Lapimaalt tagasi! Värske lugu tuleb nüüd kodumaa sügismaastikelt. Mulle on viimastel aastatel palju selgemaks saanud Fred Jüssi poolt ammu välja öeldud tõde: „Kui tahad näha midagi uut, siis külasta vanu radu!“ Fred rääkis küll rõhuasetusega looduse muutumisel meie ümber, mis on samavõrd paratamatu kuivõrd prognoosimatu. See tõlgendus käsitleb pikemat ajaliini, mille jooksul näiteks raiesmikust saab noor mets või metsaoja ilme muutub totaalselt näiteks tormimurru poolt blokeeritud voolu tõttu. Paljudes kohtades olen ma viimase viie-kuue aastaga juba selliseid muutusi märganud. Mõnel pool õnneks ja mõnel pool kahjuks.
Lühemaajaliste muutuste tabamiseks piisab pelgalt ilmamuutustest. Oma kodu lähedal näeme selliseid muutusi päevast päeva ja ei pööra neile eriti tähelepanugi, kuid kaugemates paikades, kuhu vaid harva satume ja mis sööbivad igaveseks mällu, on muutused erksamalt hoomatavad.
Heaks illustreerivaks materjaliks on vastanduvad pildid, mis on tehtud samas kohas aastase vahega. Vastanduvad mitmes mõttes. Ühel on kuldkollane päikesetõus, teisel tumesinine päevalõpp. Ühel hommik, teisel õhtu. Sügistuulised on nad mõlemad. Pildil oleva rabalauka juurde ei pääse lihtsalt, pigem on see üks raskemaid üritusi. Laudteid ja muid lihtsustavaid vahendeid kasutada pole. Seepärast ei satugi sinna nii tihti, kui tahaks. Kindlasti on harv sattumine ja raske ligipääs pool selle koha võlust, sest sinnaminek on pikem planeerimine, mitte õhtune valgust püüdma sundiv uitmõte.
Sügistormid on õige aeg niisuguste ettevõtmiste realiseerimiseks, sest tuulte ja tormidega saabuvad kiired ilmamuutused, mida on vahva kogeda, kuigi tihti raske pildile püüda. Maastikuilmet muudavad sügisilmad igal juhul nagu nad muudavad ka kohaloleku tunnet. Vaikne, udusse mattunud suvehommik näib vinguva tuule eest nina jopekaelusesse toppides kauge ja unustatud minevikuna. Suvi on läinud, kuid leinata pole midagi, sest praegu tundub sügis oma värvide ja muutuva palgega hoopis huvitavam.
Pildi esitlus ja tehnilised andmed:
Pildiformaat – Tavaline 3:2 külgede suhtega formaat. Pilte pole lõigatud, vaid kõik on juba kaameras täpselt paika kadreeritud. Maastikupildistaja abimeheks on kaamerasisene digitaalne lood. Kadreeringu on dikteerinud laukaveel olevad tuulemustrid ja pilverütm ning oluliseks objektiks kaadris on pisike rabasaareke. Siinpoolne kallas on pildile jäetud mastaabi edasiandmiseks, et vaataja saaks aimu pildil oleva pikliku kujuga lauka suurusest.
Võttenurk
Sätitud sedaviisi, et pisike rabasaareke eristuks piisavalt vastaskaldast.
Ava
Valitud arvestades teravussügavust, mida on tarvis nii palju, et siinpoolne kaldaserv oleks terav nagu ka vastaskallas ja taamal kasvavad rabamännid. Tormisel pildil on ava veelgi vähendatud, et saavutada pikem säriaeg, mis näitaks tormituulte poolt kiiresti edasi kannustatud pilvede põnevat liikumist.
Tehnika
Sinine õhtu. 29. september 2009. Nikon D3x + Nikkor 24-70mm F2,8 @ 24mm. F18, 15 sekundit, ISO 100. Statiivilt, distantspäästikuga, Lee 0,6 kiilfilter.
Kuldne hommik. 13. oktoober 2010. Nikon D3x + Nikkor 16-35mm F4 VR @ 24mm. F10, 1/6 sekundit, ISO 100. Statiivilt, distantspäästikuga, Lee 0,6 kiilfilter.
Valgus
Sinine õhtu. Päike oli juba loojunud ja tegemist oli pilvealuse ja mitmest kohast selgest taevast peegelduva hämarikuvalgusega.
Kuldne hommik. Suurepärane hommikuvalgus, kui päike upitas end üle raba taamal ääristava metsaserva.
Salvestus
RAW formaadis, millest „Sinine õhtu“ on konverteeritud Adobe Photoshop CS4-ga ja „Kuldne hommik“ Nikon View NX2 tarkvaraga.