Fujifilm pakatab innovatsioonist. Erutas ta ju aasta eest fotohuviliste meeli stiilse suuresensorilise X100 kompaktkaameraga ning enne seda 3D kompaktkaameraga. Eile esitletud FinePix F600 EXR digikompakti nende kahe esimesega päris ühte ritta seada ei saa. Siiski on huvitavaid lahendusi lisatud ka sellele.

Fujifilm FinePix F600 EXR on oma põhiolemuselt uuendatud versioon Photopointiski müüdavast FinePix F550 EXR kompaktsest supersuumkaamerast. Põhiline riistvara on neil aparaatidel sama – taustvalgustusega 1/2″ EXR CMOS sensor, 15x suumiga 24-360mm (35mm ekvivalent) objektiiv, mehaaniline värinastabilisaator, 3.0″ 460 000 px LCD-ekraan…

Fujifilm reklaamib F600 EXR kaamerat kui ideaalset reisikaaslast. Seda esiteks muidugi pika suumivahemiku tõttu aga ka GPS-i pärast. Tavalises kompaktkaameras teeb GPS oma tööd märkamatult, salvestades asukoha koordinaadid pildi andmetesse. Fujifilm on siin astunud sammu edasi ning salvestanud kaamerasse miljon vaatamisväärsust üle kogu maailma. “Landmark Navigation” režiimis juhatab kaamera sind nende paikade juurde, kus saad oma kaameraga pilte klõbistada. Kasutaja saab pildistamist väärt kohti ka ise juurde lisada. Peab tunnistama, et ega pressiteatest selle funktsiooni reaalse kasulikkuse kohta täit tõde ei saa. Sellegipoolest tuleb Fujifilmi kiita, et ta lisaks tavalisele koordinaadilisamisele GPS-i jaoks ka nähtavamaid rakendusi otsib.

Teine oluline täiustus on FinePix F550 võime tuvastada kaadris liikuvaid objekte. Kui kaamera liikumisest tingitud uduste piltide vastu aitab värinastabilisaator, siis pildistatava objekti liikumisest tingitud uduste piltide vastu on abimeheks liikumistuvastus. Liikumist märgates tõstab kaamera sensori tundlikkust (ISO) ning pildistab foto kiirema säriajaga.

Fujifilmi ametlik pressiteade.

Tamronil on põhjust rõõmustada. Nimelt teatas Jaapani optikameister eile, et 2011 majandusaasta esimene pool on talle läinud oodatust palju paremini. Heitlike majandustingimuste ja Jaapani maavärinast tingitud toorainekriisi kiuste on Tamronil õnnestunud oma kasumit kasvatada eelmise aasta sama perioodiga võrreldes koguni 34%. See on tõepoolest märkimisväärne tulemus – ennustas firma ju veebruarikuus 61,5% väiksemat kasumit.

Sellise sööstu põhjuseid ei pea otsima kaugelt. On ju Photopointi lettidelgi kuumaks kaubaks Tamroni eelmise aasta lõpul turule jõudnud objektiivide duo 18-270 mm VC PZD ning 70-300 mm  VC USD. Need kaks on osutunud ülimalt populaarseteks kogu maailmas, ning pole ka ime. Parema hinna ja kvaliteedi suhtega suumobjektiive annab otsida.

Suvi hakkab siin meil juba läbi saama ning ega nendest lumehangedest pääsu pole. Kas poleks siis äge lennata hoopis keset talve kahenädalasele puhkusele Indiasse päikeselisse ja sooja Goasse? Liivased rannad, helesinine vesi, eksootilised toidud…  Just selline peaauhind ootab täpse suuminäpu, terava silma ja hea õnnega inimest veebimängus“ Tamroni fotosaar“.

Imeilusa graafika ja kaasahaarava tegevusega mäng viib sind kaugele lõunamere saarele. Sulle antakse Tamroni 18-270 mm suumobjektiiv ning viis erinevat pildistamiskohta – piraatide koopast saare kõrgeima mäetipuni. Vali vaid endale meeldivaim ning pane end proovile – mängu eesmärgiks on otsida üles etteantud kaader ning see siis võimalikult täpselt ise pildistada. Mida täpsem ja kiirem oled, seda rohkem punkte saad. Punktide alusel kvalifitseerud auhindade loosimisele. Auhinnad aga on eriti magusad:

Tamroni fotosaare veebimäng kestab kolm kuud. Igal kuul loositakse välja üheksa auhinda (mängu lõpus loositakse välja peaauhind – reis Indiasse). Auhindadeks on:

• 1× kuus Tamroni 18-270 mm objektiivid – loosimisel osalemiseks tuleb mängides koguda vähemalt 5000 punkti
• 3× kuus National Geographic fotokotid - loosimisel osalemiseks tuleb mängides koguda vähemalt 3000 punkti
• 5× kuus National Geographic Tundra statiivid - loosimisel osalemiseks tuleb mängides koguda vähemalt 2000 punkti
• 1 eksklusiivne kahenädalane puhkus Estlive`ilt Indias Goa päikeseparadiisis - loosimisel osalemiseks tuleb mängides koguda vähemalt 10 000 punkti

Võida reis indiasse. Pane enda täpsus ja osavus proovile. Vaata lähemalt ja proovi mängida: fotosaar.ee

Muusikaelamus pildiks – nii vist võib öelda küll kontsertfotograafia kohta. Jääb küll ju pildile vaid hetk laval toimunust, kuid vähemalt minul hakkavad möödunud ürituste pilte vaadates tol hetkel laval kostunud helid peas jälle kumisema ning meenub see, mis laval ja selle ümber toimus. (Usun, et ei ole ka ainus kel ainuüksi mõne külastatud livekontserdi pilte vaadates kas pea nõksuma või jalg tatsuma kipub – taustaks vaikus.) Kuidas aga neid meeleolukaid hetki muusikaüritustelt ise jäädvustada? Sellest juba lähemalt käesolevas ja ka mõnes järgnevas Photopointi ajaveebi postituses.

Tean inimesi kellel on juhtunud, et kontserdi väravas vaatab turvamees  kurja näoga otsa ja fotokaga sisse lasta ei taha, moosi palju tahad, siis täna räägin veidi lahti neid tingimusi ja piiranguid, mis selle olukorra põhjustavad, et tulevikus närvikulu väiksem oleks. Lisaks ka mõningad näpunäited, mis ehk esimestel kordadel kõige olulisem jälgida.

Profitehnika – kompliment või ajast ja arust piirang?

Aeg on sinna maale jõudnud, et paljude hobipiltnike varustusse kuuluvad erinevad digitaalsed peegelkaamerad. Kui nüüd sellise kaamera omanikul juba ürituse pilet olemas ja ka kiusatus oma fotokas kaasa haarata, siis soovitan hetkeks hoo maha võtta ning tutvuda ürituse eeskirjadega (kompaktkaamerate omanikud ja telefonidega pildistajad võivad aga julgelt kuuma anda, nende tegevust üldiselt ei piirata: ).

Nimelt on lugu selles, et on paras hulk taolisi kontserte kuhu nende kaameratega sisse ei lasta. Välismaiste esinejate puhul piirab seda üldiselt leping artistiga ning sinna tavakülastaja peegelkaameraga ei pääse, see voli jääb vaid akrediteeringuga fotograafidele (enamasti üritust kajastav meedia). Kodumaiste artistidega on lihtsam, siiani külastatud nö klubikontserdid  on kõigile pildistajatele üldiselt avatud olnud, kuid näiteks suvetuuridele on üldiselt fototehnika kaasavedamine keelatud.

Seega tuleb igaks juhuks tutvuda kodukorraga, aegajalt võib sealt leida järgmise lause: festivalile/üritusele ei lubata tuua helisalvestustehnikat, videokaameraid ja professionaalset fototehnikat. Professionaalse tehnika all on mõeldud eemaldatava objektiiviga kaameraid, ehk siis kõik (digi)peegel- ja hübriidkaamerad. Paljude pühapäevapildistajate jaoks tundub see veidi ülekohtune, sest oma algajataseme digipeeglit profitehnikaks nimetama küll ei kipu…samas on ehk tegu komplimendiga?

Õnneks on aga aeg edasi minemas ja asjad pöördumas. Eriti festivalide osas ja seda nii Eestis kui ka kaugemal. Kui Viljandis toimuvatele Folgile ja Rock Rampile on koguaeg ka nn profitehnikaga sisse pääsend, siis see aasta avas amatööridele oma väravad ka Vana-Vigalas toimuv Hard Rock Laager. Viimasel oli piiranguks vaid see, et statiivi ei tohi kaasas olla. Vastupidised näited on aga Rabarock ning peaaegu Eestis, Salacgrivas (15km Iklast Riia poole), toimuv Positivus (siin ei tasuks isegi salaja digipeeglit sisse smuugeldada, sest eeskiri ütleb nõnda rangelt: Keelatud esemed, mis korraldajate poolt konfiskeeritakse, kuuluvad hävitamisele ja neid ei tagastata!:). Üldiselt tundub, et ka Soome ja Kesk-Euroopa suurtel festivalidel on olukord suhteliselt 50-50, mistõttu hea õnne peale välja minna väga ei tasu, enne minekut kontrollida on lihtsam ja muretum.

Vihjeid

Kui on tekkinud soov järgmisele üritusele juba ise pildistama minna, siis annaks enne asjadest pikemalt rääkimist paar nõuannet:

• Arvesta ilmaga. Eesti suve teades peaks väliüritustel alati kaasas olema mõni kilekott/vihmakeep millesse vihma korral  oma kaamerat peita, või mis veel parem, mõni Kata vihmakatetest. PS! Vihmavari võib keelatud olla.
• Jälgi ka ümbrust. Ei tasu kunagi oma pilku 100% lavale naelutada, sest põneva/ilusa kaadri võib ka rahvast või hoopis eemalt saada.
• Ole loov. Kontsertidel kasutatav valgustus annab võimaluse kõiksugu katsetusteks, proovi olemasolevaid tingimusi erinäoliselt ära kasutada.
• Ole tähelepanelik ja kiire. Soovitus tuleneb sellest, et üldiselt on hea pildistada manuaalrežiimis, kuna valgusolud on pahatihti keerulised ja kiiresti muutuvad, seega tuleb seadistuste tegemistel olla kiire ning jälgida valgustust ja seda võimalikult hästi ära kasutada.

Näide sellest kuidas kauni hetke võib tabada ka hoopis mujalt kui lavalt. Pildistatud aastal 2007 Leigol No-Big-Silence + Tiit Kikas „Suurte Sõjamasinate Muusika“ show’d oodates.

Augustiöödega saabub pimedus tagasi meie maale ja pärast paarikuist valgete ööde aega on tore taevas jälle tähti näha. Juhtumisi ongi august väga hea kuu „langevate tähtede“ pildile püüdmiseks. Jutumärkides sellepärast, et tegelikult ei lange ju mitte tähed, vaid näeme lihtsalt kosmilise pürgi põlemisjälgi meie atmosfääris.

Ööpiltide tegemise Eestis on aasta-aastal järjest raskemaks läinud, et mitte öelda mõttetuks. Iga uue, Euroopa Liidu poolt toetatud maantee-ehituse projektiga saabub tohutu tänavavalgustuse armee, mis meie öötaevast reostab.

Praegu polegi Eestis kohta, kus saaks jäädvustada ööpildi klassikalise maastikufotona, kus oleksid esiplaan, keskplaan ja tagaplaan, sest kuhu igas oma objektiiv suunata, ikka värvub taevas kusagil tehisvalgustusest kollakaks. Seega ei jäänud mul midagi muud üle, kui pildistada otse üles ja elimineerida horisondil laiutavad kollased laigud.

Muidugi, mida kitsam on vaateväli, seda väiksem on tõenäosus püüda „langev täht“ kaadrisse. Õnn soosib tihti neid, kes pingutavad ja nii läks sel ööl minulgi. Kuigi kõige eredam sähvatus jäi mul jäädvustama, sest see toimus loomulikult just seal kaares, kus tõusis taevasse Tartu linna massiivne valgussammas.

Lisaks tehisvalgusele segab ööpildistamist ka meie tihe lennuliiklus. Pildiööl lugesin ma kolme tunni jooksul kokku 23 ülelendavat lennukit ja 27 „langevat tähte“. Loodus jäi sedapuhku peale, kuid võib arvata, et kauaks võidutunnet enam ei jätku…

Taeva pimenemist oodates lesisin ma rabamättal ja vahtisin üles, oodates tähtede ilmumist. Kauaks nad peitu ei jäänud ja ilmusid taevalaotusele ühekaupa nagu kevadised sipelgad, kes pärast lume sulamist arglikult pesast välja tulevad. Peagi oli taevas tähti täis. Kahjuks ilmus koos tähtedega nähtavale ka tehisvalgus, võõbates horisondile laia pintsliga oranžikas-kollase triibu. Olin Alam-Pedja looduskaitsealal.

Kõige võimsam kuma tuli Lõunast, seal oli Tartu. Põhja poolt paistis Põltsamaa. Idast tõusis taevasse tohutu valgussammas, seal ilutseb uus Puurmani sild, mida valgustatakse justkui läbiks seda niisugusel kellaajal tuhat masinat tunnis ja samapalju inimesi prooviks autodega ühel ajal sõiduteed ületada. Siit tuleb minu arvates hea ettepanek eelarvekärpeks. Lülitage valgustus välja ja ma kujutan ette, et kuus säästaks see mitu tuhat eurot. Minu autol näiteks töötavad öösiti tuled ja vaatamata sellele, et ma olen sellelt sillalt sadu kordi üle sõitnud, pole ma seal kunagi ühtegi inimest kohanud. Loomadki ei pääse teele, sest tee on ju kõrgeks tõstetud. Kellele see valgustus? Nii, vabandust pika jahumise pärast, kuid see teema on mul juba pikka aega hingel olnud.

Läänest immitses ka nõrka tehisvalgust, seal on järjekordne uus ehitis – uus ülevalgustatud sild Emajõe lättel Võrtsjärve ääres. Vabandust, aga see on mõttetu! Olen rääkinud vanemate loodusfotograafidega Fred Jüssi ja Arne Aderiga. Nad meenutasid aegu, mil võisid augustkuul süsimusta taevasse vahtida ja looduse ilu nautida. Kahjuks polnud siis võimalik selliseid pilte teha…

Pildi esitlus ja tehnilised andmed:

Pildiformaat – 3:2 püstkaader.

Kadreering – Otsisin graafilise kuivanud rabamänni ja sättisin selle paralleelseks meie oma galaktika Linnuteega. Minu õnneks otsustas ka „langev täht“ samas suunas langeda. Lisaks sellele hakkas südaöö paiku tõusuma mõnus udu, mis end kaadri serva pressis ja lõi mõnusa raami pilti sissetulevale männile.

Ava – F2,8. Muud valikut veel ei ole, sest pikema säriajaga kui 30 sekundit, jäädvustuvad tähed täppide asemel triipudena ja nõrgema valgusega „langevad tähed“ ei pruugi üldse pildile salvestuda.

Tehnika – Nikon D3s + Nikkor 14-24mm F2,8. F2,8, 30s, ISO 5000. Statiivilt..

Valgus – Kell 00:19, kuu puudus täielikult, mis tähendab, et taevas on ühtlaselt tume ja tähed on kõige arvukamalt nähtavad.

Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Photoshop CS4 tarkvaraga.

Vaata kõiki Sveni pildilugusid Photopointi Ajaveebis