Mäletan ühte lugu, mille rääkis mulle Norra loodusfotograaf Roy Mangersnes. Nimelt oli üks Norra harrastusfotograaf soovinud välja anda tema kodupiirkonna loodust kujutava raamatu. Mees nägi kümme aastat vaeva, et koguda kokku parimad loodushetked ja panna kokku ilus pildialbum. Kõigil fotodel oli suurepärane valgus, oli näha, et fotograaf oli vaeva näinud. Inimestele aga see raamat ei meeldinud. Miks? Sellepärast,et selles piirkonnas oli aastas ainult paarkümmend päeva päikesepaistet. Paarisaja leheküljelises raamatus olid aga ainult kuldkollases valguses kümblevad maastikud. Raamat ei suutnud tabada piirkonna iseloomu ning see ei läinud inimestele hinge. Üksikpildid oli väga head, aga kokku ei moodustanud nad ühtset tervikut.
Loomulikult on vägev pildistada päeva esimese 15 minuti jooksul paistva punakaskollase valgusega. Igal valgusel on oma võlu. Iga valgus sobib mingi motiivi pildistamiseks. Fotograafi ülesanne on valgusele sobiv motiiv leida et fotos oleks meeleolu. Uskuge, see pole vahel üldse kerge ülesanne. Kui on super loojanguvalgus, siis pildista mida iganes. Teiste varjundite puhul on ülesanne keerulisem. Raamatu seisukohalt peab olema tagatud mitmekesisus, kui raamatu pealkiri ei ole näiteks “Hetked kuldvalguses”.
Viimastel aastatel on minu sõnavarasse tulnud sõna novembrihall. Minu arvates ei ole ükski teine kuu Eestimaa aastas nii pime. Detsembris on tavaliselt juba lumi maas ja vaatamata sellele, et päike käib taevakaarel veelgi madalamalt, siis lumi ei neela valgust ära, vaid peegeldab selle tagasi. Novembripimedusel on oma meeleolu, mis mulle väga meeldib. Looduses on vähe hääli, vähe valgust ja vähe aega. Mõnel päeval võib sõltuvalt pilveteki paksusest juhtuda nii, et ei lähegi päriselt valgeks.
Ma loodan, et foto luigeparvest suudab puudutada iga eestlase novembrihalli tunnetust.
Pildi esitlus ja andmed:
Motiiv – Parv laululuiki otsimas maandumispaika novembrihallil õhtupoolikul või pigem pärastlõunal, sest kellaajaliselt on novembriõhtu juba kottpime. Parv tiirutas edasi-tagasi, kuid maha ei söandatud laskuda, sest polnud näha, mis neid seal ees ootab. See oli omapärane kogemus;
Valgus – tõeline novembrihall, sompus uduga;
Kadreering – kasutasin kõige ülemist fookuspunkti, et ka maapind pildile mahuks;
Säritus – F5,6, 1/200, ISO 3200. Pool tundi enne päeva lõppu oli juba praktiliselt täitsa hämar;
Tehnika – Nikon D4 + Nikkor 300mm F2,8 VRII + Nikkor TC-20EIII.
Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom 4 tarkvaraga.