Fotokonkursi “Eesti Loodusmaastik” parimad on selgunud.
autor: Kettrud Pai

Snäpis toimunud fotokonkursile  “Eesti Loodusmaastik“ oodati osalema kõik fotohuvilisi, nii harrastajaid kui professionaale, kes on innustunud Eestimaa loodusest. Konkurss kuulutati välja 12. novembril, töid sai esitada kuni 31.detsember 2009, selle kestel laeti üles 602 fotot.

Võistluse eesmärgiks oli tõsta esile head maastikufotot ja propageerida seda kui zhanrit Eesti fotograafias.

Kolm esimest kohta selgitas välja žürii. Publiku lemmiku  hääletus kestab kuni jaanuari lõpuni.

Siin on žürii poolt  tunnustatud tööd. Žüriisse kuulusid Arne Kiin, Aivar Pihelgas, Kaupo Kikkas, Romet Roosalu ja Sven Zacek.

1. koht: Toidu toit – Ants Tammik

2. koht: Kibuvitsatuul – Vivian Ainsalu


3. koht: Talvemaastik  – Romeo Koitmäe


Lisaks pälvis žürii poolt ära märkimist Tõnis Tuuga foto Sünge


Auhinnafond jaguneb järgmiselt:

I koht: Loodusretk Lapimaale jaanuari lõpus 2010 ja Olympuse vahetatavate objektiividega kaamera PEN EP-1 (koos zoomobjektiiviga 14-42mm)
II koht: Professionaalne National Geographicu fotokott, võitja saab valida, kas soovib seljakotti või õlakotti.
III koht: Kvaliteetne Velbon Sherpa statiiv.
Publiku lemmikule – eriauhind.

Vaata kõiki osalenud töid siit ja aita välja valida publiku lemmik.

Nikon D3x, D3, D700 ja D300S tarkvarauuendused
autor: Lauri Veerde

Nikon on oma veebilehele üles seadnud tarkvarauuenduse oma CompactFlash mälukaarte kasutavatele digipeeglitele D3x, D3, D700 ja D300s. Uuendus teeb võimalikuks 64GB CF mälukaardi kasutamise ülal loetletud kaamerates. Lisaks sellele viib uuendus läbi hulgaliselt pisemaid täiustusi ja parandusi.

Point TV – 8. Panasonic`u akud ja akulaadijad
autor: Lauri Veerde

Anton võtab Point TV kaheksandas osas vaatluse alla standardakud ja nende laadijad, tuues välja akude olulised omadused ja laadijate erinevused ning jagades näpunäited erinevate akude kasutamise kohta. Samuti näitab Anton, kavalat nippi suuremate C ja D akude laadimiseks väiksematele AA ja AAA elementidele mõeldud laadijates. Head vaatamist.





Peitu, loom tuleb!
autor: Tõnu Ling

See on tegelikult päris naljakas, et looduse krooniks peetav inimene ennast oma “alamate” metsloomade-lindude eest varjama peab.

Aga ega see tänapäeva inimene niiväga loomade-lindudega suhelda oskagi. Ikka kipub ta neile oma nina liiga lähedale toppima, selmet meie planeedi kaaselanike elu lugupidavast kaugusest jälgida. Ja eks nad seepärast “muudkui panevad plehku,” nagu üks noor loodusfotohuviline mulle kurtis. Et luura kuidas tahad, aga ikka põgenevad. Ilmselt on neisse põlvkondade kaupa genereeritud hoiatus, et kui pannile ei taha sattuda, siis hoia parem kaugemale.

Siiski on ka nii, et mõni loom teeb inimesele kurja. On need siis karud, hundid, lõvid või jõehobu. Viimast mainides tuleb meelde kuskilt nähtud shokeeriv videolõik mehest, kes jõehobu toimetamisi filmides ei hoidnud ohutut distantsi ning kahjuks juhtus temaga “Ampsti!”. Soome looduspiltnik Hannu Hautala rääkis kord oma sõbrast, ühest Jaapani looduspiltnikust, kes langes Kamtšatkal karude ohvriks. Ilmselt eraldus ööbimistelgist toidulõhnu ja … Kuid üldiselt hoiavad need kiskjad ise inimesest kaugemale ning kui neid pildistatakse spetsiaalsetest varjenditest, siis ohtu ei ole.

On loomi ja linde, kes on inimsõbralikumad, on neid, kes on väga arad ning neid, kes on isegi ohtlikud. Niisiis, et nende toimetamisi jälgida ja pildistada on vaja peitu pugeda ja ennast varjata. Aga kuhu?

Varjeriietus

Esimene samm selleks, et looduses liikudes rohkem näha, on kasutada varjeriietust. Nii enese kui ka fotovarustuse puhul. Nii võib väga lähedale hiilida näiteks metskitsedele või -sigadele. Isegi mäger, kes ilmselt kaugele hästi ei näe, sallib varjeriietuses looduspiltnikku päris hästi. Muidugi eelmainitud loomade, ja teiste “ninakate” elukate puhul peab arvestama tuule suunda, et pildistaja lõhn nende ninna ei satuks. Olen kogenud ka seda, et muidu arad hirved või kitsed tulevad üle pea tõmmatud kapuutsiga tegelast isegi lähemalt uudistama. Põdergi jääb teinekord pikalt otsa vaatama. Inimese lõhn siiski teavitab ohust ning siis on tutvuse sobitamisel lõpp.

Varjeriietuses fotograafi jälgivad metsloomad teinekord suure huviga, enne kui lõhna kätte saavad ning kiirema sammuga eemalduvad.

Lihtsamad varjed

Kui varjeriided seljas, on võimalik peituda ka põõsaste-puude taha, heinaruloonid põllu servas pakuvad teinekord suurepärast võimalust põllul toituvate metsloomade pildistamiseks. Võib üles sättida ka maskeerimisvõrgu, mille taha peituda. Neid leiab tavaliselt jahi- või militaartarvete kauplustest. Selle saab kiiresti üles mõne puuoksa või toika külge kinnitada. Ning näiteks väiksemate lindude pildistamisel töötab see variant ka hästi.

Ka põõsa tagant saab loomade elu jälgida, kui tuule suund on soodne. Siin nakitseb isamäger parasjagu kirpe.

Varjetelgid

Veelgi parem on kasutada vastavaid loodusfototelke. Telkidest olen pildistanud näiteks veelinde, tetresid ja merikotkaid. Külma ilmaga on siiski nii, et pikemalt telgis istudes on raske “looduse kutsele” vastamata jätta ning loomulikud vajadused kipuvad ebaloomulikult tugevaks muutuma. Kui aga valgel ajal telgist välja astud, on selleks korraks sessioon läbi. Muidugi kasutatakse erinevaid “mahuteid” selle probleemi lahendamiseks, aga siiski on see paljudele suhteliselt ebamugav. Tean ühte sakslasest loodusfotograafi, kes seepärast enne varjesse minekut ei söö ega joo. Askeetlik? Jah, aga ilmselt isikupärane.

Uberikus varjetelgis pole miinuskraadidega kuigi mõnus pildistada. Kuid hommikul koos tedrekudrutamisega ärgata on suurepärane kogemus.

Kõvaseinalised varjendid

Tulemuse poolest tasuvam ning kindlasti palju mugavam, kuid samas ka oluliselt kallim on ehitada kõvaseinaline varjend. Kõvaseinalised varjeonnid on teinekord tehtud ka lõhnakindlateks. Linnud inimese lõhnast teatavasti ei arva suurt midagi, siiski muutuvad nad valvsaks iga varjendist kostva krõbina peale. Seepärast on korralikud varjendid ka heli-isoleeritud. Isoleeritud varjendid peavad ka sooja ning neis on mõnus hommikust õhtuni istuda ning loodust jälgida.

Suurematesse piilukohtadesse jäädakse isegi üle öö või mitmeks ööks. Nendes on kööginurk ja ka käimla. Ehitamine on aga suhteliselt kulukas ning on jäänud looma- ja linnupildistamisteenust pakkuvate ettevõtjate mängumaaks. Muidugi võivad loodusfotosõbrad ka ise meeskonna kokku panna ja koos ühiste vahenditega oma varjendi ehitada. Samas tasub mõelda ka selle peale, et kas on aega ja energiat ning vahendeid sööda ette vedamiseks. Professionaalsed loodusfotograafid veedavad fotovarjendi “üksikvangistuses” oma karjääri jooksul kokku teinekord kümneid aastaid.

Kui varjend on olemas ja üles seatud avaneb suurepäraseid pildistamisvõimalusi. Aasta 2004 aprillis, kui olin valmis saanud oma esimese varjetelgi ning selle Muhu rannas lahtisulanud veesilma äärde üles sättisin, sain unustamatuid kaadreid ristpardist ning naerukajakst. See oli midagi erilist. Nüüd sai lindudele, kes muidu nii arad, väga lähedale, ilma et oleks nende igapäevaseid toimetusi seganud.

Sellest peale olen seadnud üles erinevaid pildistamisvarjendeid ning mul on olnud õnn jälgida lindude ja loomade toimetamisi päris lähedalt, mis muul viisil poleks võimalik. Kord tuli üks noor tedrekukk varjetelgist vaid paari meetri kaugusele vaatama, et mis marki minu objektiiv on. Kui sellest sotti ei saanud, jalutas rahulikult edasi. Niimoodi saab jätta lindudele-loomadele nende vabaduse olla oma territooriumil peremehed – ja see on inimesest üllas ja hea.

Külmaga on soojendatavas kõvaseinalises varjendis päris mugav pildistada. Sööda ees hoidmine nõuab pingutusi, kuid merikotka pilt on vääriline tasu.

Ujuvvarjendid

Ujuvvarjendid on suurepärased abivahendid veelindude pildistamiseks. Nende ehitamine nõuab nupukust, nende kasutamine, aga tarkust. Kunagi ei tohiks ilma päästevesti või ujuva kostüümita minna ujuvvarjendiga veekogule, kus jalad ei ulatu põhja. Ujuvvarjendi kasutamine suurtel veekogudel või mereäärsetes oludes nõuab erilist ettevaatust, sest tuul võib kanda varjendi koos piltnikuga avavetele. Kui jalad põhja ei ulatu, päästevahendeid, ankrut ning veekindlat telefoni pole, ei tasu sellist riski võtta.

Kui ujuvvarjendi kasutamise aeg jääb jahedasse perioodi, siis tasub mõelda ka selle peale, et alakeha püsiks soojas! Nii saab rahulikult vees toimetada ning ujuvvarjendi sagedase kasutamise korral ei pea kartma ka võimalikke liigese- või eesnäärmeprobleeme, mis võivad ilmneda alles aastaid hiljem.

Tuttpütipere hommikusel ujutuskäigul. Pojake laseb ennast sõidutada ja silitab oma udusulgi. Ujuvvarjend.

Kindlasti on ka auto üks võimalik varjend, kust saab hea õnne korral elusloodust pildistada. See eeldab aga seda, et kaamera on kõrvalistmel või süles.

Selline peitusemäng on tore ning lisab unustamatute mälestuste näol elule vürtsi. Alustada tasub kõige lihtsamast – varjeriietusest ja tuule suuna arvestamisest. Ning kui endal pole võimalik telke üles seada või varjendeid ehitada, tasub uurida võimalusi vastavate teenuste pakkujatelt. Kodu-Eestiski on neid juba mitmeid. Poe siis peitu, sest võib tõesti juhtuda, et loom tuleb!

See ristpart oli minu varjetelgis pildistamise esimene “pääsuke”.

Panasonicu kompaktkaamerasadu CES 2010 messil
autor: Lauri Veerde

Panasonic tõi CES elektroonikamessi eel välja oma 2010 aasta digikompaktide valiku. See koosneb kuuest isendist: Soodsaima hinnaklassi esindaja Lumix DMC-F3, laia vaatenurgaga suumobjektiividega kaamerad DMC-FH1, DMC-FH3  ja DMC-FH20 ning siis veel kaks kompaktset ja stiilse väljanägemisega digikompakti DMC-FP1 ja DMC-FP3. Kõik Panasonicu uued digikompaktid toetavad veebruaris turule tulevat SDXC mälukaarti.

Panasonic Lumix DMC-F3

  • 12.1 MP CCD-sensor
  • F2.8-6.2, 4× suumiga objektiiv, fookuskaugus 28 – 112 mm (35 mm ekvivalent)
  • Tegemist on ainukese Panasonicu digikompaktiga, millel ei ole optilist värinastabilisaatorit
  • 2.7″ LCD, 230,000 px
  • Vaid mõned Panasonicu suurest “Intelligent” omaduste ampluaast: ISO automaatne määramine, näotuvastus, stseenituvastus
  • Videoklipp: 1280 x 720 px (30 fps)
  • 40 MB sisemälu + SD/SDHC/SDXC mälukaardipesa
  • 220 võtet ühe laadimiskorraga
  • Värvivalik: must ja hõbe
  • Hind ja saadavus on veel teadmata

Panasonic Lumix DMC-FH1

  • 12.1 MP CCD-sensor
  • F2.8-6.9 (!), 5× suumiga objektiiv, fookuskaugus 28 – 140 mm (35 mm ekvivalent)
  • Optiline värinastabilisaator (Mega OIS)
  • Kompaktne, harjatud metalse pealispinnaga korpus mustas ja hõbedases värvitoonis
  • 2.7″ LCD, 230,000 px, automaatne ekraani taustvalgustuse reguleerimine
  • Automaatrežiim (Intelligent Auto)
  • Videoklipp 1280 x 720 px (30 fps)
  • 40 MB sisemälu + SD/SDHC/SDXC mälukaardipesa
  • 310 võtet ühe laadimiskorraga
  • Hind ja saadavus on veel teadmata

Lumix DMC-FH3

Erinevusena eelmisest, DMC-FH1 kaamerast on FH3 aparaadil 12,1 MP sensori asemel 14,1 MP CCD sensor.

Lumix DMC-FH20

Erinevusena DMC-FH1 kaamerast on FH20 aparaadil järbmised tehnilised parameetrid:

  • F3.3-5.9, 8× suumiga objektiiv, fookuskaugus 28 – 224 mm (35 mm ekvivalent)
  • 300 võtet ühe laadimiskorraga
  • Värvitoonid: hõbedane, punane lilla, must

Panasonic Lumix DMC-FP1

  • 12.1 MP CCD sensor
  • F3.5-5.9, 4× suumiga objektiiv, fookuskaugus 35 – 140 mm (35 mm ekvivalent)
  • Optiline värinastabilisaator (Mega OIS, mitte Panasonicu uuem Power OIS)
  • Kompaktne alumiiniumist kere hõbedases, mustas, punases sinises ja roosas värvitoonis
  • 2.7″ LCD, 230,000 px, automaatne ekraani taustvalgustuse reguleerimine
  • Automaatrežiim (Intelligent Auto)
  • Näotuvastus, punasilmsuse eemaldamine
  • Kaamera on pildistamisvalmis sisse lülitamise hetkest alates kolme sekundiga
  • Videoklipp: 1280 x 720 px (30 fps)
  • 40 MB sisemälu + SD/SDHC/SDXC mälukaardipesa
  • 300 võtet ühe laadimiskorraga
  • Hind ja saadavus on veel teadmata

Lumix DMC-FP3

Erinevusena eelmisest, DMC-FP1 kaamerast on DMC-FP3 aparaadil 14,1 MP sensor, 3.0″ puutetundlik LCD-ekraan (230 000 px) kus saab määrata teravustamispunkti näpuga toksates. FP3 kere saab olema sinises, mustas ja hõbedases värvitoonis.

1 2 3 4 5