Kujutle, kui saaksid oma nutitelefoni kasutada peegelkaamera kaugpäästikuna. Mõtle, kui hea oleks peegelkaameraga pildistatud fotosid kohe tahvelarvuti ekraanil vaadata ja neid sealt siis edasi ükskõik kuhu veebi saata. Nikoni WiFi adapter WU-1a  teeb selle võimalikuks. Selle saab susata Nikoni algtaseme peegelkaamerate D5200 ja D3200 USB pessa. Seal tekitab see WiFi võrgu, mille abil kaamera ja mobiilne seade omavahel suhelda ja andmeid vahetada saavad. Eraldi ostes maksab see vidin 59€. Photopointist saavad selle aga kingitusena kaasa kõik, kes ostavad Nikon D3200 kaamera.

Click here to view the embedded video.

Ostes Photopointist Nikon D3200 kaamera, saad kingitusena kaasa WU-1a WiFi adapteri (kehtib, kuni adaptereid jätkub).

Jaanuari alguses CES tehnikamessil jättis Canon targu mõned kaamerad välja kuulutamata. Mõne päeva pärast algaval CP+ fotomessil Jaapanis on väärikal kaamerameistril nüüd välja panna neli uut digikat. Kõik need on soodsamasse klassi kuuluvad rohelise režiimi jüngrid, mis peale WiFi võimekuse (Ixus 225 HS ja Ixus 135) ühegi teise omadusega väga silma ei paista. Mis ei tähenda muidugi, et need poleks head kaamerad.

Ixus 225 HS on WiFi ühenduse ja 10x suumobjektiiviga aparaat, mis tõuseb teistest täna välja kuulutatutest esile parema LCD-ekraani ning sensori poolest. Viimane lubab arvata, et 225 HS kaamera plõksib hämarais valgustingimustes kvaliteetsemaid pilte kui tema konkurendid. Ixus 132, Ixus 135 ja PowerShot A2500 jagavad ühte ja sama 16 MP CCD sensorit ning madala lahutusvõimega LCD-ekraani, erinevad aga objektiivi ja WiFi ühenduse poolest. Täpsemaid erinevusi saad vaadata allolevast võrdlustabelist.

Allikas: Canoni ametlik pressiteade

Canon Ixus 225 HS

Canon Ixus 132

Canon Ixus 135

Canon PowerShot A2500

Talviti viib tee mind tihti pisikeste ja kiirevooluliste ojade ja jõgede äärde, et vaadata, kuidas sealsed elanikud oma elupaiga kinnikülmumisega toime tulevad. Niisugustel puhkudel on minu tavapärasteks kaaslasteks erinevat liiki rähnid, kes jõeäärsetes lepistikes enese toitmisega tegelevad ja sinitihaste salgad, kes roostikus pilliroo peal rähne jäljendavad ja endale sealt toitu toksivad. Maapealsetest kaaslastest kohtab vahel rebaseid ja minke ning ka kopraid. Veehundi ehk saarma kohtamine on alati suursündmuseks, tavaliselt piirdub käik siiski vaid härra jälgede lugemisega.

Sel korral ootas mind ees tavatu üllatus, mis pani mu ka fototehniliselt proovile. Ühe lahtise veega koha juurest teise juurde jõudes märkasin jää-äärel pisikest musta täppi. Minu esimene mõte oli vesipapp, kuid ei tahtnud seda hästi uskuda, sest poolnud jõeköstrit seal kunagi varem kohanud ning teadsin seal ka vee liiga sügava olevat, mis vesipapile hästi ei sobi.

Tõstsin kaamera silme ette ja avastasin, et mingi hiireke või keegi külitab jää serval. Mõtlesin, et kas rebane on äkki läheduses, kuulis mind ja põgenes ning jättis saagi jääle. Just sel hetkel hüppas aga saak vette ja kadus. Nüüd jõudis mullegi kohale, et tegemist on vesimutiga, kes tegeles aktiivse toiduhankimisega.

Hiilisin lähemale, kuni olin pildistamiskauguses. Kaamera fokuseerimisrõngalt lugesin distantsiks viis ja pool meetrit. Pisike röövloom oli väga agar ja tõi vee alt pidevalt välja uusi maiustusi, enamasti pisikesi veeputukaid või koorikloomi. Paari ampsuga oli saak söödud ja mutt hüppas tagasi vette või korraks mõnda urgu.

Tegelase liigutused olid omamoodi naljakad, justkui vaataks kiirendusega mingit filmi, kuigi tegelikult vaatasin otsepilti läbi teleobjektiivi. Loomulikult oli niisugust pisikest, hüplevat ja närvilist kiirenduskera paras tegemine kaadris hoida ja terav foto saada. Pealegi ei teadnud kunagi, kust täpselt tüüp vee peale ja sealt hopsti jääle naasta kavatseb. Ja nii juhtuski, et parimast hetkest jäi foto saamata. Vesimutt püüdis praktiliselt enda suuruse konna ja kalpsas sellega kolme enneolematult väleda hüppega murdunud rookõrte varjus asuvasse urgu.

Väga lähedale fokuseerides on kaamera ja objektiivi töö tavalisest aeglasem, mistõttu jäi minu saagiks õigetest hetkedest paar ebateravat võtet ja siis kui objektiiv teravusega järgi jõudis, oli võimas kütt juba teel uru poole ja näitas mulle ainult sabaotsa.

Asjaolu, et kaamera ja objektiiv sellises olukorras aeglasemalt töötavad on tingitud asjaolust, et lähedal fookuse muutmiseks peab kaamera objektiivis olevate läätsede asukohta päris palju muutma. Igaüks võib vaadata oma teleobjektiivi fokuseerimisskaalat, millelt selgub, et selle liigutamine lõpmatusest 20 meetri peale võtab vaid sentimeetri. Ka kahekümnelt meetrilt kuuele, piisab vaid paaris sentimeetrist, lähemal aga peab juba pool ringi või rohkem peale keerama, et veel paari meetri jagu lähemale saada. Mida lähemale objektiivi lähimale fokuseerimiskaugusele teravustada, seda rohkem peab teravustamisrõngast keerama. Selline tehniline nüanss, millest ei saa ümber ka maailma kiireima fookusega kaameraga. Aga vesimutt…

Nüüd ma kartsin, et nii suur suutäis teeb tal kõhu kindlasti täis ja sell enam näole ei anna. Vaatamata sellele ootasin ma veel pikalt, kuid minu kartus osutus tõeks. Eks kohtume siis millalgi tulevikus.

Pildi esitlus ja tehnilised andmed:

• Valgus – Tavaline talvine halli taevaga ilm, tund pärast päikesetõusu.
• Kadreering – Kiirete liikumiste puhul tasub toimetada keskmise fookuspunktiga ja proovida jätta pildi servadesse hilisema lõikamise jaoks natuke ruumi, sest kunagi ei tea, kui kiire hüppe linnuke teha võib.
• Säritus – F5,6, ISO 1600, 1/1000.
• Tehnika  – Nikon D4 + Nikkor 300mm F2,8 VR II + TC-20EIII telekonverter.
• Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom 4 tarkvaraga.

Täna startis seikluskindel digikaamera Pentax Optio WG-2 Siberi poole. Siber ei ole mitte uus kuum turismisihtkoht, vaid WG-2 kaamera võttis teekonnale kaasa Polaartrip 2013 Siberi ekspeditsiooni meeskond. Kokku 12 inimesest ja neljast eriettevalmistusega maasturist koosnev seltskond on seadnud eesmärgiks jõuda polaarjoone taha Taimõri poolsaarel asuva Norilski tööstus- ja kaevanduslinna, Jamali poolsaarele Põhja-Jäämeres ning Vorkuta kaevanduslinna. GPS-iga Optio WG-2 kaamera aitab kogu seiklust jäädvustada.

Tegemist on igati karmi kliimaga piirkonnaga, kuhu ka tänapäeval on keeruline pääseda ning kus on veelgi raskem elada. Nõukogude ajal küüditati neisse piirkondadesse sadu tuhandeid inimesi, teiste seas ka tuhandeid eestlasti. Kuni 15000 kilomeetrit pikal sõidul ootavad ekspeditsioonilisi ees ülirasked ilmastikuolud, ligi kuuekümnekraadine pakane, rindapistmine jääkarude ning kohaliku bürokraatiaga, lõputud lumeväljad, sadade kilomeetrite pikkused jääteed ning tehnikale ja inimestele keerulised tingimused igal läbitud kilomeetril.

Esimeste eestlastena on ekspeditsioonil osalejatel plaan läbida see teekond autodega, ilma vahepeal vee- või õhutransporti kasutamata.  Norilski pääseb kevadest sügiseni vaid laeva või lennukiga. Kuid üksikutel talvedel rajatakse üürikeseks perioodiks läbi polaartundra ning üle jõgede jääteed, mida mööda loodab ka eestlastest ekspeditsioonigrupp Norilskini läbi murda. Vorkutasse ning Jamali poolsaarele pääseb valdavalt piki maismaateid, millest küll arvestatav osa on vaid talvisel ajal eksisteerivad taliteed.

Lisaks tööstuslinnadele ja kaevandustele heidetakse pilk ka kunagistele koonduslaagritele, mälestatakse eestlaste rasket saatust Põhja-Siberis sunnitöölistena, plaanitakse veereda Põhja-Jäämere kallastele, loodetakse jälgida ohutult distantsilt jääkarusid, imetletakse karmi talveloodust, läbitakse tuhandeid kilomeetreid taliteid ning kohtutakse kohalike elanike ja põlisrahvustega.

Kuidas peab sellele seiklusele vastu Jaapani meistrite loodud Pentax Optio WG-2, millele on lubatud -10°C vastupidavust ja märga olemist kuni 10 meetri sügavusel? Aidates jäädvustada eestlaste teekonda ja kogemusi Siberis, saab see kaamera tõelise vastupidavusproovi osaliseks karmides Siberi oludes ning kindlasti saab lähiajal lugeda ka reisiseltskonna muljeid kaamerast. Hoiame pöialt, et WG-2 ja eestlastest reisiseltskond edukalt marsruudi läbivad ning õnnelikult koju tagasi jõuavad.

Ela kaasa WG-2 ja Eesti rändurite Siberi seiklusele

GoPro Hero 3 Black Edition kaamera on lisaks suurepärasele videovõimekusele ka oluliselt pisem, kui kõik vanemad mudelid. Tihti makstakse elektroonikaseadmete mõõtmete vähendamisega aga lõivu nende parandamislihtsusele. Võtame näiteks uue põlvkonna MacBook Pro, millel on küll üliõhuke korpus kuid mille sisemuses on kõik elemendid nii kinni tinutatud, et nende avamine – rääkimata vahetamisest – väga keeruline on. iFixit veebileht andis sellele parandusskooriks kõige madalama numbri – 1.

iFixit vennad on nüüd seadnud oma fotoaparaatide alla GoPro kaamera – selle kõige vingema, nimega Hero 3 Black Edition. Kirurgilise täpsusega sooritatud lahkamise käigus selgub, et seda on päris lihtne lahti võtta ja parandada. Parandusskooriks: 7. Pildisensor tuleb emaplaadilt lihtsalt lahti ning ka objektiiv on täiesti eraldi. Niisiis – võid kindel olla, et kui sinu GoPro kaamera ka kivi vastu katki lendab, saab selle loodetavasti mõistliku hinna eest korda teha lasta.

Kui sa endale GoPro kaamerat ihaldad, siis suundu Photopointi veebipoodi. iFixit lahkamistulemusi näed koos fotomaterjaliga aga siit.