Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/3,5, 1/2000 sek, ISO 400.

Teatavasti on mul siin Indias pildistamiseks kaasas praktiliselt ainult Sony RX1 kompaktkaamera. Sellel kaameral on ees objektiiv fikseeritud fookuskaugusega 35mm. See tähendab, et suumida sellega ei saa ning kõik pildid tuleb teha ühe ja sama (üsna laia) vaatenurgaga. Esmapilgul tundub see 35mm lihtsalt järjekordne fookuskaugus, aga kui oled olukorras kus on võtta ainult see objektiiv, siis hakkad nägema kaugemale, kui lihtsalt see number.

35mm on natuke nagu selline unustatud objektiiv mille hiilgehetked olid kompaktkaameratega samal ajastul. Enamus point&shoot filmikad olid ju varustatud 35mm objektiiviga. Loodan, et ei eksi kui ütlen, et 35mm on kõige enim kasutatud kommertskaamerate fookuskaugus.

Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/2, 1/800 sek, ISO 6400.

MJis teeb siis selle fookuskauguse nii eriliseks ja mis on ta plussid ja miinused reisides?

Võin julgelt öelda, et mina saan ainult 35mm fookuskaugusega väga palju tehtud. On olnud periood kus omasin ainult 50mm objektiivi ja tegin samal ajal kõvasti kommertstööd. Sain enamus sellega tehtud, alates reportaazist kuni toidu pildistamiseni välja. Aga oli ka olukordi kus 50mm jäi liiga kitsaks ja 35 oleks hädast välja aidanud. Näiteks keskkonnaportreed tihti vajavad natuke laiemat, kuid mitte liiga laia. Liiga laiaga, näiteks 24mm tekivad igasugused kompositsiooni probleemid ja moonutused on tihti suuremad kui sooviks.

Fookuskauguste laiema otsaga on üldse hoopis eriline lugu. Kes kord on omanud lainurka, see tavaliselt armastab seda lõpuni. Lainurgaga pildistamine nõuab aga pühendumist ja tugevat tahtmist, vähemalt alguses. Lihtne on kompositsioonidega mööda panna aga lihtne on ka teha imeilusaid pilte, kasutades objektiivi moonutusi enda kasuks ära. Väga spetsiifiline ja kitsas ala.

Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/8, 1/640 sek, ISO 250.

35mm läheb minu arust just sinna kahe vahele. Tal on olemas mingil määral lainurga omadused ja ka natuke normaalobjektiivi võlusid.

Olen kindel, et kui sa pildistad ainult ühe objektiiviga pikemat aega, siis see arendab su nägemisvõimet fotograafina. Sa hakkad nägema pildi lõpptulemust juba enne, kui pilt üldse tehtud saab. Oskad ennustada probleeme ja näha ka uusi võimalusi. See on puhtalt oma keskendumise juhtimine ühes suunas. Kindlasti tuleb ette olukordi kus subjekt on liiga kaugel ja 35mm objektiivist jääb liiga väheks, aga siis ongi see hetk kus sa pead mõtlema natuke kaugemale, kui lihtsalt see subjekt. Pead kaasama ka keskkonda mis teda ümbritseb. Just see uute võimaluste otsimine ja oma fotograafiaga tegelemine on see huvitav osa. Pead mõtlema kogu aeg kaasa ja arendama kompositsioone ning siis leiad sa mingi hetk ennast olukorrast, kus su pildid on kõvasti paremaks läinud ja tunned et oled astunud sammu edasi. Eks see mingil määral ole iga fix objektiiviga, aga teised fookuskaugused on minu arust liiga piiratud. 35 annab just sellist keskmist tulemust mida universaalseks kasutamiseks vaja on.

Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/5, 1/800 sek, ISO 500.

Aga ikkagi, kui sa reisid, siis pisike fix objektiiv on mugav kaasas kanda, jääb tavaliselt märkamatuks, võrreldes näiteks 70-200 zoomiga. Ja paneb sind rohkem liigutama. Kunagi üks õppejõud koolis ütles tabavalt: “Kui sul raha pole, et osta zoom objektiivi, siis jalad aitavad hädast välja” tähendab, et kui sa ei pelga oma laiskusest lahti öelda, siis mine alati objektile lähemale. Zoom objektiiv on tegelikult paljudes olukordades mittevajalik ja teeb sind laisaks. Muidugi see kõik on väga personaalne ja sõltub sinu maitsest.

Miinustena tooks välja just sell võrdluse zoom objektiiviga. Kui soul tõesti on selling olukordkus subject on kaugemal ja tahaks teda välja lõigata ümbrusest, siis jääb sult ilmselt see pilt tegemata.

Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/5, 1/1000 sek, ISO 320.

Sony RX1 kaameraga on mul siiamaani see suur probleem, tunnen, et see kaamera väiksus ei kehtesta ennast eriti inimeste pildistamisel. See on fakt, et ta on võimekas ja väga hea aga ta jääb oma väiksuselt ikkagi kompaktkaameraks. Eks see ole kindlasti harjumuse asi ka ja kui väga tahta siis saab suure raha eest osta kaamerale ka eraldi viewfinderi, mis teeks pildistamise tohutult lihtsamaks, kui sa oled harjunud peegelkaameratega. Kaamera suurus tavaliselt paneb paika mingil määral suhtumise fotograafi(kindlasti mitte alati), et kui sul on suur kaamera suure objektiiviga, siis tavainimese silmis on see professionaalne värk.

Olen armunud sellesse fookuskaugusesse!

Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/5, 1/640 sek, ISO 200.

Vaata kõiki “Kompaktkaameraga indias” artikleid siit

Täna saab Panasonicu kõrgema klassi kompaktkaamerate LX-seeria oma külje alla väiksema venna. Uus kaamera saab nimeks Lumix DMC-LF1 ja ilmselt paneb aluse võimekate ning eriti kompaktsete aparaatide seeriale. Kui oled otsinud edasijõudnud harrastajale mõeldud kompaktkaamerat, kuid seni on pildiotsija puudumine tähtsat ostu edasi lükanud, siis LF1 võib olla ainsaks päästerõngaks. Panasonic LX7 seest pärit sensor on asetatud pikema, kuid pimedama objektiivi taha ning lisandunud on 202 tuhande punktiga elektrooniline pildiotsija.

Kuid see ei ole veel kõik. Senisest kompaktkaamerate lipulaevast veelgi väiksemasse korpusesse on süstitud kaugjuhtimisvõimalus WiFi kaudu, mida saab seadistada nii NFC abil kui ka käsitsi. Nagu juba tavaks on, saab pilte ka traadita teistesse seadmetesse ümber tirida.

Panasonic Lumix DMC-LF1 silmapaistvamad omadused

• tavalisest suurem 1/1.7″ CMOS sensor
• seadistatav juhtimisrõngas objektiivi ümber
• elektrooniline pildiotsija, u. 202 tuhat pildipunkti
• 28-200 mm (35mm ekvivalendina) fookuskauguste vahemik, 7,1× suum
• fotode ülekanne ja kaugjuhtimine WiFi kaudu
• RAW failiformaat
• objektiivi ava f/2.0-5.9
• mõõdud (kõigest!) 103 × 62 × 28 mm ja kaal 192 g

Lumix DMC-LF1 asetub praeguse “raskekaallase” LX7 kõrvale ja hakkab konkureerima selliste nimedega nagu Canon PowerShot S110, Nikon Coolpix P330, Fujifilm XF-1 ja Sony RX100. Soovitatavaks jaehinnaks pakutakse $499.99/£379.

Allikad: dpreview.com / imaging-resource.com

Tootefotod:

Võimsa suumi, väikese korpuse, manuaalse särijuhtimise ning terve müriaadi uhkete omaduste ja võimalustega kompaktkaamerad on viimastel aastatel üha populaarsemaks muutunud. 2013. aastal on näinud ilmavalgust näiteks Canon PowerShot SX280 HS, Fujifilm F900 EXR ja Panasonic Lumix TZ-40. Täna toob Sony välja enda nägemuse sellist laadi kompaktkaamerast – Cyber-Shot HX50V on üsna tähelepanuväärne aparaat, mille juures nii mõnigi omadus konkurentide pakutavast pika suumiga üle on.

Megapikslitega Sony ei koonerda – HX50V sees on 1/2.3″ diagonaali ja 20.4 miljoni piksliga taustvalgustatud CMOS sensor. Olgu siin võrdluseks ära toodud, et Canoni vastaval kaameral on näiteks 12.1 MP ja Fujifilm`il 16 MP sensor). Kui konkurentide kaamerail on 20x suumiga objektiivid, siis Sony HX50V avaldab muljet lausa 30x optilise suumiga objektiiviga. Selle maksimaalne ava jääb vahemikku f/3.5 laiema vaatenurga ja f/6.3 kitsaima vaatenurga puhul. Ainult Fujifilm F900EXR suudab siin oma F3.5 – F5.3 objektiiviga näidata märkimisväärselt paremat tulemust.

Oluline on kogu selle GPS ja WiFi möllu sees tähele panna kahte omadust, mis selle kaamera kasutamisele praktikas palju kaasa aitavad. Esiteks: aku kestus on ühe laadimiskorraga kuni 400 fotot. See on säärase klassi kaamera kohta väga hea tulemus ja ületab konkurentide oma pea poole võrra. Teiseks – kaameral on olemas manuaalse teravustamise võimalus. See on sellist laadi kaamerate puhul haruldus ning muudab oluliselt lihtsamaks näiteks lähikaadrite pildistamise statiivilt pika fookuskaugusega.

Mulle sellist laadi kaamerad meeldivad. Väikse suumi ja valgusjõuliste objektiividega kaameratega võrreldes (nagu näiteks Panasonic LX7 või Sony RX100 või Canon S110) teevad need küll hämaramates oludes kehvemat pilti. Samas pakub võimas suum pildistamisel väga head paindlikkust. Eriti siis, kui staatiliste objektide pildistamisel on abiks statiiv. Eelmisel suvel kirjutasin Digitesti veebilehele ülevaate täna esitletava aparaadi varasest eelkäijast HX10V kaamerast ning ei jõua oodata, millal HX50V aparaadile käed külge panna saan. Enne juunikuud seda ilmselt ei juhtu, sest turule lubab Sony selle tuua maikuu lõpuks.

Sony Cyber-Shot HX50V olulisemad omadused

• 21,1 MP 1/2.3″ BSI-CMOS sensor
• Sony väitel “maailma väikseim ja kergeim 30x suumi ja tippklassi võimekusega kaamera”
• 30x suumiga, F3.5 – F6.3 objektiivi fookuskauguste vahemik on 24 – 720 mm (35 mm ekvivalendina)
• Lähim teravustamiskaugus: 5 cm. Saab ka käsitsi teravustada(!) Autofookuse abivalgus.
• Sensorinihutusega värinastabilisaator
• 5-suunaline optiline värinastabilisaator aitab pildistada teravamaid fotosid ka suurema fookuskauguse korral
• 3.0″ LCD-ekraan mahutab hea hulga piksleid (921 000 px)
• Sarivõte: 10 fps
• Ühendused: WiFi, GPS, HDMI, USB 2.0.
• PASM särirežiimid, RAW faili ei salvesta
• Videorežiim: 1920 x 1080 (60 fps), 1280 x 720 (30 fps), H264 või koodekiga AVCHD vormingus. Stereoheli salvestamine. Välise mikrofoni pesa ei ole.
• Aku: liitiumaku NP-BX1. 400 säritust ühe laadimiskorraga
• Mõõtmed: 108 x 64 x 38 mm
• Kaal: 272 g

Palun kliki video vaatamiseks siia

Sony Cyber-Shot HX50V tootefotod

Tänavuse kevade tahtel on märtsikuu probleemid kandunud juba poolde aprilli. Eile õhtul sellekuist pilti tehes vaevlesin ma väreluse probleemide kallal nagu ei kunagi varem. Lamasin oma linnuvarjes ühe pooleldi lahtisulanud järve ääres, mida iga-aastaselt kevadrände ajal linnud peatuspaigana kasutavad. Kõik oli ideaalne – lahtist vett oli vähe, linde oli palju, nende seas ka haruldusi – pilti aga ei saanud, sest sulamine oli liiga intensiivne ja pani õhu värelema.

Õhtu parimateks kaadriteks jäid paar õnnekombel saadud teravat võtet (ilmselt tänu hooti tugevale tuulele, mis hetkeks väreluse maha surus) miilutsevatest naerukajakatest. Sõtkaste ja väikekosklate kaklused olid puhta udused nagu ka punapea-vartide vilistamise pildid. Naerukajakatega olin ma väga rahul just situatsiooni ja tegevuse mõttes, kuid varjes mõtteid mõlgutades jõudsin sinnamaale, et naerukajakas on ju nii tavaline liik ning tavalist vaatajat ei pruugi foto kõnetada. On ju naerukajakad mõnel pool täiesti linnalinnud ja võivad lausa käest saia võtta. Aastaid tagasi oli vist Soome loodusfoto konkursil üks võidutöödest Mc Donald’si restorani välilaualt friikartuleid varastavast naerukajakast. Lihtne ju!

Samamoodi on sinikael-partidega, kes linnatiikidel ja ojadel valju prääksumisega möödujatelt toidupoolist nõuavad. Pilt ei näita enda ümbrust. Ilma allkirja lugemata ei saa keegi teada, et need naerukajakad olid pildistatud tunde varjes lamades. Nagu ei teata ka seda, et looduslikus keskkonnas on sinikael-part üks ettevaatlikumaid liike, kes varjes kükitava fotograafi iga natuke äkilisema liigutuse peale kohe kaela õieli ajab ja tiibu lehvitama valmistub.

Looduses kasutavad paljud teised liigid sinikaelasid lausa indikaatorina, usaldades laskuda sinna, kus sinikaelad juba tegutsevad. Seepärast juhtubki igal talvel, kui mõni harludasem linnuke satub linnatiiki sinikaelade seltskonda ja vahib siis seal punnis silmadega ringi, kuid siiski ei lenda ta minema, sest usaldus on nii suur.

Pilt võib küll öelda tuhat sõna, aga kui ta ei suuda öelda õiget tuhandet, siis jääb fotograafi ning vaataja vahele ikkagi lõhe. Kelle süü see siis on? Öeldakse, et kui fotograaf ei suuda ainult pildiga, ilma sõnadeta toimuvat edasi anda, siis on tegemist kehva ülesvõttega. Las jääda igaühe enda tunnetada, kas see on tõsi või pole see vahel lihtsalt võimalik.

Pildi esitlus ja andmed:

• Valgus – Õhtune pilvealune valgus.
• Kadreering – suhteliselt keskne, kuna linnud liiguvad erinevates suundades.
• Säritus – F5,6, 1/1600, ISO 1600.
• Tehnika – Nikon D4 + Nikkor 400mm F2,8 VR + Nikkor TC-20EIII.
• Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom 4 tarkvaraga.

Loe kõiki Sveni pildilugusid siit

Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/2,5, 1/2000 sek, ISO 100.

Indias reisimiseks on ilmselgelt vaja tibake külma närvi ja tohutult palju ükskõiksust. Meie eestlased, kes vahetevahel ikka ühte hoiame, peame kõvasti harjutama, et seda saavutada. Mu reisi algusest on möödas 12 päeva. Hindade kauplemine ei ole mulle enam probleem, liikluses orienteerun tuima närviga, nagu see hullus oleks mulle igapäevane. Suured metallist iseehitatud autod vuhavad must mööda jättes meie vahele ainult sentimeetreid..

Kõikidele nendele pilkudele vastan samaga ja nii kaua kuni tema pöörab pea, mitte enam mina. Mu nägu on juba nii pruuniks päevitunud, et enamus Bollywoodi filmitähedki on minust valgemad. Ükskõiksusest on saanud treenitud emotsioon, mida isegi unepealt olen suuteline tootma. See kõik on siin tavaline, ja muudmoodi siin asjad toimida ei saakski.

Mu autojuht ütles päris rabavalt: “There is one big problem with India, 90% of people just dont care about anything”. Kuidas muidu saakski üks riik toimida, riik mis on 6 korda suurem kui Prantsusmaa ja inimesi on peaaegu 1000 korda rohkem, kui Eestis. Arvan, et kui seda ükskõiksust siin nii palju ei oleks, siis poleks neil võimalik niimoodi koos rahus elada. Miski ütleb mulle, et nad ise teavad  seda ning paljud oskavad seda enda kasuks ära kasutada.

Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/4,0, 1/800 sek, ISO 125.

Just hetk tagasi oli väga veider aga samas ohtlik situatsioon. Olukord koosnes ühest maanteekohvikust, ühest eriti iharast geist, hunnikust India rekkameestest, sisemaa turistidest ja paarist agressorist. Nad kõik olid minu ümber kogunenud ja tahtsid midagi. Kui indias keegi kuskil koguneb, siis see on nagu ideaalselt idanev seeme suurteks probleemideks. Seal kus natuke juba on, sinna koguneb minutitega tohutult palju juurde.

Asi muutus naljakast ohtlikuks väga kiiresti, kui sain aru, et keegi ei mõista mida mina räägin ja mina ei saa aru mida nemad räägivad. Agressorid hakkasid häält tõstma ja rahvast üles kütma, ning tekkis tunne, et mind hakatakse kohe kätel kandma küla keskel asuvale ohvrikivile. Hirm käsikäes adrenaliiniga kasvas mu sees peaaegu maksimumini. Mu ainuke lootus oli see buss mida ma olin juba 5 tundi oodanud ja mis selleks hetkeks oli hilinenud juba 20 minutit. Indias muidugi ei ole mõtet transpordi õigeaegsele saabumisele oma pead mängu panna.

Adrenaliin põhjas võtsin oma koti ja trügisin julmalt läbi inimeste lükates neid igasse ilmakaarde laiali. Peaaegu joostes jõudsin turvaliselt lähedal asuvasse hotelli. Buss saabus mõne hetkega ning korjas mu surmväsinud kere peale. Hotellist öeldi mulle: “They are bad people”, kuna nad olid kõike kaugusest pealt vaadanud.

Lahkusin rannast ja liigun sisemaale, kus mind ootavad põrgukuumused ja imelised maastikud.

Kuulmiseni.

Renee

Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/8, 1/640 sek, ISO 2000.

Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/2, 1/640 sek, ISO 400.

Foto pildistatud Sony RX1 kompaktkaameraga. f/8, 1/640 sek, ISO 250.

Vaata kõiki “Kompaktkaameraga indias” artikleid siit