Magusat valgust ei ole näha iga päev või iga tund. See kestab ehk minuti, teinekord loetud sekundid kas koidu või eha ajal.
Tõsi Photoshopis saab värviküllastust lisada, aga kui algmaterjal on kasin, ei leia ka sellest programmist ühtegi nuppu, mille kruttimine teeks imesid. Kuidas siis magusat valgust püüda?
Nagu varemgi on juttu olnud, läheb pildistamiseks vaja aega ja kannatlikkust. Vaja on ka tibake ettekujutusvõimet.
Kujutlusvõime tuleb appi
Loomulikult on iga pildistaja pagasis mitmeid pilte päikseloojangutest mererannas. Päikseloojangud köidavad meid ning aitavad panna toimekale päevale rammestavalt mõnusa punkti. Kuid loojangu- või tõusupäike ulatub mererannast kaugemalegi. Nähes looduskauneid kohti, kuhu oleme oma liikumistes sattunud, võime hetkeks püüda ette kujutada, milline see paik võiks välja näha päikseloojangu või -tõusu ajal. Kust poolt valgus tuleb ja kas see võiks sobival hetkel ulatuda selle kauni koha peale? Väike planeerimine aitab ka pildistamisvarjendit parimasse paika sättida, et parim valgus paistaks objektile. Kui siis niimoodi on veidi mõttetööd tehtud, tasub teha järgmine samm – võimalikult palju kohal olla.
Ole aegsasti kohal
Valgust püüdmas tasub olla aegsasti ning varuda selleks vähemalt tunnike aega – pool tundi enne ja pool tundi pärast loojangut või tõusu. Siia juurde tasub lisada ka kohale jõudmiseks kuluv aeg. Ilm.ee on üks võimalus kodukoha päikesetõusu või loojangu täpset aega jälgida. Suvist koiduvalgust püüda on muidugi kõrvaltvaatajale puhas hullumeelsus – päike tõuseb ju magusaimal uneajal kella 4 paiku. Aga nüüd sügisel pole see enam nii raske. Tõsi küll, paljudele jäävad need ilusad hetked juba tööaja sisse. Siiski nädalavahetused on heaks võimaluseks värve taga ajada.
Öö polegi must
Kuigi inimsilma valgus- ja värvitundlikkus on pimedas väga kasin, näevad digikaamerad ka pimedas. Mõnikord on märgata foorumites arutelusid, et see ööpilt on liiga sinine ja et silm küll sellist tooni ei näe. Ega näegi. Õigupoolest silm ei pruugi näha üldse mitte midagi. Aga kaamera „näeb“ ja salvestab selle õrna valguse ja värvi. Miks mõnikord on öötaevas sinine, teinekord roheline või punakas? See sõltub atmosfääri puhtusest ja lähedalasuvatest valgusallikatest ja muudest teguritest. Näiteks võib linnakuma värvida taeva punakaks, rohekaks vms. See kuma võib ulatuda kilomeetrite taha. Niisiis ka pilkases pimeduses on omad värvid. Kuigi parim värvidemäng leiab tavaliselt aset pool tundi enne või pärast päikese loojangu hetke.
Ekstreemsed värvid ekstreemsetes oludes.
Värvide püüdmine on ühest küljest äärmiselt tänamatu tegevus, sest üheksal juhul kümnest peame leppima pettumusega – ei tulnudki seda, mida ootasime. Kuid kannatlikkus tasub ennast ära ning ebaõnnestumisel ei tasu lasta indu kahandada. Õnnestunud kümnes kord võib anda meile pildi, mis saab unustamatult talletatud.
Kuigi väljas on tormituuled ja sajab ladinal vihma, võib taamal märgata taeva selginemist. Selline kombinatsioon võib luua hea võimaluse suurepäraseks päikseloojanguks, kus mööduvad tormipilved saavad päikesepunaga üle kaetud. Sealt peegelduvat valgust jätkub igale poole ning lõpuks on tunne, et mitte pildistaja pole valgust kinni püüdnud vaid vastupidi. Jällegi – sellised kuldsed hetked kestavad vaid minuteid või sekundeid.
Särita täpselt
Küllastunud värvide täpne talletamine on kaasaegsete peegeldigikaamerate puhul päris lihtne. Ühe kanali histogrammi asemel (kuvatud valgena ning väljendab roheliselt kanalilt võetud väärtusi) on soovitav kasutada pigem RGB-histogrammi, mis näitab eraldi nii punase, rohelise kui ka sinise kanali väärtusi. Kui pilt jääb liiga tumedaks, saab Photoshopis seda heledamaks teha. Ülepõlenud värve aga digifaili puhul taastada ei saa. Mis käest lipsanud, seda enam püüda ei õnnestu.
Kuigi lehekuld on puudelt juba kadumas, liigub päike aastaringi, mistõttu on valgusepüüdjal alati tööd.
