Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/2,5, 1/2000 sek, ISO 100.
Indias reisimiseks on ilmselgelt vaja tibake külma närvi ja tohutult palju ükskõiksust. Meie eestlased, kes vahetevahel ikka ühte hoiame, peame kõvasti harjutama, et seda saavutada. Mu reisi algusest on möödas 12 päeva. Hindade kauplemine ei ole mulle enam probleem, liikluses orienteerun tuima närviga, nagu see hullus oleks mulle igapäevane. Suured metallist iseehitatud autod vuhavad must mööda jättes meie vahele ainult sentimeetreid..
Kõikidele nendele pilkudele vastan samaga ja nii kaua kuni tema pöörab pea, mitte enam mina. Mu nägu on juba nii pruuniks päevitunud, et enamus Bollywoodi filmitähedki on minust valgemad. Ükskõiksusest on saanud treenitud emotsioon, mida isegi unepealt olen suuteline tootma. See kõik on siin tavaline, ja muudmoodi siin asjad toimida ei saakski.
Mu autojuht ütles päris rabavalt: “There is one big problem with India, 90% of people just dont care about anything”. Kuidas muidu saakski üks riik toimida, riik mis on 6 korda suurem kui Prantsusmaa ja inimesi on peaaegu 1000 korda rohkem, kui Eestis. Arvan, et kui seda ükskõiksust siin nii palju ei oleks, siis poleks neil võimalik niimoodi koos rahus elada. Miski ütleb mulle, et nad ise teavad seda ning paljud oskavad seda enda kasuks ära kasutada.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/4,0, 1/800 sek, ISO 125.
Just hetk tagasi oli väga veider aga samas ohtlik situatsioon. Olukord koosnes ühest maanteekohvikust, ühest eriti iharast geist, hunnikust India rekkameestest, sisemaa turistidest ja paarist agressorist. Nad kõik olid minu ümber kogunenud ja tahtsid midagi. Kui indias keegi kuskil koguneb, siis see on nagu ideaalselt idanev seeme suurteks probleemideks. Seal kus natuke juba on, sinna koguneb minutitega tohutult palju juurde.
Asi muutus naljakast ohtlikuks väga kiiresti, kui sain aru, et keegi ei mõista mida mina räägin ja mina ei saa aru mida nemad räägivad. Agressorid hakkasid häält tõstma ja rahvast üles kütma, ning tekkis tunne, et mind hakatakse kohe kätel kandma küla keskel asuvale ohvrikivile. Hirm käsikäes adrenaliiniga kasvas mu sees peaaegu maksimumini. Mu ainuke lootus oli see buss mida ma olin juba 5 tundi oodanud ja mis selleks hetkeks oli hilinenud juba 20 minutit. Indias muidugi ei ole mõtet transpordi õigeaegsele saabumisele oma pead mängu panna.
Adrenaliin põhjas võtsin oma koti ja trügisin julmalt läbi inimeste lükates neid igasse ilmakaarde laiali. Peaaegu joostes jõudsin turvaliselt lähedal asuvasse hotelli. Buss saabus mõne hetkega ning korjas mu surmväsinud kere peale. Hotellist öeldi mulle: “They are bad people”, kuna nad olid kõike kaugusest pealt vaadanud.
Lahkusin rannast ja liigun sisemaale, kus mind ootavad põrgukuumused ja imelised maastikud.
Kuulmiseni.
Renee
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/8, 1/640 sek, ISO 2000.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/2, 1/640 sek, ISO 400.
Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/8, 1/640 sek, ISO 250.