Õnn on meie kätes, tuleb vaid seda õigesti kasutada. Läbi pisikese looma silmade läbi, paistab elu suur. Iga uus lill äratab üles uued meeled. Eluks pole vaja alati kõige kallimaid asju ega ka odavaid, vaid vaja on arusaada, seda millest sa tõeliselt hoolid ja mida sa kalliks pead. Vihmapiisk vihma sees pole keegi, aga eraldatuna omal tasapinnal, on ta tegija. Taevas ei ole mitte ühtegi pilve, mis on ühesugused, nii on ka inimestega maal. Elu võib vahel tunduda okkaline, kuid piisavalt tugev olles, suudad okastest väikeste kriimustustega pääseda. Kaugelt paistab maa ja taeva vaheline kaugus väike, kuid lähedalt kättesaamatu. Elu peegeldab meile tagasi meie varasemaid tegusid, mis oleks võinud olla teisiti ning mälestusi, mis ei unune eal. Kaugus millestki on nii kaugel, et paljud väsivad selleni pürgida. Tavaliselt on kõige pisemad elusolendid kõige suurema südamega. Me varjame õigeid tundeid, mis tulevad nii kui nii omal ajal välja nagu päike pilve tagant ning mis panem meie silmad särama. Uus sünd on millegi uue algus, kuid ise me seda ikkagi juhtida ei saa.