Sony on oma RX100-seeriaga kompaktkaamerate turul triumfeerinud nüüdseks juba üle kahe aasta. Märk sellest, et 2012 kevade lõpus esitletud DSC-RX100 tabas omal ajal naelapea pihta. Eelmise aasta keskpaigast praeguseni on Sony kompaktide lippu hoidnud kõrgel RX100 II, mis oli pigem evolutsiooniline edasiarendus kui drastiline suunamuutus. Nüüd on aeg esitleda järjekorras kolmandat RX100 nime kandvat aparaati – ei vähemat kui “unelmate kompaktkaamerat“. Jah, just nii nimetab Lauri RX100 III kaamerat oma tutvustavas postituses. Paberil on see kaamera tõesti äärmiselt muljetavaldav. Karp on jõudnud laost pildistuslauale ning on aeg teada saada, kas lõugulangetavad tehnilised näitajad peegelduvad ka välimuses. Või lihtsalt nautida ühte ilusat kompaktkaamerat.
Esimese asjana jäi silma karbi väiksus. Tegu on esimese põlvkonna RX100 karbist pea poole väiksema “konteineriga”. Sony paneb alati lahkelt kaasa korraliku pataka igasugust lugemismaterjali, paks kasutusjuhendi raamat saavutab paksuse tänu paljudele keeltele. Paremal pildidl paistabki juba pehme tolmukindel kott, milles on Sony parim kompaktkaamera.
Karbis on: kaamera randmepael, “kõrvad” kaelarihma (ei ole komplektis, saadaval koos kaitsevutlariga) kinnitamiseks kaamera külge, DSC-RX100 III kompaktkaamera ise, USB juhe – nii laadimiseks kui ka arvutiga ühendamiseks, NP-BX1 aku (kuni 320 võtet CIPA järgi), USB laadimisadapter ning voolukaabel. Üpris standardne Sony kompaktkaamera komplekt, mille suurimaks “kiiksuks” on aku laadimine USB adapteriga läbi kaamera, mitte eraldiseisva akulaadijaga. Ühest küljest mugav, et laadida saab suvalise microUSB kaabliga ükskõik, millisest USB pesast. Samas kui tahta paindlikku akudega majandamist, siis saab korraga laadida vaid ühte akut ja seegi ankurdab kaamera USB külge. Vähemalt pakub Sony ka eraldi ostetavat klassikalist akulaadijat. Paremal pildil on näha, millised 3 kaabliühendust tuleb ära teha, et aku laadima saaks.
RX100 III kaamera kätkeb endas minu silmis kolm väga olulist muudatust, mis teeb selle senisest veelgi atraktiivsemaks profifotograafidele ja fotoharrastajatele. Esiteks ei saa ei üle ega mööda elektroonilise pildiotsija lisandumisest. Siinkohal sügav kummardus Sony inseneridele, kes suutsid pealtnäha võimatut. Vähe sellest, et objektiiv, välk ja ekraan võtavad enda alla lõviosa kere mahust, siis nüüd on sinna “kilukarpi” suudetud ära mahutada ka 1,44 miljoni punktiga ja 0,59-kordse suurendusega pildiotsija – koos diopterkorrektsiooni ja silma läheduse tuvastusega. Hämmastav. Kahjuks on pildiotsija lisandumisega ära võetud multi-interface välgupesa.
Teiseks on senisest veelgi valgusjõulisem objektiiv: f/1.8-2.8 vs RX100 II f/1.8-4.9. Siinkohal on Sony pidanud tegema kompromissi ja objektiivi teleotsa “ära lõikama” kuni 70mm ekvivalendini. Samas on lainurk nüüd asendunud tervelt 4mm võrra laiemaga, kokkuvõttes moodustates 24-70mm (2,9x suumiga) f/1.8-2.8 stabilisaatoriga objektiivi.
Viimasena on lisandunud kauaoodatud ND filter, mis võimaldab kuni 3 stoppi aeglasemat säriaega lahtisema avaga. Heades valgusoludes tehtud lahtise avaga portreed ning siidise “udutatud” veevooluga maastikud on nüüd käega katsutavad.
Parempoolselt animeeritud pildilt on näha RX100 III kerge sarnasus transformeritega. Kaamera vasakul küljel on NFC’ga ühildumise ala ning pildiotsija lahtilukustamise hoob. Mis järgmiseks? Sisseehitatud 3D projektor?
Paremal küljel on kaks kaabliühendust: “multi” tähistusega on microUSB ühendus, kuhu on võimalik pista ka näiteks Sony enda kaugjuhtimispäästik. Alumine on microHDMI ühendus, mis kolis statiivikeerme kõrvalt korpuse küljele juba eelmisel mudelil. Nagu ka eelmisel põlvkonnal, on RX100 III seadmel Wi-Fi ühilduvus, mida võimalik luua nii NFC abil kui ka “käsitsi”. Kaamera tagumine juhtpaneel on püsinud muutumatuna juba RX100 “pioneermudelist” alates. Ülemises osas on kerge kummeeritud pöidlatugi ning videovõtte nupp. Järgnevad paindlikult seadistatav Fn funktsiooninupp ning menüünupp, klassikaline viie nupu ja kerimisrattaga kooslus, äärmiste nupude toimine samuti seadistatav. Alumised kaks on taasesitamise ja kustutamise nupud, viimane taaskord seadistatav. Tagumine kerimisratas omab vastavalt võtterežiimile erinevaid funktsioone, kuid esmatähtis on sellel ava muutmise võimalus, kuna ratas liigub astmetena, mitte sujuvalt.
Objektiivi ümber olev juhtrõngas on jätkuvalt sujuva liikumisega ning on RX100 kaamerate juures üks suurimaid vastuolu kohti. Ühest küljest on sellega üsna võimatu teha täpseid ava või säriaja seadistusi, mis käivad astmete (stoppide või nende murdosade) kaupa, selleks sobib ideaalselt tagumine “klikkidega” liikuv ratas. Samas on ülimalt sujuvalt ja pehmelt liikuv eesmine rõngas ideaalne käsitsi teravustamisel ja suumimisel. Ma ei kujuta ette, kui ebamugav oleks fikseeritud astmete kaupa fookuskaugust muuta või näiteks filmimisel teravustades kuulata rõnga “klikkimist” ja tunda terve kere värisemist. Eks siingi on tehtud kompormisse ning antud juhul saan ma Sony otsusest täielikult aru.
Kaamera pealmisel paneelil on muutusi vähe: paremal pool on vana hea särirežiimide valikuratas – muutusteta. Vasakule liikudes on suumihoovaga ümbritsetud päästikunupp – jätkuvalt klassikaline ja töötav lahendus. Sisse-välja lülitamise nupp oma asukohta ega funktsiooni muutnud pole. Korpuse pealmise paneel keskel on välgupesa asendunud sisseehitatud välgu endaga, mis hüppab välja vaid kasutaja käsu peale. Selleks tuleb lükata paremale välgu vabastamise hooba, mis asub eelmainitud nupust tagapool, veidi madalamal korpusel serval. Iseenesest välk välja ei karga.
Siin ongi näha töövalmis välklampi, mis oma pesast vedruga välja lükatud. Teleasendis valgustab see adekvaatselt kuni 5,7m kaugusele. Kahjuks on RX100 III kaameral see nüüd objektiivi pikiteljega kohakuti, mis tähendab suuremat tõenäosust saada pildile punaseid silmi. Paremal paistab kaamera alumine külg: kaardi- ja akupesa – püsib kolmandat põlve järjest muutumatuna, 1/4″ statiivikeere – samuti objektiivi keskteljest veidi nihkes, ilmselgelt juraka objektiiviploki tõttu ei ole füüsiliselt võimalik seda keskele seada. Paremal servas asub monokõlar.
RX100 III kasutab NP-BX1 akut, täpselt sama, mis ka eelmisel kahel mudelil. Tootja lubab seekord sellele veidi väiksemat kestvust: 320 kaadrit RX100 II 350 kaadri asemel. Kohe aku kõrval on mälukaardipesa, mis võtab lahkelt vastu SD- ning MS-tüüpi mälukaarte, ka kõige uuemaid SDXC kaarte.
Sony RX100 III 3″ LCD ekraan on nüüdsest võimeline kalduma 180-kraadi üles ning 45 kraadi alla. See on üks suurimaid featuure, millest enda esimese põlve RX100 aparaadi juures puudust tunnen. Võib-olla lihtsalt seetõttu, et selfie‘de kadreerimine veel nii hästi käpas pole. Ekraani konstruktsioon on muljetavaldavald soliidne ja tugev – ei mingit loksumist ega paindumist. Ekraanile puutetundlikkust lisatud ei ole – üks Sony aparaatide eripäradest.
RX100 aparaatide seeria on oma puhaste disainijoontega võrdlemisi eksklusiivse maiguga – ei midagi üleliigset, igal detailil on oma kindel eesmärk. Kaamera koostematerjal on püsinud muutumatuna – mati pulbervärviga kaetud kvaliteetne metallkorpus, mis tundub käes vaat et Leica‘lik. Sile pind on siiski saanud piisavalt kriitikat ka oma libeduse tõttu, eriti esipaneeli osas. Sony võttis kuulda ja nüüd pakub eraldi ka peale kleebitavat käepidet. Sarnaseid on kolmandad tootjad teinud juba RX100 kaamera väljakuulutamisest alates. Kaamera ülemise paneeli madalamal astmel on muuhulgas kiri “AVCHD”, mis tähistab filmivõtete pakkimiseks kasutatavat koodekit. RX100 III juures on aga tähelepanuväärne see, et lisandunud on üsna vanale ja keskmise andmesagedusega AVCHD koodekile lisaks ka XAVC S koodek – Sony uusim ja pea kaks korda suurema bitreidiga – kuni 50 Mbps. Täpselt sama, mis kasutusel ka Sony HDR-AS100VR action-kaameras. Filmientusiastid kiidavad heaks.
Parempoolsel fotol on kaamera peakangelane – elektrooniline pildiotsija, mis tavaasendis peitub täielikult korpuse sisse ja jääb peaaegu märkamatuks. Pildiotsija okulaar on väljatõmmatav, et oleks vaataja silmale lähemal. Samuti saab pealmisest hoovast reguleerida ka diopterkorrektsiooni. Okulaari serva on sisse ehitatud silma (või ükstapuha, mis läbipaistmatu objekti) läheduse andur, mille aktiveerimisel lülitatakse peamine ekraan välja ning aktiveerub pildiotsija. Viimase kokkuklappimisel ja kaamera sisse tagasi lükkamisel lülitub aparaat kohe välja – täiesti ootamatu käitumine, niiviisi võib mõni hea kaader pildistaja käest pääseda. Vajab harjumist.
LCD ekraani paneel on suurepärase teravuse (1,22 milj. pikslit) ja eredusega. Eredust annab sellele juurde WhiteMagic tehnoloogia – igale tavapärasele RGB pikslile on lisatud valge eriti ere pildipunkt, mis kulutab küll kõvasti rohkem akut, kuid ereda päikesevalguse käes on ekraanilt võimalik vähemalt kuidagigi kadreerida ja tehtud fotosid vaadata. Kaamera menüü ülesehitus on muutunud veidi rohkem alpha-seeria peegelkaamerate sarnaseks – on ju RX100 III samuti võimalustest pungil profitaseme kompaktkaamera. Erinevaid seadistusvõimalusi on päris korralikult, aparaadi täelikule oma käe järgi seadistamisele võib kuluda esialgu päris mitukümmend minutit.
Sony DSC-RX100 kaamerate seeria järjekorras kolmas aparaat näitab järjekordselt, kes on kompaktkaamerate kunn. Seda esialgu vähemalt paberil. Konkurentide parimad püüdlused on piirdunud korraliku pildikvaliteedi, kuid vägagi taskusse mittemahtuva G1 X Mark II aparaadiga. Nikonil on vastu panna vaid fikseeritud objektiiviga Coolpix A, Ricoh püüab fotoentusiaste sarnase GR kaameraga. Kuid tõeliselt kompaktsete, 1″-tüüpi sensorite ja valgusjõuliste objektiividega aparaatide võitlusareenil teeb kuiva trenni vaid Sony RX100 III.
See kompaktkaamera sobitub korraga päris mitmesse nišši: seda eelistavad profifotograafid oma peamise tööhobuse kõrvale varukaamerana, reisivad fotograafid hindavad RX100 seeria kompaktsust ja tagasihoidlikku stiili ning eriti populaarne on see fotohuviliste seas, kes on väsinud igapäevasest peegelkaamera kaasavedamisest ning soovivad nautida korraliku pildikvaliteeti ja kasutusmugavust ilma lihasvaludeta.
Ka mulle on RX100 kaamerad sümpatiseerinud juba 2012. a kevadel väljakuulutamisest alates. Mis sest, et nende toimimine ja käsitlemine pole alati odavamate kaameratega samal tasemel. Kuid Sony seljatab siinkohal korraga päris mitu puudujääki: optiline pildiotsija, ND filter ning veelgi valgusjõulisem objektiiv teevad sellest unelmate kompaktkaamera. Tavaliselt on unelmate asjad ja aparaadid ja teenused väga kõrge hinnaga. RX100 III pole siinkohal erand, isegi paljud peegelkaamerate hinnasildid kahvatuvad Sony RX100 III oma kõrval. Mis seal ikka, asun kiirelt raha koguma, sest huvilisi on rohkem, kui te arvatagi oskate.
Nikon toob täna lagedale täiustatud versiooni kaks aastat tagasi esitletud D800 peegelkaamerast. Uue täiskaadersensoriga profiaparaadi nimeks on Nikon D810 ning selle suurimaks erinevuseks senisega võrreldes on uus, seni vaid Nikon D4s pärisosaks seatud pildiprotsessor Expeed 4.
Nikon praalib selle olevat D800 protsessorist 30% kiirem – see kiirus avaldub näiteks sarivõttes, mis on senise 4 kaadrit/sek asemel 5 kaadrit/sek. Fotode küpsetamisel lubab Expeed 4 nüüd kasutada laiemat ISO vahemikku ning videoid saab SD või CF mälukaardile põletada tavalistele kaadrisagedustele lisaks ka 60-ne progressive kaadri kaupa ühes sekundis.
Nikon D810 sees olev 36.3MP täiskaadersensor pole lahutusvõimes kasvanud. Küll on aga selle eest nüüd jäädavalt eemaldatud madalpääsfilter – see tähendab, et teatud oludes (näiteks lahtise avaga, kiire säriajaga statiivilt pildistades) võivad fotod olla tavaliselt teravamad ja detailsemad, teatud oludes (näiteks tugevalt valgustatud peene mustriga kangaid pildistades/filmides) võivad aga pilti ja eriti videoid kimbutama hakata muaree ja aliasing artefaktid.
Väiksemaid täiustusi on Nikon D810 kaamera juures tegelikult veel päris palju. Siit, uudisloo mätta otsast vaadeldes võivad need tunduda triviaalsed, reaalses kasutuses osutub aga mõnigi neist kindlasti vägagi oluliseks.
Näiteks on Nikon konstrueerinud peegli mehanismi nõnda, et see liiguks pehmemalt ja tekitaks vähem vibratsiooni. Samuti on lisatud elektroonilise kardina funktsioon, mis võimaldab (peegli eelluku funktsiooni kasutades) pildistada nõnda, et kaamera sees mitte midagi füüsiselt ei liigugi. Veel on tõstetud LCD-ekraani lahutusvõimet – 3,2″ ekraanil on nüüd 1 229 000 pikslit. Videorežiimis saab kasutada spetsiaalset “Flat” pildiprofiili ja kadreeringule peale lükata “Zebra” triibud särituse parema hindamise jaoks. Vaata D810 olulisemaid tehnilisi andmeid siinsamas allpool.
Nikon D810 ametlikuks soovituslikuks jaehinnaks Baltikumis saab olema 3500 eurot.
Nikon D810 vs Nikon D800 tagantpoolt
Nikon D810 olulisemad tehnilised andmed
- 36.3 MP, X-formaadis CMOS täiskaadersensor. Ilma AA filtrita
- Expeed 4 pildiprotsessor
- Nikon F-bajonett; kere sisse ehitatud teravustamismootor (DX-formaadis objektiivide kroppfaktor on 1.5X samuti langeb lahutusvõime 15.4 MP-ni)
- Tugev magneesiumsulamist kere, ilmastikukindlad tihendid;
- Lisaks mehaanilisele katikule võimalus pildistada elektroonilise katikuga
- 3.2″ LCD ekraan, 1 229 000 px. RGBW värvikuva
- Optiline pildiotsija: 0.7x suurendus, 100/97 % kaadri katvus (FX/DX objektiivide puhul). 17 mm diameetriga okulaar
- 51-teravustamispunktiga automaatse teravustamise süsteem, 15 punkti on tundlikud kontrastsusele mõlemas suunas (teravustavad eriti kiirelt ka keerulisematel pindadel). Uus Group AF režiim (5 teravustamispunkti on üheaegselt aktiivsed)
- 91 000 px sensoriga “3D Color Matrix” särimõõtesüsteem
- ISO 64 – 12800, võimendusega 32 – 51200
- Säriajad: 30 – 1/8000 sek, Bulb režiim
- Sarivõte 5 fps (FX režiim), 6 fps (DX režiim) või 7 fps (DX režiimis koos akutallaga)
- Elektrooniline lood näitab hälvet nii ette-taha kui ka paremale-vasakule kallutades.
- Kaamerasisene HDR-režiim (üks pilt pannakse kokku kahest)
- Sisseehitatud välklamp – juhtarv 12 m @ ISO 100. Välguking ja välgusünkro pesa
- Full HD video: 1080p @ 24, 25/30, 50/60p fps; HD video 720p @ 30/60 või 25/50 fps.
- H.264 koodek, manuaalne säritus
- Manuaalne audiosalvestamise võimendus (20 sammu)
- Manuaalne audiotaseme väljundi (kõrvaklappidesse) võimendus (30 sammu)
- Eraldi nupp filmimise jaoks päästiku juures
- Sisseehitatud stereomikrofonid
- “Zebra” joonte kuvamine ekraanil särituse hindamiseks
- “Flat” pildiprofiil
- Võimalus salvestada videot üheaegselt nii HDMi-st välja kui ka mälukaardile
- Intervallvõte (time-lapse) kiirustega 1 kaader sekundis kuni üks kaader pooles tunnis
- 3,5 mm mikrofonisisend ja audioväljund kõrvaklappide jaoks
- Väljastab pakkimata videosignaali HDMI-pesa kaudu
- USB 3.0 pesa
- Kaks mälukaardipesa: SD ja CompactFlash
- EN-EL15 liitiumaku, 1200 säritust ühe laadimiskorraga (D800 kaameral oli 900 säritust)
- Mõõtmed: 123 mm pikkus; 146 mm laius; 81.5 mm paksus
- Kaal: 880 g (ainult kere)
- Soovituslik jaehind Baltikumis (D800 kere): 3500 €
Nikon D810 tootefotod
Olympus Stylus SH-1 püüab pilke nii fotokaupluste lettidel kui ka pildistaja kaelas rippudes. Hõbedaselt küütlev metall ja heldelt esiküljele laotatud kummeeritud pind viitavad pigem 500+ eurot maksvale hübriidkaamerale kui standardsele kompaktkaamerale. Päris standardne kompakt SH-1 tegelikult ei olegi. Nimelt kuulub see nn kompaktsete supersuumide klassi, olles otseseks konkurentideks sellistele väärt kaameratele nagu Canon SX700, Sony HX60 ja Panasonic TZ60 (vaata nende ühist karbist-välja fotoseeriat siit). Kõikidel nimetatud mudelite trumbiks on võimas 30x suumiga objektiiv – Olympuse SH-1 kaamera oma 30x suumiga jääb neile igatahes alla. On see vahe aga üldse oluline? Ehk on niivõrd ilusal kaameral mõned ässad tagataskus lisaks? Võtame SH-1 karbist välja ja vaatame järele.
Niikaua, kui ma kõik karbis olevad vidinad kiledest välja kohmitsen, võid Sina uurida ülevaatlikku võrdlustabelit Stylyus SH-1 ja selle konkurentide olulisemate omaduste kohta. See aitab peagi vaatluse alla võetavast kaamerast mingi eelpildi luua.
Olulisemate omaduste võrdlus: Sony HX60 vs Panasonic TZ60 vs Canon SX700
| Olympus Stylus SH-1 | Sony HX-60 | Panasonic TZ60 | Canon SX700 | |
 |
 |
 |
 |
|
| Sensor | 1/2.3″, 16.0 MP | 1/2.3″, 20,4 MP | 1/2.3″, 18 MP | 1/2.3″, 16 MP |
| ISO ulatus | 125 – 6400 | 100 – 3200 (võimend 6400 – 12800) | 100-3200 (võimendusega 6400) | 100-3200 |
| Maks. säriaeg | 30 sekundit | 30 sekundit | 15 sekundit | 15 sekundit |
| Min. säriaeg | 1/2000 sek | 1/1600 sek | 1/2000 sek | 1/3200 sek |
| Fookuskaugus (ekv) | 25-600mm (24x) | 24-720 mm (30x suum) | 24–720 mm | 25–750 mm |
| Maks. ava | F3.0-6.9 | F3.5 – F6.3 | F3.3 – F6.4 | F3.2 – F6.9 |
| Min. teravustamiskaugus | 3 cm | 5 cm | 3 cm | 1 cm |
| Raw fail | - | - | Jah | - |
| Sarivõtte maks. kiirus | 11.5 kaadrit sekundis | 10 kaadrit sekundis | 10 kaadrit/sek | 9 kaadrit/sek |
| Värinastabilisaator | Optiline, 5-teljeline | Optiline | Optiline | Optiline |
| LCD-ekraan | 3″, 460 000 | 3″, 921 000 px | 3.0″, 920 000 px | 3.0″, 922 000 px |
| Pildiotsija | - | - | Elektrooniline, 200 000 px | |
| Programmiratas | Jah | Jah | Jah | Jah |
| Valikukettad | Valikukettaid pole | Peal särikompensatsiooniketas, taga valikuketas | Objektiivi ümber valikuratas, tagaküljel valikuketas | Tagaküljel valikuketas |
| Välklambi ulatus | 9,4 m | 5.60 m | 6,40 m | 3.50 m |
| Filmirežiim | H.264 (1920×1080, 60p, 30p) | AVCHD, MPEG-4 (1920×1080, 60p, 30p). Stereomikrofon | AVCHD, MPEG-4 (1920×1080, 60p, 30p). Stereomikrofon | H.264, MPEG-4 (1920×1080, 60p, 30p). Stereomikrofon |
| WiFi ja NFC ühendus |
Jah (NFC ühendust pole) | Jah | Jah | Jah |
| GPS | ei | - | Jah | - |
| Aku kestvus | 380 | 380 | 300 | 250 |
| Mõõtmed | 108,8 × 63,2 × 42,4 mm | 108 x 64 x 38 mm | 111 x 64 x 34 mm | 113 x 66 x 35 mm |
| Kaal (koos akuga) | 271 g | 272 g | 240 g | 269 g |
| Hind Photopointis |
379€ | 379€ | 429€ | 379€ |
Ülalolevat tabelit uurides võib märgata, et Olympus Stylus SH-1 kaameral ei ole konkurentidega võrreldes justkui eriti midagi oluliselt paremat varuks. Kui välja arvata ehk 5-suunaline värinastabilisaator (samas ei ole keegi konkreetselt testinud, kas ehk näiteks Panasonicu vähemate suundadega stabilisaator tõesti ka halvem on). Suurimad erinevused ülal tabelis, millele tasuks tähelepanu pöörata, on SH-1 oluliselt madalama lahutusvõimega LCD-ekraan ja valikuketaste puudumine.
Karbis on (vasakult): toitekaabel, kaamerarihm, Olympus Stylus SH-1, laadimisadapter, USB-kaabel/laadimiskaabel, aku, puutepliiats, kasutusjuhend ning tarkvara CD.
See on ilus kaamera. Disainitud klassikalise PEN F filmikaamera eeskujul näeb see välja retrolik – täpselt nagu Olympuse PEN-seeria hübriidkaameradki. Siin artiklis võtame karbist välja hõbedase üla- ja alaosaga aparaadi. Photopointis on SH-1 aga saadaval ka täiesti mustas kuues.
SH-1 korpuse koostekvaliteedile ei ole mitte midagi ette heita. Kasutatud materjalid on esmaklassilised. Kaamera on mõnusalt kaalukas, tugev ja tummine, esiküljel olev kummeeritud pind jätab kvaliteetse mulje ning on ka sõrmede all mõnus. Lisaks muudab esiküljele jäetud eenduv käepide kaamera hoidmise mugavamaks. Kahel pool kaamerat on ka korralikud aasad korraliku kaamerarihma jaoks (kaameraga kaasas) – mitte nagu Sony ja Canoni supersuumidel, mille külge saab kinnitada ainult pisikest randmepaela.
Siin see kaameraga kaasas olev korralik kaamerarihm ongi. Laia nahkse profiiliga ja piisavalt pikk et saada kaamerat kanda nii turisti kombel kõhu peal kui ka hipsteri kombel seljale visatuna.
Aku ja mälukaart sisestatakse kaamerasse põhja all oleva luugi kaudu – nagu kompaktidel ikka. Statiivikeere (mis ülaloleval pildil jääb akukambri luugi alla) on – nagu korralikes peredes kombeks – metallist.
Olympus SH-1 kaamera puhul on tegemist ikkagi supersuumiga. Suumi on sel 24x ehk fookuskauguste keeles 25-600mm. Vasakpoolsel pildil oleme suuminud maksimaalselt välja. Fookuskauguseks on 25mm ja kaadrisse mahub palju lähedal- ja kaugemalasuvaid objekte. Parempoolsel pildil oleme suuminud maksimaalselt sisse. Fookuskaugus on 600mm ning nüüd saame silmapiiril olevaid objekte päris suurelt pildistada.
Kaamera tagaküljel laiutab 3″ tüüpi LCD-ekraan, mis on kahjuks poole madalama lahutusvõimega kui sellise hinnaklassi kaamerad 2014. aastal olla võiksid. Seega ei ole nende pealt vaadeldav kadreering ja menüüd nõnda teravalt näha kui näiteks artikli alguses nimetatud konkurentide puhul. Tagaküljel olevad juhtnupud viitavad sellele, et aparaat on mõeldud fotohuvilisele, kes enamasti pildistab rohelises režiimis. Juhtnuppe pole palju, muudetava funktsiooniga nuppe pole ühtegi ja samuti pole ühtegi valikuketast – ei taga ega ka kusagil mujal. Need vähesed nupud, mis SH-1 peal on, on aga väga mugavad vajutada.
Kaamera pinnaviimistlus – nii kummeeritud osad kui ka plastikpind tagaküljel – loob tunde ülimalt kvaliteetsest kaamerast. Mida SH-1 kahtlemata ongi. Parempoolsel fotol paistavad ka SH-1 stereomikrofonid. Kliki piltidel ja vaata suuremalt ka.
Esikülje kummeeritud pinnaviimistlus lähemalt.
Olympus SH-1 on mõõtmetelt suurem kui enamik kompaktkaameraid – kuhugi peab ju see 24x suumiga objektiiv ära mahtuma. Samas on pisut suurema korpusega kaamerat mugavam käes hoida. Taskusse kahub SH-1 igatahes kenasti ära – kuigi õhemaid suvepükse võib see aparaat hakata vaikselt rebadele kiskuma.
Välklamp avaneb paremalt poolt nurgast madalale kaamera kohale. Välklamp ei mõju avatud asendis kahtlaselt välja turritava võõrkehana, nagu mõnede kompakt- ja hübriidkaamerate puhul. Samuti tundub lambi konstruktsioon üsna tugev. Ülespoole välku suunata ei saa.
Olympus SH-1 kaamera laadimiseks tuleb aparaat USB-kaabli, adapterj ja toitekaabli abil otse vooluvõrku ühendada. Nagu viimasel ajal üha enam kombeks on saanud, siis eraldi akulaadijat siin kaasas ei ole.
Olympus SH-1 kaamera ekraan on puutetundlik. Tuleb aga tähele panna, et puutetundlikkusele alluvad vaid osad toimingud. Näiteks saab puudutuse abil määrata kaadris koha, kuhu kaamera peaks teravustama. Samuti saab puudutuse abil pildistatud fotosid vaadata. Olympus kasutab siin resistive-tüüpi puutetundlikkuse tehnoloogiat nii et mitme-sõrme üheaegset puudutust ekraan ei tunnista. Seega ei saa pilte suumida kahte sõrme lahku vedades vaid selleks tuleb vajutada vastavat nuppu ekraanil.
Kiirmenüüd ja peamenüü ei ole puutetundlikud.
Olympusel on SH-1 juures aga kasutusel uus kiirmenüü. Tagaküljel asuvale OK nupule vajutades libiseb paremalt üürest välja vastava ikooniga seadistuste riba. Nüüd saab seadistuste vahel üles-alla nupuga liikuda, parem-vasak nuppudega saab valitud seadistuse parameetrit muuta ning MENU nupuga saab mõne seadistuse juures siseneda peenhäälestuse valikutesse. See on väga mugav kiirmenüü lahendus – kiitus Olympusele selle eest.
Paljudele on ka kindlasti meeltmööda see, et Olympus SH-1 kaamerat (nagu kõiki Olympuse kompaktkaameraid) saab muuta eestikeelseks.
Peamenüü on Olympusele omaselt jaotatud vertikaalsihis reastatud vahelehtedele. Erinevaid seadistusvõimalusi pole siin üldse palju – neid on hoopis üllatavalt vähe. Jällegi märk sellest, et SH-1 on pigem automaatrežiimis pildistamiseks – fotohuvilisele, kes kaamera seadistamisest suurt ei hooli.
Olympus SH-1 kaamera on tavalistest kompaktsetest supersuumidest, nagu Canon SX700, Sony HX60 ja Panasonic TZ60, oluliselt erinev. Eriti just Panasonicuga võrreldes on SH-1 risti vastupidine aparaat. Panasonic on püüdnud oma kaamera sisse toppida võimalikult palju uhkeid omadusi, funktsioone, rattaid ja kettaid – ning on ohverdanud selle kõige nimel ilusa väljanägemise ja korpuse kvaliteetsuse.
Stylus SH-1 juures on aga asjad vastupidi. Siin on Olympus välja visanud kõik selle, mis ei ole oluline automaatrežiimi kasutava tavapildistaja jaoks. Kahvelduse valikute, manuaalse teravustamise, säri seadmiseks vajalike rataste, Fn nuppude jne asemel on sellel aparaadil ilus ja vastupidav korpus. Samas on olemas ka hea pildi saamiseks vajalikud esmased omadused nagu näiteks seesama TruePic VII pildiprotsessor (Olympuse kõige parema kaamera OM-D E-M1 seest), 5-suunaline värinastabilisaator (mida Olympus seni enda kompaktkaamerate sisse pannud pole), Full HD 60p vireorežiim ja kiire teravustamine.
Kui sulle sellist laadi lähenemine sobib ja SH-1 välimus meeldib, siis on see kaamera just sinu jaoks.
Kõige ilusamate piltide koht ei ole mitte fotoalbumi kiletaskute hämaruses, vaid hoopis seinal. Eelmises Point TV videos näitas Ardo-Jako kõige soodsamat ja esmasemat võimalust, kuidas fotosid seinale riputamiseks suurelt välja printida. Siit tuleb aga teine, vaksa võrra uhkem moodus – fotolõuend.
Lõuendile kantud foto kestab aastakümneid ning sellest võib saada lausa perekonnareliikvia, mida põlvest põlve edasi pärandatakse. Lõuend on juba iseenesest tugeval puidust alusraamil, mida saab aja jooksul ka ise lihtsalt pingutada. Seega pole seda tingimata vaja veel eraldi raamida. Lõuendile kantud foto omandab erilise ilme, sest alusmaterjali kangatekstuur jääb lähemalt vaadates näha. Seetõttu muutub foto lõuendile kandes justkui maalitud kunstiteoseks.
Milline fotolõuend välja näeb ja kuidas seda tehakse – seda saadki vaadata siinsamas all. Videos näitab Ardo-Jako 90×60 cm fotolõuendit.
Fotolõuendit saad tellida Photopointist
Kindlasti oled märganud, et kaamerasisese välguga pildistades on valgus liiga terav, jätab ebaloomulikud varjud ja fotod ei tule eriti kenad. Selle parandamiseks on Lumiquestilt nüüd Photopointi jõudnud uus välguhajutite komplekt nimega Lumiquest Mini Kit. See komplekt koosneb järgmistest osadest:
- Lumiquest Softscreen kaamera integreeritud välklambile
- Lumiquest Mini Softbox välisele välklambile
- Lumiquest Ultrastrap välgutarvikute kinnitamiseks.
Integreeritud välklambiga on ilma abivahendeid kasutamata väga keeruline portreesid pildistades saada head tulemust selle valguse iseloomu tõttu. Lumiquest Softscreen peegelkaamera integreeritud välklambile on hajuti, millega pehmendada valgust ning vähendada punasilmsust. Hajuti kinnitub väga lihtsalt kaamera välgukinga.
Lumiquest Mini Softbox kinnitub välisele välklambile ning sarnaselt Softscreenile, on selle eesmärk pehmendada valgust, suurendades valgusallikat 4-5 korda ning ka vähendada punasilmsust.
Lumiquest Ultrastrapi eesmärk on välklambi lisavarustuse kinnitamine. Selle eeliseks on see, et ta pole kleebitav, vaid töötab takjas-tüüpi kinnitusega. Kinnitamine välklambi külge käib paari sekundiga ja pakub väga lihtsalt kinnitamisvõimalust ükskõik, millisele Lumiquesti välklampide lisavarustusele.
Kui tuleb tihti ette kas kaamera integreeritud või välise välklambiga pildistamist, on ülalnäidatud komplekt suureks abimeheks ebameeldivate varjude pehmendamisel. Lumiquesti lisavarustus on vastupidav ja seda on lihtne kasutada.
Lumiquest Mini Kit on müügil Photopointi kauplustes hinnaga 39,99€ (eraldi ostes on hind 50,97€)