Soovitusi esimese teleobjektiivi valimisel
autor: Remo Savisaar

Minu poole pöördutakse sageli küsimusega, et milline on hea ja odav objektiiv algajale foto- ja loodushuvilisele, kellel on soov pildistada tiivulisi ja neljajalgseid.

Olen ka ise kunagi sellise valiku ees seisnud ja pead vaevanud, et mida võtta ja mida jätta. Ega valik väga suur polnudki, sest objektiivi alla mõeldud summa seadis omad piirid. Olin siis teinud juba omajagu eeltööd, mistõttu langesid kohe valikust välja kõik-ühes ultra-zoomid ehk siis objektiivid, mille fookuskaugus algas lainurgast ja lõppes telega. Selline fookusvahemik oli küll ahvatlev, kuid nende joonis polnud just kiita.

Enne digitaalse peegelkaamera soetamist pildistasin Zenidiga ja MTO 500 mm f8 vene kahuriga. Vähemalt siis tundus see mulle kahurina. Oli jämedust, pikkust ja kaalugi. Fookuskaugust oli parasjagu, kuid see objektiiv oli üpris pime. Päevasel ajal sai sellega siiski linnu ja loomapilte tehtud, kuni päike pilve taha läks. Siis jäi valgust juba vajaka, vaatamata sellele, et kaameras oli 400 tundlikusega film. Vähene valgus ei taganud mulle elementaarset säri, mida ma sellel ajal käest pildistamiseks vajasin. Statiivi oma sõbrana ma siis veel ei tundnud.

Digipeegelkaamera soetamise ajaks oli minu fotokirg juba omajagu arenenud, nii et mõistsin, kui hädavajalik on statiiv ja milliseid uusi võimalusi selle kasutamine loob.

Tagasi jutu algusesse tulles, jäid mul sõelale objektiivid, millel oli fookuskaugust vähemalt 300 mm. Kuna mu digikaameral oli sensori lõike faktor 1,6 (poolkaader), siis see tõi kujutise sama suurelt pildiotsijasse, nagu oleks kasutusel (1,6 * 300) 480 mm objektiiv. Selle fookuskaugusega olin ma juba harjunud ja see mulle sobis.

Minu esimene

Minu valituks sai Sigma 70-300 mm F4-5,6 APO Macro. Saadaval oli ka tuhat krooni odavam APO tähistuseta versioon, kuid APO kasuks rääkis parem optika. Vähem kromaatilist aberratsiooni (CA), mis väljendus pildil näiteks sinaka halona ümber peenete detailide.

Nii nagu praegu soovitan esmalt fikseeritud fookuskaugusega objektiive zoomile, soovisin seda endale ka tookord, kuid paraku tundus kümmekond tuhat krooni objektiivi eest minu jaoks siis natuke liiga palju. Ka nüüd, kus ise soovitusi jagan, kuulen sageli vastuseks, et selles hinnaklassis objektiiv jääb liiga kalliks, kas midagi odavamat pole.

Siinkohal toon lühidalt välja objektiivide valiku alustades odavamatest ning lõpetades kallimate ja parematega:

  1. 70-300mm f4-5.6 (Canonile, Nikonile, Pentaxile)
  2. 100-300mm f4 (Canonile, Nikonile)
  3. 300mm f4 (Canon, Nikon, Pentax) / 100-400mm f5.6 (Canon)

Ka fotograafias on paraku nii, et odavalt head asja ei saa, kuid vaatamata odavusele on
70-300mm f4-5.6 objektiivi hinna ja kvaliteedi suhe vägagi paigas.

Kahjuks olen viimasel ajal juhtunud lugema erinevat kriitikat selle objektiivi suunas. Näiteks, et selle objektiivi joonis ei luba suuremat väljatrükki kui A5. Lahtise ava (f5.6) joonis ei kannata pikemas otsas tõesti mingit kriitikat, kuid alates sellest, kui hakkasin 300mm otsas kasutama ava f8, ei ole minul teravusega küll mingeid probleeme olnud. Selle raha eest oli teravust küll ja küll. Objektiiv ise muutus muidugi suhteliselt pimedaks (f8), kuid nagu eespool öeldud, siis ega odavalt kõike head ei saa. Kusagilt tuleb leida kompromiss.

Rääkides joonise teravusest, kui objekt on ikka fookuses, ega pole ära värisenud/liikunud,
kannatab selle objektiiviga tehtud pilt ka A3 ja A2 väljatrükki. Vähemalt minu 8mpix kere lubas seda ja teravus jäi tipp-topp. Kes soovib ise A3 väljatrüki teravuses veenduda võib heita pilgu raamatusse „Meie inimesed“ (Pilgrim, 2008), lk 104-105, 144-145, 150-151, 226-227.

See on hea objektiiv alustajale, kes soovib pildistada nö kõike. Suumi ulatus on lai ja selle objektiiviga saab suhu ka makropiltide maitse, 1:2 suurenduse näol. Pealegi, kui see objektiiv on end ammendanud ja on soov midagi asisemat soetada, on „koolirahaks“ makstud summa väike.

Valguse poole

Mina igaljuhul ei kahetse, et alustasin digifotograafias just selle objektiiviga. Kui aga lindude-loomade pildistamise soov on kindel ja rahakott lubab, tuleks vaadata kohe valgete objektiivide poole. Valgete objektiivide all ei mõelda mitte nende värvust vaid valgusjõulisust. Näiteks ava f4, f2.8 jne. Mida väiksem number, seda valgusjõulisem objektiiv. Tõsi on ka see, et näiteks Canoni valgusjõulised objektiivid on tõepoolest ka ise värvuselt valged.

Näiteks fikseeritud fookuskaugusega 300 mm f4 objektiiv on kindla peale minek. Ideaalis võiks see olla ka (pildi) stabilisaatoriga, mis annab võimaluse kasutada käest pildistamisel ca 2 stoppi pikemat säriaega kui stabilisaatorita objektiiv. Kõnealune objektiiv sobib hästi ka 1,4 suurendusvõimega telekonverteriga ja nii saab sellest 420 mm f5.6 objektiiv. Sellise avaga säilib enamus kaameratel autofookus ning ka objektiivi joonis ei kannata oluliselt.

300 mm kõrval on Canonil valikus ka 100-400mm f4.5-5.6 suum – need kaks kipuvadki tavaliselt sõelale jääma. Kumb siis valida, kas zoom või fiks? Fiks on teravam ja valgusjõulisem, kuid suum jälle pikem ning mõnusa suumivahemikuga. 300 mm f4 soetamise juures mõtleb aga looduspiltnik sinna juurde sageli ka 1,4 telekonverteri ja sellisel juhul jääb valik järgmine:

100-400mm f4.5-5.6 vs 420mm f5.6.

See, kumb neist valida, on aga suhteliselt individuaalne. Minu valik jäi fiksobjektiivile (300 mm f4), sest konverterita on see valgusjõulisem, teravama joonisega ja ka autofookus on kiirem. Usun, et kui oleksin valinud 100-400mm oleksin ka sellega väga rahul. Need on objektiivid mida võib julgelt soovitada!

Valikust jätsin teadlikult välja eriti pikad, valgusjõulised ja kallid objektiivid, kuna need ei kvalifitseeru alustajatele mõeldud objektiividena – mis aga ei tähenda, et just sellega alustada ei võiks.

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 300mm, 1/400, f8, ISO400

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 300mm, 1/1000, f8, ISO400

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 168mm, 1/5000, f8, ISO400

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 300mm, 1/640, f10, ISO100

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 214mm, makro asend, 1/400, f10, ISO400

Canon 20D, Canon 300mm F4 IS, 1/2000, f5.6, ISO400

Canon 20D, Canon 300mm F4 IS + Sigma 1,4 telekonverter, 1/200, f5.6, ISO400

Point TV – 16. Fotoalbumite peamised tüübid
autor: Lauri Veerde

Photopointi veebipoe tootevalikus on 425 erinevat fotoalbumit. See hirmuäratav kogus võib esmapilgul päris segadusttekitav olla. Kõik need albumid jagunevad aga laias laastus nelja erinevasse kategooriasse (on ka muidugi selliseid disainiröögatusi, mis ühegi kategooria alla ei mahu – nendest juba ülejärgmises Point TVs). Kui neid nelja kategooriat ning nendele vastavaid tähistusi PP veebilehel teada, siis muutub albumi valimine hulga lihtsamaks. Need neli tüüpi koos vastava tähistusega on:

  1. PVC materjalist (plastik) lehtedega ja kiletaskutega albumid – tähistus: MM (MiniMax)
  2. Raamatköites, paberist lehtede ja kiletaskutega albumid – tähistus: BB või B (BookBound)
  3. Albumid, kus pildid saab kinnitada iseliimuva kile alla – tähistus: SA (ShelfAdhesive)
  4. Traditsioonilist laadi albumid kuhu pildid kinnitatakse fotonurkadega – tähistus: ST (Standard)

Neid nelja tüüpi albumeid näitab ja tutvustab Irene nüüd lähemalt. Head vaatamist.

[See post to watch Flash video]

Remo Savisaar Photopointi ajaveebis
autor: Lauri Veerde

Raamatupoest käin ma mööda suure ringiga. Vahest juhtub siiski ka patustamist. Üks selline juhtum leidis aset veidi enam kui aasta jagu tgasi, kui nägin riiulil midagi õige huvitavat – tõsise välimusega Eesti loodusfoto raamat – autoriks keegi Remo Savisaar. “Loodus kutsub” oli seestpoolt kordades huvitavam kui väljast. Paeluv ja imetlusttekitav.

Mitte kaua pärast seda päeva pasundasid uudisteportaalid kellestki Remo Savisaarest seoses tema fotoga puu otsa roninud kitsekarjast. Seesinane pilt oli nimelt avaldatud legendaarses akirjas National Geographic. Siis sai lõplikult selgeks, et Remo tuleb võrgutada Photopointi ajaveebi juba niigi esinduslikku kaastöötajate armeesse.  Selle selgushetke tulemina ilmub Photopointi ajaveebis homme Remo esimene, fotodega palistatud kirjatükk.

Remo Savisaar sündis 11. juunil 1978 Tartus. Siinsamas kivikõrbenäolises Tartu linnas möödus ka tema lapsepõlv. Väiksele poisile meeldis putukaid püüda ja Emajõe ääres kalal käia. Loodusehuvi ja fotograafia ulatasid teineteisele käed viis aastat tagasi, kui Remo oma esimese digitaalse peegelkaamera soetas. Sestpeale veedab mees kogu vaba aja kaameraga looduses või raamatutest ja interneti avarustelt loomade käitumise ja olemuse kohta tarkusi ammutades.

Nende ammutuste ning vabas õhus viibimiste ladvikut saab näha Remo blogis, mis 2006. aastal maailma parimaks loodusfotoblogiks valiti. Ja seda ilma, et Remo selle tiitli pälvimiseks otseselt midagi teinud oleks.  2008. aastal valmis Remo esimene loodusfototeemaline raamat “Loodus kutsub“. 2009. aastal ilmus ajakirjas National Geographic Remo Marokos pildistatud foto kitsedest argaaniapuu otsas.

Homme siis Remo esimene artikkel Photopointi ajaveebis.

Äsja naasis Remo fotorännakutelt Lapimaalt. Sealt pärinevad ka kaks käesolevas postituses kasutatud fotot.

Uued lastesõbralikud fotokruusid Photopointi fotomeenenete lehel
autor: Lauri Veerde

Piimas on palju häid asju. Kaltsium teeb luud tugevaks, vitamiinid hoiavad aga silmad, juuksed ja naha korras.

Minu vanaisale aga ei maitse piim. Tema räägib, et talle ei ole piim mitte kunagi maitsenud ja see on väga paha, sest nüüd ei ole vanaisal enam õieti juukseid ja silmade asemel on tal suured prillid. Tema joob hoopiski oma maitsvat halkojooki. Pudelist. Eks ma olen talle ju ütelnud küll, et sa võid minult laenata minu kollase lõvipea sangaga kruusi. Aga tema selle peale naerab ja ütleb, et kus siis temal vanamehel kõlbab sellisest lapse tassist juua.

Vaene vanaisa. Ma tean küll, et kui tema alles väike oli, siis oli sõda ja käis kõva madistamine Hirvepargi ja sakslaste vahel ja temal ei olnud selliseid toredaid kruusisid. Muidugi siis ei taha piima, kui ei ole sellist kollase lõvipea sangaga kruusi. Ega minagi ei tahaks. Ükskord ma ei tahtnudki kui tädi Aime mulle andis. Tema ütles et piim on piim ja et joo sa pudelist või kollase lõvipeaga sangaga kruusist – maitseb ikka samamoodi. Tegelikult ei maitse samamoodi. Aga vanaisa ka seda ei usu. Tal ei ole ju olnud sellist kollase lõvipea sangaga kruusi.

Kahju vanaisast. Iga päev kukub tal vähemalt üks hammas suust välja ja kui ta nüüd kohe homnepäev piima jooma ei hakka, siis kukuvad tal viimaks ära kõrvad ja nina ja siis muidugi ka suured prillid sestet need ei seisa siis enam kuskil kinni. Aga meil on emmega plaan. Meie ostame talle täitsa tema enda kruusi. Mitte kollase lõvipea sangaga, nagu minul on, vaid triibulise sebra sangaga. Siis hakkab ka vanaisale piim maitsema ja halkojooki ta enam ei taha.

Vaata loomakujuliste sangadega lastepäraseid fotokruuse Photopointi fotomeenete veebilehel.

Peaaegu karbist välja: Pentax Optio W90
autor: Lauri Veerde

Nädala eest tõi Pentax välja uue digikompakti nimega Optio W90. Tegemist on Pentaxi 11nda generatsiooni veekindla kompaktkaameraga, edasiarendusega aasta tagasi esitletud W80 aparaadist. Uue kaamera vastupidavust näitavad parameetrid on senistest paremad. Seda võib uputada senise viie meetri asemel kuue meetri sügavusele ning visata 1 meetri asemel 1,2 meetri kõrguselt (kukkumistestis põrkus kaamera 5 cm paksuse vineeriga). See töötab tõrgeteta kuni -10°C pakases ning on tolmukindel. Kaameral on 12 MP sensor, HD video salvestusvõimalus, 2,7″ LCD ja eriti huvitava omadusena mikroskooprežiim, millega saab pildistada lähikaadreid ja kasutada valgusallikana kolme objektiivi ümber olevat LED-lampi.

Ilusa väljanägemise, tugeva ehituse ja Pentaxile omase suurepärase pildiloomega Optio W90 jõuab poelettidele märtsi lõpus – aprilli alguses. Photopointi ajaveebi salajastesse maa-alustesse laboratooriumidesse jõudis aga täna, just mõne tunni eest, W90 müügieelne prototüüpeksemplar. Katsealune nr 91235.

Esmapilgul paistab Optio W90 oma eelkäijatega võrreldes silma just oma ilusa ja disaini poolest.

Kaamera tagaküljel olev ekraan on suur, 2,7″ diagonaaliga. Ekraani külgede suhteks ei ole 4:3, nagu tavaliselt, vaid laiekraanformaat 16:9.

Sisse/välja lülitamise nupp ning päästik kaamera peal.

Kaamera alumisel küljel oleva luugi all on mälukaardi pesa ja akusahtel, Randmerihma poolses küljes on plastikust statiivikeere.

Pentax Optio H90 salvestab fotosid sisemällu (26,7 MB ) ja  SD/SDHC mälukaardile.

Ilus ning samas kindlasti ka funktsionaalne randme- või muu rihma kinnitusaas. Prototüüpversiooniga oli kaasas ainult aku ja akulaadija. Randmerihka ja karabiini komplektis ei olnud. Varsti müügile tuleva kaamera karbis on ka need olemas.

Tagaküljel olevad nupud on oma funktsionaalsuse poolest sarnased Pentaxi teistele kompaktkaameratele. Nad ulatavad vähemalt 2 mm kaamera tasapinnast väljapoolem vajutada on neid mõnus ja lihtne. Menüünupp, mis tavaliselt Pentaxi digikompaktidel on koos rohelise nupuga all, on W90 puhul viidud ülespoole.  Roheline nupp on vaikimisi seatud käivitama rohelist automaatrežiimi. Sellele saab aga omistada ka mõne muu funktsiooni (ISO, särikompensatsioon, memode salvestamine jne).

Kuigi Pentax W80 kaameral oli samasugune HD-video salvestamise funktsioon nagu sellel uuel aparaadil siin, ei olnud vanemal mudelil võimalust neid videoklippe HD-formaadis otse kaamerast teleriekraanile kuvada. W90 aparaadil on see võimalus olemas. Kaamera külje peal on lisaks akusahtlile veel üks luuk, kus on HDMI pesa ja port kaamera ühendamiseks tavaliste piltide ja videote vaatamiseks ja andmevahetuseks arvutiga.

LED-lambid mikrofoni ümber hakkavad põlema siis, kui käivitada pildiprogramm “Digital Microscope” (vaata allpool).

Automaatse teravustamise abivalguslambike ja särimõõtesensor.

Pildiprogrammid

W90 kaameral on 24 pildiprogrammi.

Pildiprogramm “Digital microscope”

Ega ta muud imet ei tee, kui seadistab kaamera teravustamisrežiimile “1cm macro” ning lülitab põlema kolm objektiivi ümber olevat LED-lampi.

Roheline režiim

Kõige alumine – roheline – nupp on vaikimisi seatud käivitama rohelist automaatrežiimi. Sellele saab aga omistada ka mõne muu funktsiooni (ISO, särikompensatsioon, memode salvestamine jne).

Menüüd ja taasesitusrežiimi valikud

Pildistamise seadete menüü pildistusrežiimil “Program”.
Kaamera seadete menüü (nii pildistus-kui ka taasesitusrežiimil)
Taasesitusrežiimis saab pildistatud fotodega igasuguseid asju toimetada. Digitaalsed filtrid ja raamid, filmiklipi lõikamine, fotode lõikamine ja suuruse vähendamine, häälmemod jne.

äoj