Nägemisega on nagu iga muu tegevusega – mida rohkem teed, seda paremini õnnestub. Nägemine pole fotograafilises mõttes lihtsalt võime asju füüsiliselt näha, vaid see on pigem oskus meid ümbritsevast välja tuua e. “näha” meeliköitvaid motiive, mis pakuvad meile visuaalset naudingut. Ning see võime on treenitav.
Kui me soovime, et meie pildid köidaksid teisi, kes polnud samal hetkel meiega samas kohas, kuuldes lisaks ka helisid ning tundes lõhnu, mis tugevdavad emotsioone pildistatava objekti suhtes, nõuab see meilt veidi pingutust.
Mõnes mõttes võiks seda võrrelda kullaotsija tegevusega jõe kaldal. Ta jõuab kohta, kus potentsiaalselt võiks kulda leiduda, tõstab sõela sisse liiva ning hakkab sõeluma. Märgates kullatükki, sõelub selle liiva seest välja. Sellest tegevusest võib üle kanda vähemalt kaks momenti – nägemise e. märkamise oskus ning lihtsustamise ja välistamise oskus (väljajätmise oskus).
Oskus märgata
Kullaotsija teab, milline kullatükk välja näeb ning kus kulda võib leida. Sõeludes näeb ta oma vaimusilmas kullatükke ja kui siis mõni sõelale satub, tunneb ta selle ära ning keskendab oma tähelepanu sellele. Samuti on pildistamisega. Selleks, et märgata kullatükke või tugevaid motiive, on vaja olla häälestunud teemale.
Fotograafia puhul tähendab see oma objekti tundmist. On öeldud, et heas looduspildis on koos 10% tehnikat ja 90% looduse tundmist. Mõni aeg tagasi sõitsin sõbraga autos ja aeg-ajalt juhtisin ta tähelepanu hiireviule, rebasele, metskitsele – kes sõiduteest kaugemal, kes lähemal toimetamas. Ta küsis, et kas ma autot juhtides teele ka vaatan. Eks ikka vaatan, aga kui silm teab, kus eelmainitud elukad tavaliselt toimetavad, siis võtab nende märkamine vaid murdosa sekundist. Ehk siis märkamise oskus on tihedalt seotud objekti tundmisega. Ja see kujuneb välja pideva harjutamise käigus. Kaks jõe ääres kõndijat võivad näha erinevaid asju – üks näeb kaldasse uuristatud auku, millest pilk üle libiseb, kuid teine näeb selles augus kopra käiku ning tuleb tagasi kobrast pildistama – teadmised teevad vahe.
Kindlasti juhtub ka seda, et kullaterasid leitakse etteaimamata nagu Saaremaa randadest võib leida Lätist kohale uhutud merevaiku ning pildistamistväärt motiivid astuvad meie ette ilma otsimata. Kuid selleks on hea olla valmis ja avatud. Valmis ühe hetkega teemat vahetama ning hea motiivi üles noppimiseks veidi tööd tegema. Kui motiiv on mõttes olemas, hakkame sõeluma!
Oskus lihtsustada ja välja jätta
Kollase vesikupu lehed on algmaterjaliks, millest head pilti välja sõeluma hakata.
Kui kõik üleliigne välja jätta võib “sõelumise” tulemuseks võib olla meeldivalt lihtne kompositsioon. Kas märkad, kus need kaks lehte on ülemise pildi kaoses?
Kui kullaotsija mõtleks, et kõik see kullatera ümbritsenud liiv on väärtuslik ning selle oma seljakotti kallaks, siis ega ta oma leitud varandusega eriti kaugele jõuaks kõndida. Ega nii ükski kullaotsija teegi. Ikka sõelutakse liiv välja ja kullaterad kogutakse kotti. Objektiivid on nagu sõelad ning lainurkobjektiivid on nagu laiad sõelad. Viimastesse mahub eriti palju, kui võrrelda näiteks superteleobjektiividega. Kui lainurksuum “laiaks” kruttida, tekib kohe vajadus sõelumise järele. Niimoodi jõuamegi kompositsiooni juurde, mis iseenesest ongi lihtsustamise ja välja jätmise oskus. Kullaotsija sõelumine ongi fotograafi komponeerimine – seda tuleb teha seni kuni pilt saavutab oma maksimaalse tugevuse. Sellise hästi sõelutud pildi kohta öeldakse tavaliselt “Vau!”
Kuigi eelmainitud lihtsustamise ja väljajätmise oskus on hea pildi saavutamisel ülioluline, ei tähenda see tingimata seda, et ilma pilti analüüsimata ei ole võimalik suurepäraseid pilte teha. Ansel Adams on öelnud, et “kui mind valdavad tugevad tunded, siis ma lihtsalt pildistan. Ma ei püüa oma tundeid selgitada”. Inimesele on kaasa antud kunstitaju ning alateadvuses tunneme seetõttu ära hea pildi, oskamata ehk isegi selgitada, miks see meid köidab. Samuti on Adams öelnud, et “fotograafia on kaosest korra loomine”. Näiteks võib toas valitseda kaos. Kui aga asjad tõsta oma kohtadele, praht välja viia, sobib sellist tuba juba teistelegi näidata. Kuid nii nagu asju täis tuubitud toas keset prügi ei tunne inimene end hästi, ei saa ka tugevalt puudutavas pildis olla koos liiga palju elemente. Pildistaja ülesandeks jääbki peamiste kõnetavate elementide leidmine ning nende korrastamine nii, et jääks piisavalt hingamisruumi.
Kuna meie fotokate mälukaardid on suured ja sinna mahub palju, kipume mõtlema, et küll kodus vaatame ja saame välja lõigata selle, mis pole oluline. Küll arvuti taga on aega komponeerida. Kuid et vältida mõttetut ja koormavat “liiva” koju tassimist, on mõistlik tegeleda komponeerimisega juba enne päästikule vajutamist. On muidugi selge, et kui tegemist on liikuvate objektide pildistamisega, mille kaadrisse saamisega võib tegu olla – näiteks lendavad linnud – siis kuna hetk on kiiresti mööduv ja kordumatu, jääb kompositsiooni kohendamine tõepoolest kodutööks. Aga üldjuhul on mõistlik üleliigne “liiv” sõeluda välja enne selle kallamist koduarvuti kõvakettale.
Kuidas siis lihtsustada ja välja jätta? Pole lihtsamat reeglit kui “Liigu!” Liigu ümber objekti. Säti kaamera statiivile alles siis, kui sobiv perspektiiv on leitud. Kükita, tõuse kikivarvule, astu edasi ja tagasi, keerle ümber objekti. Muuda pildielementide suhtelist suurust objektiiviga, et leida pildielementide vahel tasakaalu. Jäta välja kõik tähelepanu kõrvale juhtivad elemendid. Ära mõtle ka nii, et küll ma hiljem selle pildi pildiks jutustan. See ei ole fotograafia, see on kirjakunst! Kuigi oma fotode juurde mõnusate juttude pajatamine on alati tore asi, on fotograafia eeskätt ikkagi valgusega kirjutamine ja kõnetava hetke tabamine selliselt, et pilt ise hakkab jutustama.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kompositsioon on nägemisele lisaks tasakaalu leidmine pildis. Mille vahel on vaja tasakaalu leida? Valguse ja pimeduse, suure ja väikese, mustrite, kaarte, joonte, struktuuri ja paljude muude nüansside vahel. See kõik aitab ka teistel näha seda, mida me ise oleme näinud ning seda võimalikult mõjusalt edasi anda. Kui need asjad “sõeludes” paika saab, ongi meie kullatera leitud, meeliköitvalt esitatud ning sel moel hea pilt sündinud.