filmiklipi salvestamise ajal töötab optiline suum
  • 70MB sisemälu + SD/SDHC/SDXC kaardipesa
  • Liitiumaku, 340 pauku ühe laadimiskorraga
  • Jõuab turule märtsikuus

Tootefotod on Panasonicu USA pildipangast – USA nimest kaamera peal ei maksa end häirida lasta

Panasonic digikaamera Lumix DMC-ZS20

  • 14.1 MP MOS sensor
  • Venus Engine FHD pildiprotsessor
  • 3.0″ puutetundlik LCD, 460 000 px
    • ekraanile näpuga toksates saab teravustada, pildistada, menüüdes sobrada ja  fotosid taasesitada
  • Sisseehitatud GPS lihtsaks geosildistamiseks (kaamera andmebaasis on talletatud miljonid kohanimed, mis lisatakse soovi korral fotodele automaatselt)
  • Sarivõte: täissuuruses fotod 10 fps
  • “Intelligent Handheld Nightshot” teeb pimedas mitu fotot ning optimeerib tulemuse mitme pildi abil
  • “3D Photo Mode” pildistab 12 fotot ning valib neist välja kaks, mis sobivad kõige paremini 3D foto kombineerimiseks. 3D foto salvestatakse MPO formaadis
  • Filmirežiim 1920 x 1080/60i Dolby Digital stereoheliga ja AVCHD koodekiga
  • 18MB sisemälu
  • Liitiumaku, 260 säritust ühe laadimiskorraga
  • HDMI väljund

Tootefotod on Panasonicu USA pildipangast – USA nimest kaamera peal ei maksa end häirida lasta

Panasonic digikaamera Lumix DMC-FX77

  • 12.1 MP Hi-Speed CCD
  • Venus Engine FHD pildiprotsessor
  • F2.5-5.9, 5X optilise suumiga objektiiv (24 – 120 mm ekv)
  • Mega OIS värinastabilisaator (vanem süsteem kui Power IS)
  • Automaatse teravustamise kiirus on Panasonicu sõnul võrreldes DMC-FX70 kaameraga paranenud 33%
  • 3.5″ puutetundlik LCD, 230 000 px
  • Intelligent Auto automaatrežiim
  • Sarivõte 3.7 fps kuni 7 kaadrit järjest
  • Sama “3D Photo” režiim nagu ZS20 kaameral
  • Filmirežiim 1920 x 1080 / 60i Dolby Digital heliga
  • 70MB sisemälu + SD/SDHC/SDXC kaardipesa
  • Liitiumaku, 200 säritust ühe laadimiskorraga
  • Saadavus: märtsis

Tootefotod on Panasonicu USA pildipangast – USA nimest kaamera peal ei maksa end häirida lasta

Panasonic digikaamera Lumix DMC-FT3

  • 12.1 MP Hi-Speed CCD
  • Venus Engine FHD pildiprotsessor
  • F3.3-5.9, 4.6X optilise suumiga objektiiv (28 – 128 mm ekv)
  • Power OIS värinastabilisaator
  • Veekindel 12 m, põrutuskindel 2 m, külmakindel -10°C, tolmukindel
  • 2.7″ LCD, 230 000 px
  • Sisseehitatud GPS kompass, altimeeter ja baromeeter
  • Intelligent Auto režiim
  • Sarivõte maksimaalse lahutusvõimega 3.7 fps kuni 7 kaadrit järjest
  • Sama “3D Photo” režiim nagu ZS20 kaameral
  • Filmirežiim 1920 x 1080 / 60i Dolby Digital heliga.LED lamp valgustab hämaramate olude korral
  • 19MB sisemälu + SD/SDHC/SDXC mälukaardipesa
  • Liitiumaku, 310 säritust ühe laadimiskorraga
  • Saadavus: märtsis

Tootefotod on Panasonicu USA pildipangast – USA nimest kaamera peal ei maksa end häirida lasta

Canoni profikompakt G12 hübriidkaameratesse ei usu. Ülevaade Dpreview veebilehel.
autor: Lauri Veerde

Dpreview sai eelmise nädala lõpul üles oma kiirülevaate Canoni kõige-kõigemast kompaktkaamerast G12.  Kiire on see seetõttu, et põhineb oma eelkäija G11 „aeglasel“ ülevaatel, tuues välja vaid aspektid, mis uuel mudelil vanemaga võrreldes erinevad on. Ega neid erinevust teab mis palju ei olegi. Olulisematena võib nimetada eesmise valikuketta, 720P HD videorežiimi ning Hybrid IS värinastabilisaatori.

Tõele au andes pole sellele G-seeriale  rohkem vajagi, et kõigist teistest kompaktidest parem olla. Ei olnud ka Dpreview oma ülevaate kokkuvõttes kiitusega kitsi, nimetades G12 väga meeldivaks, kiireks ja hästi disainitud kaameraks ning riputades talle objektiivi ümber oma uhke kuldse auraha. Siiski peab Canon Dpreview sõnul tulevikus aina enam pingutama (seda just videorežiimi arendamisel), kuna nišš, mis kunagi oli vaid G12-taoliste kompaktide päralt on nüüd täidetud kõiksugust sorti hübriidkaameratega.

Kuni jaanuari lõpuni saab Photopointist G12 kaameraga kingituseks Canoni välklambi Speedlite 270EX (väärtus: 149,00 € (2331 EEK)). Vaata lähemalt kingikarbi sisemust.

Dpreview ülevaade Canon G12 kompaktkaamerast

Mida püüda pildile jaanuarikuus?
autor: Remo Savisaar

Selle kuu soovitused jõuavad Teieni paraku hilinemisega … vabandan selle viivituse pärast.

Viimaste nädalate ilm on olnud üsna tujukas ja muutlik – paukuv pakane ja järgmisel päeval juba suur sula. Talvekuudel domineerivad siiski külmakraadid ning järgnevatel nädalatel on taas oodata varbaid näpistavat külma. Sellel kuul soovitan loodusest otsida järgmist:

Poolveelised

Juba mitu kuud võimutsenud külmakraadid on kaanetanud enamus veekogusid. Vahepeal väisanud sula tõi küll juurde vaba vett, kuid külmakraadid on taas võtmas võimust.

See on aeg, kus ma hakkan liikuma tihedamini mööda veekogusid. Vaba vesi tähendab poolveelistele toidulauda ning see koondab neid selle lähedusse. Jälgede muster lumel ja jääl on positiivne märk, mis lähemal uurimisel jutustab kui avatud raamat. Kui on jälgi, siis järelikult käiakse. Paraku ei tähenda mitte iga vaba veelaik kohe soodsat paika toitumiseks. Neid tiheda liiklusega kohti tuleb ikka omajagu otsida. Otsida tuleks ojade, kraavide ja jõgede äärest ning vaadata ka kohtadesse, kus nimetatud näiteks järve suubuvad. Sealt võib leida vaba vett ning sellistes kohtades on jälgede rohkus sageli üsna suur.

Poolveelise eluviisiga loomad on näiteks saarmas, mink ehk naarits, kobras ja ondatra ehk piisamrott.

Poolveelise eluviisiga väikekiskja – ameerika naarits ehk mink

Sobiv koht leitud, tuleks seda külastada võimalikult sageli. Enamus neid loomakesi on öise eluviisiga, mis tähendab, et jälgi võib olla küll ohtralt, kuid peategelased end näole ei anna.

Minul on talviti selliseid kohti mitmeid, kus ma siis aeg-ajalt passimas käin, lootuses, et tühi kõht ajab mõne neljajalgse sinna tegutsema ka valgemal ajal. Mida rohkem käia, seda suurem on võimalus ka neid kohata.

Ühel päeval aga ongi oodatud loomake kohal. Läheneda tuleks teisele alles siis, kui viimane on vee all saaki püüdmas või mõne muu tegevusega hõivatud. Suures ärevuses ei maksa ära unustada madalat võttenurka, kui koht seda võimaldab ja soosib. Lebades ise kalda veerel, võib loota ka sellele, et loom teid millalgi märkab ja lähemalt uudistama tuleb. Naaritsa puhul olen mina näiteks huvi äratamiseks kasutanud nippi, kus tõstan vaikselt lamades oma jalgu. See on aga natukene riskantne ettevõtmine, kui looma käitumist ja tema edastatavaid signaale hästi ei tunne – nii võib viimase hoopiski ära hirmutada. Seega võib lootma jääda ka lihtsalt juhusele, et jälgitav teile millalgi ise lähemale satub.

Saarmas on vetesügavustest välja toonud konna

Konnad, kalad, vähid ja limused kuuluvad saarma talvisele toidulauale

Ameerika naarits on armas loomake, kuid armutu kiskja

Kellele need jäljed kuuluvad?

Erinevate jälgedega tutvumiseks on hea abimees Jäljeaabits, mille leiab Keskkonnaministeeriumi väljaannete hulgast.

Saarma jäljerada, mis viis vaba veeni

Lumi ja detailid

Ohtralt taevast alla sadanud lume ning väljadel vilistava tuule koostöös on sündinud mitmeid pilkupüüdvaid nikerdusi, taieseid ja muud põnevat. See kõik on väärt märkamist ning jäädvustamist. Keskendudes detailidele, muutub mastaap sageli hoomamatuks. Kasutades selle jäädvustamiseks veel madalat, horisondil rippuvat talvepäikest, võib nähtule lisada ekstra vunki – valgus ja vari, külm ja soe. Proovige järgi ning mõõtke säri kõige heledamalt objektilt.

Minu siinsed pildid sündisid mere ääres, kus tuul oli tuisujoonise eriti terava noaga valmis lõiganud. Tuisutaadi kätetööd ja põnevaid vorme võib leida aga ka kohtadest, kuhu muidu vaadata ei oska – näiteks manteede äärsete kraavidele pervedelt.

Mastaapi omamata võib lasta fantaasial rännata

Valgus ja vari, värv ja vorm, külm ja soe

Hoidkem silmad lahti ning kaamera käepärast! :)